Endlike, endlike seina peal

KATRIN TIIDENBERG

Pierre Bourdieu kirjutas 1965. aastal raamatus „Un art moyen“ („Keskklassi kunst“), et see, mida päevapiltnikud pildistatavaks (pildistamisvääriliseks) peavad, juhindub kehtivatest normidest ja väärtustest. Teisisõnu, ühiskondlikud väärtused ja nende ümber kerkivad pinged muutuvad igapäevaklõpsude abil nähtavaks. Praeguse aja üks silmatorkavaimaid klõpsuliike on endel (selvepilt, enekas, selfie). Proovikski järgnevas läbi mõelda, mida me endlimaania ja selle sõsarnähtuse – endlipaanika – põhjal iseendi kohta ära märkida võiks.

Kõige tüüpilisem endli definitsioon väidab, et tegemist on nühvli või veebikaameraga sirutatud käe või peegli abil tehtud fotoga, mille pildistaja teeb iseendast, et see siis ühismeediasse üles laadida. Akadeemilisemat laadi aruteludes keskendutakse sageli sellele, mis ikka endlist endli teeb. Kas küsimus on tehnoloogias? Kui nii, siis on endlifenomen esile kerkinud tänu nutiseadmete, wifi, interneti ja ühismeedia laiale levikule. Konstruktivistlikku või interpreteerivat maailmatõlgendust pooldavad mõtlejad keskenduvad sageli sellele, mis pildistamist ümbritseb. Kas endel on endel (ja mitte näiteks autoportree) tänu sellele, et me jagame teda Facebookis, Instagramis ja Snapchatis? Äkki teeb endlist endli ennekõike pildistaja soov jäädvustada just seda ja just selles aegruumi punktis? Võib-olla on võti hoopis selles, kes endli teeb? Mõne sõrmede alt ilmub kunst; mõne teise käest, näed, pelgalt endel.

Traditsiooniliselt tõlgendati fotosid lähtudes nn tõerežiimist ja sel puhul on fotod reaalsuse esitlemise tehnoloogia. Selline tõlgendus põhineb eeldusel, et nii meid ümbritseval kui ka pildistatud objektidel on lõplik, muutumatu tähendus. Fotod on tõendid. Koos maailmavaateliste nihetega sotsiaal-, ning kultuuriteadlaskonna hulgas ning ühes mitme visuaalse pöördega on akadeemilistes ringkondades levinud arusaam, et fotod on tõlgendus, mitmekülgne tähenduste kogum, kommentaar kultuurile ja ühiskonnale. Samal ajal olen laiatarbe analoogklõpsude (pere- või reisipildid) ning tänapäeva Instagrami, Facebooki ja Snapchati klõpsude vahelise range erinevuse rõhutamise osas skeptiline. Jah, analoogpiltidel oli suurem mälutoe funktsioon, seevastu digitaalselt jagatavad pildid sobivad paremini suhtluseks. Ühismeedias toimivad pildid sageli osalustugrikuna, sotsiaalse kapitali kandjana, kuuluvuse indikaatorina. Ometi ei ole fotode tõendustähendus ju kadunud – fotosid kasutatakse oma väidete veenvuse suurendamiseks kohtus ja meediaskandaalides: „valel ajal vales kohas“ tüüpi endlid on toonud kaasa vallandamisi ja suhete purunemist. Polaroide, perealbumeid ja endleid ühendab veel see, et need on kollektiivsete moraalsete ja esteetiliste tõekspidamiste seisukohalt nii kõnekad. Mis sest et – või võib-olla just kuna – tüütud, triviaalsed ja ebaoriginaalsed, on amatöörfotod selle indikaatorid, mis konkreetses kontekstis on ilus, mehelik, naiselik, korralik.

