Ei-b või ei ei?

JAANUS SOOVÄLI

Mõnes mõttes ei saa eesti filosoofia käekäigu üle just kurta: peale Leo Luksi „Nihilismi ja kirjanduse“ näeb peatselt ilmavalgust ka Margus Oti „Vägi“. Iga eestikeelse humanitaarteadusliku monograafia ilmumine on omamoodi suursündmus – see ju hoiabki meie (mõtlemise) keele elujõulise, värske ja paindlikuna. Kui me ei taha, et meie keel muutuks ühel päeval pelgalt matside suhtluskeeleks akadeemiliste asutuste hämarates ja umbsetes koridorides, peaks teadusbürokraatia emakeelsete humanitaarteaduslike tekstide ilmumise oma kaitse alla võtma. Paraku pole see kaugeltki nii, kuid ma tahan jääda optimistiks. Sest olgu, kuidas on: asjad siiski liiguvad ja mõndagi on teoks saanud.

Iseasi muidugi, kuivõrd on „Nihilism ja kirjandus“ teadustekst, Luks ise paistab selles kahtlevat. Ta esindab varjamatult antiteaduslikku hoiakut ja kõneleb kohe teose alguses teaduslikkuse hülgamisest. Silmas ei pea ta sellega siiski midagi väga iseäralikku ja kindlasti mitte midagi seesugust, mis ei luba seda monograafiat pidada humanitaarteaduslikuks tekstiks. Luks ründab eelkõige loodusteaduste aluseks olevat tõe vastavusteooriat, niisiis ühte üsna kitsast (kuid tõepoolest kaunis levinud) teadusekäsitust. Selle kohaselt vastavad teaduste teoreetilised konstruktsioonid ühemõtteliselt sellele, kuidas asjad(ega) tõeliselt on. Tuginedes Vattimo hermeneutikale väidab Luks seevastu, et teadus pole kaugeltki objektiivset tõde avastavaks instantsiks, vaid pelgalt üks maailmatõlgitsus või, veelgi enam, narratiiv teiste seas: „Nihilismi mõtlemise jaoks on tegelikkus kokku luisatud rägastik, mis koosneb eri faablitest: pole mingit alust ühe faabli (nt teadusteooria) pidamiseks objektiivses tähenduses tõesemaks mõnest teisest faablist (nt religioosne narratiiv või skisofreeniku tajuvälja kirjeldus).“ (lk 19) Kõik narratiivid olla niisiis põhimõtteliselt võrdväärsed (vt lk 83) ja sellest lähtuvalt kaduvat ühtlasi alus tegelikkuse ja fiktsiooni eristamiseks. Kindlasti leidub veenvaid põhjusi tõe vastavusteooria kõrvaleheitmiseks, kuid tundub lihtsustavana tuletada sellest kõikide narratiivide võrdväärsus. Kui me ei saagi pidada mingit teadusteooriat maailma kirjeldavaks ja sellele vastavaks (see eeldaks midagi Jumala vaatepunkti sarnast) on teadusteooriad siiski intersubjektiivselt (mida võib ka nimetada teatavat pehmemat sorti objektiivsuseks) kontrollitavad ja käsitatavad, erinevalt näiteks skisofreeniku tajuvälja kirjeldusest. Rääkimata seejuures üldse teadusteooriate võimalikest praktilisest tagajärgedest.

Igatahes olevat teaduste enesemõistmine veel liialt objektiivsuse illusioonist haaratud, et nihilismi mõtlemine – mille väljaarendamisega vaadeldav teos tegelebki – saaks sellega viljakat koostööd teha. