Euroopa solidaarsus

Ahto Lobjakas

Küsigem endalt, palju on „vana-eurooplasi,” kes, nähes ühel hüpoteetilisel ajaloo kaalukausil Anna Kareninat ning teisel Eesti iseseisvust, loobuksid meie nimel igaveseks Tolstoist? Luuk van Middelaar,  Teekond Euroopasse. Tõlkinud Pärtel-Peeter Pere, toimetanud Toomas Hiio. Kujundanud Disainikorp. Eesti elukiri, 2014. 400 lk.

Euroopa ühtsus, prantsuskeelse sõnaga väljendatult solidaarsus, on meie maailmajao kõige kallim vara. See on kvintessentslikult euroopalik väärtus – sõna leiutati Prantsusmaal 1765. aastal. Euroopa-väliste riikide või piirkondade puhul omandab see teistsuguse kõla. Ameerikas ja Aasias saab „solidaarsus,” vähemalt eurooplase kõrvale, tähendada solidaarsust mõne muu piirkonna või riigiga. Euroopa „solidaarsus” seevastu on iseenesestmõistetavalt Euroopa solidaarsus iseendaga, iseenda sees.
Sõna „solidaarsus” tähistab seda, mis teeb Euroopa maailmas ainulaadseks. Siinsed riigid on viimased 65 aastat hoidnud ühtaegu ühist ja eristavat niisuguses filigraanses dünaamilises tasakaalus, millele maailmas pole võrdset. Erandiks on (täpsemalt olid) ehk Ameerika Ühendriigid,  kuid sealgi ei balansseerinud millekski suuremaks saamise piiril uhked rahvusriigid. USA tulevaste osariikide viibimine ruumis, kus vaba solidaarsus saab maad võtta, jäi üürikeseks. Ka ei hoidnud neid üksteisest eemal kuigi raske ajalooline ballast.
Riikide ja maailmajagude solidaarsusel on oma vaste euroopa moraali­filosoofias. Euroopa riikide lõimumine matkib protsessi, mida tagasivaateliselt üritasid modelleerida Hobbes, Locke, Rousseau jt seletamaks riikide teket. Euroopa eeldab, et tema kogemus on kõigi riikide state of nature. Solidaarsus on omaette kategooria, väidavad need moraalifilosoofid, kes modelleerivad inimese elu kogukonnas. Üks juhtivaid solidaarsuse mõtestajaid Michael Sandel tõmbab joone Hobbesist Kanti, Rawlsi ja Habermasi kaudu tänase liberalismini. Algusest peale on liberaalid, tänane domineeriv vool, ühiskonda loonud ja seletanud üksikinimese motivatsiooniga. Lennart Meri konverentsil tasuta kirjandusena jagatud ajakirjas Visegrad Insight (numbris 2(4) 2013) kirjutab Sandel, et liberaalid „ei suuda leida kohta truudusele ja vastutusele, mille nimetatute moraalne jõud seisneb selles, et nende järgi elamine on lahutamatu osa meie enesemõistmisest inimesena, kes me oleme pereliikmete, kodanike, rahvuskaaslaste, ajaloo kandjatena”.
Teisisõnu, solidaarsus on enam kui paljas tahteakt. Tema motiveeriv jõud on „paksem”, kogukondlikum. Kogukondlikkuse ja ühise ajaloo asemel pelgalt tahtele rajatud solidaarsus on nagu ootus, mis peavoolu Eesti poliitikul on NATO suhtes: allkirja saanud leping seob liitlasi (püha) kohusena. Selliselt kujutletud NATO on „õhuke” liitlassuhe. „Paks” allianss eeldaks midagi hoopis enamat: ajaloolist, piirkondlikku küünarnukitunnet, kus kõige kallim ohverdataks vaid väga lähedase nimel. Nii on määratletud euroopalik liitlassuhe ehk poliitilises terminoloogias kuulumine Euroopa Liitu. Sama kehtib muidugi NATOgi suhtes, sest „õhukest” solidaarsust pole olemas ja NATO liitlased jagunevad kaheks: nendeks, keda motiveerib riiklik huvi (esmajoones USA), ja need, keda motiveerib solidaarsus (enamus Euroopa liitlasi).