Oma doktoriväitekirjas keskendusin sellele, mida endlid minaloome, suhete ning lääne ühiskonnas laialt levinud normatiivsete ideoloogiate kontekstis tähendavad ja kasutasin endlipraktika mõistet. Väidan, et endlid on kontekstitundlikud konteinernähtused. Sõltuvalt tegijaist, eesmärkidest, inimestevahelistest suhetest, jagamisviisidest ja -kohtadest võivad endlid olla nii pealiskaudse eneseimetluse, küünilise enesemüümise kui ka kogukonna loomise, suhete tugevdamise või enese ja maailma mõistmise vahendiks. Küüniliselt võib väita, et see, mida endel selle tegijale tähistab, on ebaoluline, kui kollektiivsed mõttemustrid seda teisiti tõlgendavad. Ma vaidleksin ka sellele vastu. Kui see, mida endlid inimestele tähendavad ning millena endlipraktika toimib, on tinglik, on tinglik ka see, mida nad meile normide ja väärtuste kohta ütlevad. Lihtsaid, puhtaid väiteid, nagu „endlid on nartsissismi ja psühhopatoloogia tundemärk“ või „endlite populaarsus viitab süvakultuuri hävimisele ning laastavale individualismile“, saavad endale lubada vaid need, kelle väited ei ole pidurdatud empiirikast ega ülemäärasest nüansi­tajust.

Siinkohal on kontseptuaalselt mõistlik eristada seda, mida inimeste endlipraktika meile ühiskondlike väärtuste kohta ütleb, sellest, mida kollektiivsed reaktsioonid meile ütlevad. Pinged nende kahe vahel on ehk kõige põnevamad. Niisiis väidan, et endlid, aga eriti see, mida neist arvatakse, näitab meile, milline on ühiskonna arusaam fotograafiast igapäevaelus või ühismeedia kasutamise normid. Veelgi huvitavamalt pääseme endlipraktika lahtimõtestamise kaudu ligi avaliku ja privaatse piiri, sobiliku ja sobimatu eneseesitluse muutuvatele väärtustele ja sellele, kes, kuidas ja kus tohib ennast nähtavaks teha ja kellele see on keelatud. Järgnevalt toon kolm endlilugu, millest igaüks toob minu hinnangul esile kehtivad väärtused ja väärtuskonfliktid.

Vaata, paljas!

Osa minu väitekirja empiirilisest tööst puudutab inimesi, kes endast seksikaid endleid teevad ja neid internetti riputavad. Enne kui selle kombe perversse nišinähtusena kõrvale heidame, pakun mõned arvud. Eesti kohta neid, nagu ikka, ei ole, aga USA täiskasvanud mobiiliomanikest tunnistas 2014. aastal 9%, et on saatnud ja 20%, et on saanud alasti pilte või videoid. Leebemalt sõnastatud küsimus „sekstimise“ kohta näitas, et 2014. aastal oli sedalaadi sisu saanud 44% 18–24aastastest, 34% 25–34aastastest, 22% 35–44aastastest, 15% 45–54aastastest ja 4% üle 55aastastest. Kõnekas on siinkohal võrdlus 2012. aastaga, mil noorimas grupis oli sedalaadi kogemus 26%-l. Samasugune tõus on toimunud kõigis vanuserühmades, välja arvatud üle 55aastaste seas.

Alastus ja seksikus on judeokristlikku mõjuvälja jäävas lääne kultuuriruumis pika ja problemaatilise ajalooga, kus ristuvad vaataja ja vaadatava, meeste ja naiste, häbi, moraali, loomulikkuse, loomingulisuse ja (kontrollitava, karistatava või vastupanu osutava) keha küsimused, mille lahtiharutamiseks siinkohal ruumi ei jagu. Lühidalt ja lihtsustatult võib väita, et hoolimata asjaolust, et meie tarbimis- ja visuaalkultuur (vaadakem näiteks reklaami- ja muusikavideotrendide muutumist viimaste aastakümnete jooksul) on aina vulgaarsem, eksplitsiitsem ja seksualiseeritum, on kollektiivne alastusetunnetus endiselt seotud häbiga ning see, milline keha olema peaks, endiselt range järelevalve all. Me „paljastame“ inimeste väärtegusid, „toome päevavalgele“ kuritöid. Paljastamine kannab endas juba sõnana mingit agressiivset alget paljastatava suhtes. Paljastamises on selge võimuhierarhia, mis räägib suunatud pilgust vaataja ja vaadatava vahel. Feministliku suunitlusega naisfotograafid, nt Cindy Sherman, Francesca Woodman, Hannah Wilke, Lynda Benglis jt on aastakümneid kasutanud autoportreesid selleks, et mainitud binaarsusi küsimuse alla seada ning paljastada alastuse- ja kehahäbi ideoloogilisi tagamaid.

Tahtmata alavääristada Cindy Shermani kaliibriga loojate töö esteetilist ja kultuurilist väärtust, olen oma uurimuse põhjal järeldanud, et ka tänapäeva alasti enesepildistajatele võivad endlid, neile saadav tagasiside ning neid ümbritsevad suhted tähendada iseenda keha ja kehastatud ning seksuaalse identiteedi paremat mõistmist. Lihtsustatult pakub seksikate endlite tegemine ja postitamine turvalisena mõjuvas keskkonnas praktikutele viisi, kuidas lepitada tarbimiskultuuri kitsaste kehastandardite ning iseenda lihalike parameetrite lahknevusest tulenevaid pingeid, laskumata enesehävituslikku neuroosi. Seda võimaldab teatud platvormi, kogukonna ja eelviidatud kahe pooluse käitumis­tavade ühendus, milles osalejad tunnevad, et teadlik ja tahtlik enesepaljastamine muudab eelmainitud vaataja ja vaadatava vahelist võimuhierarhiat selliselt, et võim asub nüüd enesepildistaja kui vaadatava käes.

Mida selle teadmisega peale hakata? Mida tähendab piiratud hulga inimeste muutuv suhe oma kehasse ja teatav vabanemine diskrimineeriva visuaalkultuuri standarditest, nagu sugu, vanus, kehakuju ja nahavärv, kui räägime endlipraktikast kultuuriliste väärtuste indikaatorina?

Inimesed postitavad oma seksikad endlid keskkonda, kus nad on näinud teiste omi saamas positiivset tagasisidet. Postitamise ja tagasiside vahele tekib spiraal, mis julgustab aina rohkem inimesi oma pilte ringlusesse lisama ning muudab ajapikku praktikud teadlikuks tagasiside olulisusest nende mina- ja kehatajule. Osal kaasneb selle teadlikkusega soov kasutada tagasisidet strateegiliselt mittenormatiivse ja kehapositiivse ideoloogia loomiseks ja tugevdamiseks. Nii tekib kogukonnas uus visuaalne diskursus, mille põhitunnuseks on uhkus võime üle leida ilu ka mittenormatiivses (mittenormatiivseks nimetan antud olukorras kõike, mis jääb väljapoole tarbimiskultuuri valgenahalise, saleda ja noore stereotüüpi). Tulles tagasi essee alguses kasutatud metafoorideni, võime seega väita, et selliste endlite postitamine ja kaaslaste endlitele reageerimine õpetab kogukonna liikmetele uusi nägemise viise ning muudab arusaama sellest, mis on pildistatav. Isegi kui see uus visuaalne diskursus on tarbimiskultuuri visuaalnormide vaatepunktist marginaalne, võib see domineerivaid diskursusi mõneti killustada. Optimist näeb selles potentsiaali uue võimu ja nähtavuse režiimi tekkeks.

Keisri uued rõivad

Hoolimata sellest, et internetiavarustes leidub, nagu eelnevast selgus, ka turvalisena tajutavaid kohti, milles endlid kehtivaid häbirežiime murendada aitavad, tõi 2014. aasta meile Fappeningi ja Snappeningi nime all tuntuks saanud erootiliste endlite skandaalid. Fappeningiks nimetatakse 2014. augustis pea viiesaja – peamiselt naissoost – kuulsuse erapildi lekitamist „4chani“ foorumisse. Paljud neist piltidest olid endlid, sisaldasid alastust või olid mingil moel seksuaalsed ning nad liikusid „4chanist“ kulutulena üle interneti.

Snappening tähistab tuhandete foto­de lekitamist Snapchati mobiili­raken­dusest, mille kasutajatest ligi pooled on 13–17aastased. Valdav osa neist piltidest olid tavalised igapäevapildid, kuid teatud hulk sisaldas alastust. Nii Snappe­ning kui ka Fappening olid pahatahtliku häkkimise tagajärg, kus keegi otsustas murda sisse privaatseks peetud (ja lõppklientidele privaatsena müüdud) arhiividesse, et siis varastatud sisu edasi müüa (Fappening) või lekitada. Mõlema kaasuse puhul kerkis avalikus keskustelus esile kaks tõlgendust – esimene neist on pika ajalooga ja masendav, teine, võiks väita, viitab teatud muutustele ühiskonnas.

Esimene, ja minu meelest masendav, tõlgendusrepertuaar sisaldas pealkirju ja väiteid, mille peamine sõnum oli: „kui nad ei tahtnud, et kõik neid pilte näeks, ei oleks vaja olnud neid teha“ ning erootiliste piltide tegemist, saatmist ja üleüldse seksuaalseks olendiks olemist püüti näidata patoloogilise ja erakordsena. Millenagi, mis tuleks välja ravida. Moraalitseva tooniga kohvilaua- ja kolumnikäsitlused ignoreerisid oskuslikult alljärgnevat: 1) et peamiselt olid ringluses vaid naiste pildid (Fappeningi puhul häkiti algusest peale peamiselt naiskuulsuste iCloud-pilvesid ning Snappeningi puhul sorditi suuremasse ringlusesse tüdrukute pildid), 2) et tegemist oli kuritegeliku häkkimise ja vargusega.

Sellist retoorika- ja argumentatsioonivalikut oleme ajaloos näinud kõiges, mis puudutab (noorte) naiste seksuaalsust. Teaduslikes ja sotsiaalse õigluse käsitluses on sellist diskursust kirjeldatud mõistetega nagu vägistamiskultuur, ohvri süüdistamine ja muidugi mõlema alustala – heteronormatiivne ideoloogia. Viimane pakub kaks elamisväärset rolli: traditsiooniliselt naiselik naine ja traditsiooniliselt mehelik mees ning mõlemad piiravad eneseväljendus- ja käitumisvabadust, kasutades strateegilist häbistamist distsiplineerimisvahendina. Kõik naiseks, meheks ja inimeseks olemise vormid, mis heteronormatiivse ideoloogia pakutud binaarsetest äärmustest välja jäävad, on „ebanormaalsed“ ja nende esindamine sõltuvalt kultuurist ja ühiskonnast ebamugav, kui mitte ohtlik või võimatu. Snappeningi ja Fappeningi kontekstis tähendab see, et naisi (nii kuulsaid kui kuulsuseta) süüdistati nende vastu sooritatud kuritegude eest ning lekitatud pilte kasutati ohvritega manipuleerimiseks.

Teine, minu meelest optimismiks põhjust andev tõlgendus, mida blogo­sfäärist, vestlustest ja ajakirjandusestki Snappeningi ja Fappeningi kajastamisel kostis, rõhutas oma argumentide ehitamisel eelnevale vastupidist. Laiemalt ja valjemalt kui eales varem püüti vastutust panna nii algsetele häkkijatele ja lekitajatele kui ka edasijagajaile, allalaadijaile ja niisama tissiimetlejatele. Ikka ja uuesti taasavaldati ühe Fappeningi ohvri, „Näljamängude“ filmisaaga tähe Jennifer Lawrence’i sõnu, milles ta keeldus piltide eest vabandamast, viidates asjaolule, et tegemist oli pikaajalise romantilise paarisuhte käigus erakasutuseks looduga, ning rõhutades, et tegemist ei ole skandaali, vaid seksuaalse vägivalla ja kuriteoga. Valjult kõlasid hääled, mis viitasid seaduste piiratusele sedalaadi kuritegude karistamisel, ja veel valjemalt hääled, mis väitsid, et tegemist on strateegilise misogüünse käitumisega, kuna kõik, kes paar tundigi ühismeedia sügavustes on surfanud, teavad, et noksipiltidest puudust ei ole – Snap-/Fappening muutis need aga nähtamatuks.

Taanlane, inglane ja ameeriklane istusid …

2013. aasta 10. detsembril avaldas France Presse foto sellest, kuidas tolleaegne Taani peaminister Helle Thorning-Schmidt, USA president Barack Obama ning Suurbritannia peaminister David Cameron teevad Nelson Mandela mälestus­tseremoonia ajal endlit. Pilt jõudis internetiväljaannetesse umbes kolmekümne minutiga. 2015. aasta kevadel avaldas International Journal of Communication erinumbri, mis on tervenisti endlitele pühendatud ja kus Nancy K. Baym ja Kate Miltner on seda Selfiegate’iks nimetatud sündmust käsitlenud meediaskandaali ja moraalipaanikana.

