Euroföderalistide kibedus

Ivar Raig

Eesti kuvand ELis töötavast riigiametnikust on kena tütarlaps, kes klõbistab töögrupis sülearvutiga, kordagi suud avamata. Lubage mul eurooplasena suhtuda kibestunult etendusse, mille osaline ma ise olen. Romano Prodi 2007. aastal, endine Euroopa Komisjoni president ja mitmekordne Itaalia peaminister        Euroopa parlamendi valimiste eel ilmus raamatulettidele Euroopa parlamendi ametniku, T. H. Ilvese endise välisnõuniku ja ajakirjaniku Martin Kala Euroopa-teemaliste arvamuslugude kogumik „Euroopa maailma teljel”, väljaandjaks Eesti Päevalehe AS. Kogumiku kokkupanemisel on autor püüdnud oma lood järjestada nii, et nendest kujuneks enam-vähem loogiline tervik. Raamat algab peatükiga „Euroopa kevad”, kuigi käsitleb vaid Euroopa Liidu sünnilugu, ning lõpeb alapealkirjaga  „Kuhu edasi?”. Mõistagi oli Euroopas kevad ülemaailmses mastaabis ammu enne II maailmasõda ja Euroopa Ühenduste asutamisega vaid pikendati pisut suve. Nüüd on aga paratamatult käes õhtumaa sügis ning ühinen autori üleskutsega otsida üha väetimale ja vananevale Euroopale edasisi arenguteid.

Seitsmeosalist esseekogumikku, kus autori ideed variatsioonides korduvad, oli huvitav lugeda, sest see pakkus unikaalse sisevaate  Euroopa Liitu ja tema toimimisse, raamatust on kasu Euroopa arengu- ja poliitikasuundade mõistmisel. Autori värvikad kirjeldused pikaajalistest vahetutest kokkupuudetest Euroopa Liidu fassaadi- ja ka köögipoolega annavad piisavalt ainet realistlike seisukohtade kujundamiseks Euroopa integratsiooni kohta. Soovitan seda raamatut lugeda, ja mitte ainult eurofiilidel, poliitikutel ja euroametnikel, vaid ka euroskeptikutel, sest nii ehedaid süvitsi minevaid  paljastusi ja kriitilist suhtumist Euroopa Liitu pole ma eesti keeles pärast Eesti liitu astumise debatte kirjasõnas kohanudki. Paljud olulised ja keerulised euroasjad õnnestub autoril lugejale selgeks teha lihtsas ja kujundlikus keeles. Mitte et see oleks olnud kindlasti vajalik, kuid kohati oli siiski raske tabada autori enda seisukohta käsitletud teema puhul, sest tekstist leiab nii paljude autorite vastukäivaid seisukohti. Teisal jätsid  autori enda kohati üle keevad kommentaarid ja suhtumised temast pigem kibestunud euroföderalisti kui ametitele kohasema neutraalse ja tasakaalustatud eurorealisti mulje. 

Euroopa eeskuju 

Autor leiab, et „tänu ilmalikule maailmakorraldusele, riigikorralduslikele põhimõtetele, valgustusele, inimõigustele, aga ka lõimumise suurepärasele näitele on Euroopa Liit omaette kaasus, mida tuleb teistele eeskujuks seada. Geopoliitilised protsessid nõuavad tugeva Euroopa teket, mis võiks innustada sarnaste riigiüleste ühenduste teket ka teistes maailmajagudes”. Nõustun, et Euroopa Ühenduste asutamine oli Euroopale eelkõige rahuprojekt,  mis on võimaldanud tal elada ilma suuremate relvakonfliktideta juba ligemale 65 aastat. Meie rahvuslikud julgeolekuhuvid on kõige paremini kaitstud siis, kui me kõik loovutame neist ivakese, et võidaks kogu liit. Selles mõttes tagab suveräänsuse osaline loovutamine tõepoolest suurema suveräänsuse ning liit on tugevam tema liikmete summaarsest jõust. Ka energeetikaja keskkonnaprobleeme poleks võimalik lahendada ainult kitsal rahvusriiklikul tasandil. 

Paraku tagavad julgeoleku Eestile siiski eelkõige NATO ja USA, mitte Euroopa Liit. Siinkohal tuleks mainida, et Euroopa Ühendused, mille rajamisega alustati pärast II maailmasõda, ja praegune Euroopa Liit erinevad vägagi. Rahvusriikide majandusühendustest on saanud föderaalriiklike tunnustega liit. Paraku ei saa aega tagasi keerata ning kahjuks on Euroopa hiilgeaeg, kui sealne kultuur, majandus ja sõjavägi olid ülejäänud maailmale eeskujuks,  ilmselt praeguseks läbi saanud. Euroopa hiilgeaeg oli rahvusriikide õitseajal, kui isegi mitmetel väikeriikidel olid oma kolooniad üle maailma. Kuid me teame, et kõik impeeriumid on lühema või pikema aja jooksul lagunenud. Euroopa ühendriikide idee pakkus krahv de Saint-Simon (Claude-Henry de Rouvroy) välja juba pärast Prantsuse kodanlikku revolutsiooni XIX sajandi alguses ning seda arendasid edasi nii Karl Marx ja Vladimir Lenin kui ka Jean  Monnet ja Valery Giscard d’Estaing. Euroopa Ühendriigid ja Euroopa Liidu juhtimise vana mudel võivad olla veel mõnede riikide jaoks atraktiivsed, kuid ilmselt vaid kõrvalt vaadatuna. Tsentraliseeritud paljurahvuselisi ühendusi ei saa postmodernses demokraatias enam efektiivselt juhtida.

Seda tunnistab autor ka ise, kui kirjeldab otsustamisseiku Euroopa Ülemkogus ja Aasia suurte rahvusriikide kasvavat mõju maailma julgeolekus, majanduses ja  poliitikas. Ameerika Ühendriigid on viimane Euroopa tüüpi riik, mis toimib kui multikultuuriline föderaalriik, kuid isegi ameeriklaste mõju on maailmas hakanud märgatavalt vähenema. Selles kontekstis ei tooks föderaalse Euroopa tekitamine Euroopa Liidu baasil tõenäoliselt pikemas perspektiivis kaasa mitte Euroopa tugevnemist, vaid kiireneva allakäigu, sest ühist keelt, euroopa rahvust ja kultuuri ei kujune.  Huvitaval kombel toetavad seda seisukohta mitmed autori raamatusse toodud viited ja seisukohad. Näiteks tsitaat paavst Benedictus XVI sõnavõtust Euroopa tuleviku teemal: „Kui Euroopa tahab ellu jääda, vajab ta uut mõistmist iseendast. Kirglikult nõutav multikultuursus on mõnikord eeskätt lahtiütlemine omast, põgenemine iseendast. Maailma kultuuride jaoks on see absoluutne ilmalikkus, mis Õhtumaal valitseb, üdini võõras”. Sellepärast meenutab paavst tugeva Euroopa põhialuste kristlikku pärandit ja manitseb selle juurde tagasi pöörduma. Teiselt poolt „samas seisneb ka Euroopa nõrkus just nimelt laienemises, sest üle kontinendi sirutuv ühisturg toob kaasa mitmekesisuse, mis muudab omakorda võimatuks sarnase maailmavaatega suurriigi arengu. Liidu laienemine pakub uuenduskuuri, kuid on samas ohuks ühtsuse sidususele ja nõrgestab  ühtekuuluvustunnet,” väidab autor ning lisab, et Euroopa Liitu on sageli võrreldud tuhmuva Eurovisioni lauluvõistlusega, millest on saanud maitsetu muusika maraton, millest asutajamaad vargsi eemalduvad. Euroopa nõrgenemise uus etapp algas ilmselt rahvusriikide suveräänsuse olulise piiramisega Euroopa Liidu Maastrichti lepingu sõlmimisel 1992. aastal ning kulmineerus ELi põhiseadusliku leppega, millele Euroopa  Ühenduste asutajariigid Prantsusmaa ja Holland ütlesid 2005. aasta referendumil „EI ”. Euroopa Liit ei sobi eeskujuks ka seetõttu, et selle institutsioonides valitseb nn demokraatia defitsiit, mis väljendub näiteks ka selles, et rahva valitud Euroopa parlamendi saadikutel on suhteliselt piiratud õigused ELi õigusloomes. Ka vanal euronaljal „Kui Euroopa Liit sooviks liituda Euroopa Liiduga, poleks see võimalik. Põhjusel, et liit ise ei täida oma demokraatlikke  standardeid” on ikka oma tõepõhi. Konkreetsete kohtulahendite näidetega on tõstatatud uusliikmete majandusliku protektsionismi ja diskrimineerimise küsimus ning tahetakse teada, mida Euroopa kavatseb ette võtta, et mitte lõhestada hiljuti taasühinenud kontinenti. Nende näidete varal on toodud päevavalgele nii Euroopa Liidu, rahvusriikide ja kohaliku õigusraamistiku vastuolud kui ka turu- ja sotsiaalskeemide kokkupõrked kaupade,  tööjõu, teenuste ja kapitali vaba liikumise kindlustamisel. Need on Euroopas teravad päevateemad, millest oleks tahtnud sisepoliitilise kemplemise asemel rohkem kuulda äsjaste Euroopa Parlamendi valimiste ajal. 