Selle ühtekuuluvustunde iseloom, sügavus, ulatus ja tema poliitilised mehhanismid on teemad, millele on pühendunud hollandlane Luuk van Middelaar raamatus „Teekond Euroopasse” (siinse loo aluseks on siiski raamatu ingliskeelne versioon). Kohe võib kokkuvõtteks öelda, et tegu on väga hea raamatuga, ehk parima Euroopa-teemalise raamatuga üldse nendele, keda huvitavad Euroopa kellavärgi poliitilised hammasrattad, mida veavad maailmajao ajaloo kellapommid. Middelaari tekst on ladus, ta on ka ELi ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy kõnekirjutajana asjatundlik spetsialist. Veelgi olulisem on, et ta on hingelt ajaloolane: teda huvitab nii varjude mäng seinal kui ka leek nende taga. Middelaaril on haaret: peale ajaloolase on temas filosoofi, poliitikateadlast ning veidi poeetigi.
Middelaari tugevaim külg on originaalne, lihtne ning ühtlasi suure seletusvõimega meetod. ELi dünaamikat kirjeldab ta kolme kontsentrilise sfääri abil: keskel on Euroopa Liit (varem Euroopa Ühendus) oma lepete ja kõige sellega, mis on liikmesriikide vahel jaotatud nii, et seda ei motiveeri otseselt riiklik omahuvi. Institutsioonidest kuuluvad siia Euroopa Komisjon (ehk üks osa täidesaatvast võimust) ja Euroopa Parlament (ehk seadusandliku võimu embrüo) ja me kõik Euroopa Liidu kodanikena. See sfäär on Euroopa lõimelise ainulaadsuse kehastus. Sfääridest välimine on maailm sellisena, nagu ta eksisteerib ilma Euroopa poliitilise projektita. Kasutades siinkohal ühe teise Euroopast kirjutaja, Robert Cooperi metafoori: modernne ja eel-modernne maailm. Suveräänsed riigid, mis põrkuvad ja suhtlevad üksteisega diplomaatia, rahvusvaheliste lepete, rahvusvaheliste organisatsioonide ning aeg-ajalt sõdade keeles.
Kahe sfääri vahepeale jääb see, mis huvitab Middelaari ennekõike. Nimelt ELi liikmesriigid, mis on korraga kahes rollis: korraga ELi (taas)loojad ja osalised. Liikmesriigid, mille juhtidel on kaks nägu: liidu tippkohtumistel eurooplase oma, kodus riigijuhi oma. Koostoimes esindavad nad ELi ja selle ühishuvi (kui ka alati mitte puhtalt ega tagamõtteta). Oma riigi parlamentide ja valijate ees esindavad nad oma riiki. Middelaari metafoori järgi on selle sfääri riikidel (hetkel 28 ELi liikmesriigil) jalad „kahel pool jõge” ühelt poolt sisemises sfääris, teiselt poolt välimises. Nii on ELi tippkohtumiste päevakord ühenduse ajaloos „kõikunud Külma sõja ja kitsejuustu vahel”, nagu Middelaar on selle tabavalt kokku võtnud.
See tasakaaluakt annab ELile dünaamilisuse. ELi dünaamika omakorda on ajalooliselt kaldu sisemise sfääri suunas. Lõplikku lõimemurrangut (enamushääletuse printsiip alusleppeid puudutavates küsimustes) pole toimunud, aga see on 1950. aastast (mil 9. mail pani Prantsusmaa välisminister Robert Schuman ette Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomise) järjekindlalt lähemale nihkunud.