Baym ja Miltner analüüsisid 89-t USA, Taani ja Suurbritannia massimeediaväljaande Selfiegate’i-teemalist artiklit. Moraalse paanika toonides käsitlused olid eriti valdavad USA ja Suurbritannia väljaannetes. Ärevus oli seotud tehnoloogia ja normide rikkumisega, tehnoloogia ja kontrolliga, globaalse võimuladviku muutuva kuvandiga ning nihkuvate ajakirjanduspõhimõtetega. Mida sellest ärevusest kehtivate kultuuriliste väärtuste kohta järeldada?

Esmalt ehk ilmselgest. Kolm poliitikut tegid endli mälestusteenistusel ajal, mil „appi, rumalad teismelised teevad matuseendleid“ habin oli ühismeedias juba ammu levinud. Ehkki Mandela mälestusteenistus ei olnud matus – see koosnes rohketest meeleolukatest muusikalistest vahepaladest ja kõnedest –, käsitles suur osa meediast Selfiegate’i matuseendlina ja kandis edasi veendumust, et endlid matuste juurde ei kuulu. Jättes kõrvale keerulisema küsimuse sellest, miks ja mida tähendab meie kollektiivne veendumus, et endel ja matused on vastunäidustatud, küsiksin hoopis, kuidas tõlgendada meedia endlikäsitlust lähtudes sellest, kes üldse võib endleid teha. Suur osa Baymi ja Miltneri analüüsitud artiklitest kuvas endleid frivoolse, enesekeskse, maailmast mitte hooliva noortekultuuri osana. Selline tõlgendus andis hea võimaluse meeleheiteks. Nimetatud endlit kasutati tõestusena sellest, et meil on „hoolimata ohtlikult tõsisest ajast täiesti mittetõsised liidrid“, kes käituvad „nagu enesekesksed teismelised hetkel, kui tsivilisatsioon on ohus“ (New York Post), mis on selge märk sellest, et meie kultuurile on omane „pea maniakaalne enesekesksus“ (Berlingske). Pisut melodramaatiline või kuidas?

Hädakisa on tüüpiline moraalse paanika tunnus. Samalaadset retoorikat oleme viimase kahesaja aasta jooksul ajaleheveergudelt lugenud noorte kino- ja koomiksilembuse, naiste telefoni- ja telegraafikasutuse, naiste romaanilugemise, naise jalgrattasõidu, naiste õmblusmasina kasutamise jne kohta. Eriti masendavaks kisub siis, kui hakata vaatama, mida me Selfiegate’i põhjal sugu ja rassi puudutavate hoiakute kohta öelda saame. Just USA ja Suurbritannia parempoolse värvinguga väljaannetes levis tülgastav ja stereotüüpne narratiiv infantiilsest mustanahalisest mehest, kurjast mustanahalisest naisest ning lubamatust kirest musta mehe ja litsaka, arulageda, blondi valge naise vahel. Tõesti? Ikka veel?

Sotsiaalne kontroll

Minu eesmärk ei ole veenda Sirbi lugejaid endleid tegema. Leian, et endlid on üks eneseväljenduse, loomingulisuse ja enesereflektsiooni vorm. Neid on palju teisigi, igaühele oma. Ma ei taha ka väita, justkui ei oleks hulganisti totakaid ja tarbetuid endleid. Huvitav on hoopis see, et keskendudes endlite suhteliselt homogeense ja triviaalse sisu kõrval ka neid ümbritsevale, avaneb huvitav, kohati lootustandev, kohati nutma ajav pilt praeguse aja väärtushinnangutest ja normidest. Seda klõpsu edasi uurides peame paratamatult küsima, miks on teatud tõed, nt ülipopulaarne nartsissimidiskursus, endliteemas nii lühikese ajaga domineeriva koha saavutanud? Loughborough’ ülikooli doktorant Anne Burns väidab, et endlite alavääristamine on sotsiaalse kontrolli vorm, mis toimib demagoogilise ringargumendina. Kui endlid on noorte/naiste praktika, on nad väärtusetud, sest naiste ja noorte tegevus on edev ja triviaalne. Kui endlid on väärtusetud, saab nende kallal näägutamisest teha sotsiaalse kontrolli tööriista.