Nõrk välis- ja julgeolekupoliitika

Karmi kriitika osaliseks saab ka Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika. Kuigi liit on ikkagi majanduslik hiiglane, on tema välispoliitika jäänud kääbuseks. Autor tunnistab, et liidu välispoliitika mõju rahvusvahelisel areenil pole kuigi tõsiseltvõetav, sest seda iseloomustab deklaratiivsus, selle elluviimist takistab  otsustamatus. „Euroopa poliitika on kui kriisivalitsus, kus uued ideed tekivad sellest, et eelmist musta plekki hoolikalt varjata” (lk 34). Lahkarvamused on koostöös NATOga, suhtumises Iraagi, Afganistani ja teistesse regionaalsetesse konfliktidesse.

Vaevalt et Euroopale suurte volitustega välisministri määramine olukorda muudaks. Tõest kaugele ei jää ka autori äärmiselt teravad hinnangud, et „eurooplased suhtuvad lähinaabritesse kui külakerjustesse, kes püsivad elus tänu kopikatena loobitud lubadustele” ja „kardan, et euroliitu sissepääsu ootajatele meenuvad ülbe turvamees ja ustepaugutamine nukkermagusast kultuuripaleest, kust kostab vaid klaasiklirinat”. Kibedaks, aga tabavaks tuleb pidada autori väljaütlemist Balti riikide inimõiguste teema käsitlemise kohta Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes: „Nad on kujundlikult Venemaale  söödaks, justkui oleks Moskva suur kala, mida läbi Balti vihmaussikeste õnge tõmmatakse. Ja kuni pole leitud paremat ettekäänet Venemaa tabamiseks, jäävad Balti riigid alati ussikesteks” (lk 140). Autor ütleb julgelt, et vahel langetatakse Euroopa Liidu majanduslikke otsuseid suhetes kolmandate riikidega (näiteks Hiina ja Venemaaga) enesestmõistetavalt inimõiguste arvel ning seda nimetatakse elementaarseks realismiks. 

Suurriikide poliitmängud käivad sageli üle väikeriikide pea. Liidu välis- ja julgeolekupoliitikas pole selget tuleviku tegevuskava ja töös puudub järjepidevus. Otsustamine on aeglane ja vastu võetakse resolutsioone, mille elluviimiseks pole meetmeid. Lisaks topeltstandardid, välispoliitika nn „schröderiseerumine” jms. Selle tõttu on kaotanud oma sära ka kunagised globaalsel areenil mõjukad riigid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Kokkuvõtvalt  järeldab autor, et „Euroopa välispoliitikast on saanud paradoks: kui liikmesriigid koos ei toimi, mõjub EL kasutuna, ent aktiivselt üheskoos tegutsedes paljastame oma nõrkused” (lk 193). Selliste skeptiliste väljaütlemiste järel Euroopa Liidu välispoliitika kohta ei jää enam palju ruumi autori varasemale eurooptimismile. Nii on juhtunud teistegagi, kes on hakanud sügavamalt tegelema Euroopa Liidu teemaga.   

Eesti Euroopa Liidus

Vaatamata raamatu globaalsele haardele, on eurooptimistlikus toonis kirjeldatud hoopis Eesti ja Euroopa Liidu suhteid. Nimelt usub autor Eurobarometeri andmeid, et Eesti on üks kõige euro-entusiastlikumaid riike. Õnneks  küsib ta samas: „Millest tuleneb meie euroentusiasm, kui samaaegselt on tunda ükskõiksust Euroopa teemade vastu?” Autor, toetades küll Euroopa Liidu ühtset, tsentraliseeritud välispoliitikat, heidab siiski Eestile ette, et puudu on kindlatest seisukohtadest, millega Eesti saaks rahvusvahelisel areenil kaubelda. Praegu on Eesti probleem liidus selles, et ei öelda midagi. „Eesti kuvand ELis töötavast riigiametnikust on kena tütarlaps,  kes klõbistab töögrupis sülearvutiga, kordagi suud avamata.” Sellest hoolimata unistab autor, et mutrikesest saab kunagi suur kruvi, ja pakub kahte suuremaks saamise teed: ELi juurde lähetatud esindajate „brüsseliseerumist” (samastumist sealse bürokraatiaga) või Tallinnas resideeruvate ELi temaatikaga tegelevate ametnike „kahe tasandi mänge”. Meediale heidab autor aga ette, et pole leitud õiget viisi, kuidas Euroopa teemasid kaasakiskuvaks muuta, ning arvab, et Euroopa vähese kajastamise põhjus võib olla ka selles, et Eesti meedia jaoks on EL endiselt valitsuse eraasi, liidu muresid vaadeldakse läbi sisepoliitilise prisma (lk 284). „Võib-olla ongi parem, et Eestile olulistest asjadest räägitakse vähem,” ironiseerib ta, viidates ühele Briti uuringule, mille kohaselt on nii, et mida vähem kajastab meedia Brüsseli toiminguid, seda positiivsemalt näeb rahvas Euroopa Liitu.  Euroopa tuleviku kohta on Martin Kalal mitu seisukohta. Ühelt poolt taotleb ta tugeva föderalistina korduvalt, et „Euroopa Liidu võimalus end maksma panna peitub poliitilises tsentraliseeritud otsustuse tulemis” (lk 269), mis eeldab tugevate üleeuroopaliste riigijuhtimise struktuuride loomist. Teiselt poolt aga arvab ta, et „just nimelt see eristab Euroopat muust maailmast, et teda polegi olemas. Pole olemas Euroopat, on hoopis europaniseerumine  ehk protsess, ajalooline kulg ja mõttelisus, enesemääratlemise kontiinum ning euroopaliku mõtlemise pidevustik, jätkumine” (lk 292).