Raamat ise on suuresti teise sfääri ajalugu. Eesti lugejale on kindlasti huvitavad vinjetid, mis aitavad meil vääriliselt hinnata ühenduse ajaloolise süvise ulatust enne, kui meie sinna jõudsime. Nii näiteks on palju kära põhjustanud pealtnäha lepinguvälisel ESMil (abifond kreeklastele jt) olemas pretsedent: ühisraha idee lapsepõlvefaasis lõid toonased kuus liikmesriiki 1972. aastal lepinguväliselt „Euroopa rahanduskoostöö fondi”. Vähem väärtuslik pole sissevaade ELi dünaamika sügavamasse loogikasse. Middelaar kirjeldab ühendust kui liikmesriikidevahelist „pidevat läbirääkimissituatsiooni”. Suuremad tulemused settivad vaikselt sisemise sfääri lepeteks, vähemad kasvatavad koostööharjumust ja vastastikust usaldust, seda, mida prantsuse keeli kutsutakse esprit de corps.
Mõned valitud võtmehetked. Aprillis 1951 kirjutati alla Söe- ja Teraseühenduse lepe, tänase ELi esimene eelkäija. Kuna läbirääkimised kuue riigi vahel olid keerulised, polnud lepe allkirjastamishetkeks valmis ning alla kirjutati tühjale paberile – märk usalduse möödapääsmatusest. 1966. aastal tehti nn Luksemburgi kompromiss. Pärast seda, kui Prantsusmaa ei soostunud loobuma vetost varem kokku lepitud tingimustel, pandi paika põhimõte, et iga riik võib oluliste rahvuslike huvide ohtu sattudes blokeerida ükskõik millise otsuse. Pealtnäha tagasilöök osutus ajalooliseks võiduks: vetot on kasutatud vaid kümmekond korda. Enamushääletus tuli koos siseturuga ikkagi, 1985. aastal.
Middelaari Euroopa Liit tõukub
Machiavellist, kelle järgi igas elus määrab veidi üle poole fortuuna. Fortuuna on jõgi, millesse EL astub kriisides, ning iga kord on jõkkeastumine nüginud ühendust suurema ühtsuse ja Euroopa avaliku ruumi konsolideerumise suunas. Summa kasvab üha suuremaks kokkuliidetud osadest. Ikka ja jälle ronivad ELi liidrid koos mäkke, et alla tulla Euroopa käsulaudadega. Seni kuni see riim ei katke, on Euroopal lootust.
Middelaar õpetab meile Eestis veel kord, et ELi laienemine oli poliitiline tahteakt selle Euroopa poolt, mille koos tajutud ajalugu ulatub sajandite taha. Sellega ei kaasnenud automaatne solidaarsuse laienemine. See tuleb meil välja teenida. Ning me peame arvestama, et teistel on väga pikk edumaa, kusjuures kõik need teised ei ole tingimata ise ELis. Jutt ei käi siin mitte üksnes Šveitsist või Norrast, vaid vältimatult ka Venemaast. Küsigem endalt, kui palju on „vana-eurooplasi”, kes, nähes ühel hüpoteetilisel ajaloo kaalukausil Anna Kareninat ning teisel Eesti iseseisvust, loobuksid meie nimel igaveseks ajaks Tolstoist?
Kuid on siiski midagi olemuslikult euroopalikku, mis räägib kohe meie kasuks. Õigusriik on sama palju Euroopa idee keskmes kui demokraatia, representatsioon ja ühine tahe. Euroopa õigusriigi (ning uusaegse moraali) juured ulatuvad Kantini, kellest peale peab Euroopa end mõõtma universaalse mõõdupuuga, mis ei talu suva ega erandeid. Me võime olla liikmesriigina liiga noor „paksuks” solidaarsuseks, aga kõik me oleme Eesti kodanikena ka Euroopa Liidu kodanikud. Ning juba aastal 1963 sätestas Euroopa Kohus, et „üksikisiku ja Euroopa vahel on otseside” (juhtum van Gend & Loos). Siin on solidaarsus, mida üks ELi kodanik ei saa teisele keelata, ilma et annaks ära ka osa omaenda eurooplusest. Ja see on meie suurim lootus.