Üllatav on ka raamatus väljaöeldu taustal viimase peatüki viimane lause: „Võime öelda, et Euroopa Liit on muutuva geomeetriaga stabiilne üksmeel”. Huvitav, huvitav, kas suurenevaid erimeelsusi vanade ja uute, aga ka Põhja- ja Lõuna-Euroopa liikmesriikide vahel mitmetes liidu juhtimise ja poliitika küsimustes  saab ikka veel pidada stabiilseks üksmeeleks? Peagi (tõenäoliselt veel sel aastal) saame näha, kas Pyrrhose võiduna Lissaboni leppe jõustamine pärast kordusreferendumit Iirimaal toob kaasa suurema üksmeele Euroopas või pigem süvendab erimeelsusi. Kaldun arvama viimast ja usun, et eurooplaste süvenevaid vastuolusid hakkavad jälle tasandada ameeriklased, nagu see on varemgi juhtunud, kuid nüüd mitte enam föderaalse  Euroopa toetamise, vaid juba uute transatlantiliste struktuuride rajamise teel, et Euroopa ja Põhja-Ameerika koostöös seista vastu globaalsetele väljakutsetele. Lõpetuseks mõnedest tehnilistest puudustest raamatus. Euroraha pole kasutusel mitte 13 (lk 27) vaid 16 liikmesriigis. Prantsuse kunagise välisministri Robert Schumanni osa on üle tähtsustatud II maailmasõja järgse Euroopa integratsiooni kujundamisel. Saksamaa ja  Prantsusmaa vastuseisu kaotamise idee autoriks peetakse hoopis W. Churchilli ning Euroopa Söe- ja Terasekoondise asutamise projekti pani kokku Prantsusmaa tollane plaanikomitee esimees Jean Monnet. Solvavalt nimetab autor „paranoilisteks” riigijuhte (silmas pidades eelkõige poolakaid, inglasi ja tšehhe), kes nõudsid Euroopa Liidu riikliku sümboolika väljajätmist Lissaboni leppest. Kibestumist ei suuda autor ületada  seoses Prantsusmaa presidendiga, kasutades tema kohta väljendit „Sarkozy-sugused skeptikud” (lk 95). Äärmiselt halvakspanev hinnang on antud referendumile Lissaboni leppe asjus, mida ta nimetab „Iiri õuduseks”, kutsudes loobuma „sellest vene ruletist, kus iga läbikukkunud referendumiga lasevad kõik ülejäänud endale kuuli pähe”.

Autori arvates võiks igal referendumil olla eeltingimus: „kui oled edasimineku vastu, tuleb sul endal lahkuda” (lk  221–229). Vahetu emotsioon pärast Iirimaa referendumit 2007. aastal oli Postimehe kaudu veelgi räigem, siis ei pidanud ta paljuks rääkida tänamatu Iirimaa väljaviskamisest Euroopa Liidust. Poleks ime, kui selliste kirjaridade kohta oleksid mõned riigid esitanud ametliku protesti. On ju referendum vaba valiku oluline demokraatlik vorm, euroopaliku kodanikuühiskonna võimalus. Kui sellest põhimõttest loobuda, laguneks suuresti ka see Euroopa  Liitu veel siduvate väärtuste kontiinum, mida autor oma raamatus on eespool ise väärtuseks pidanud.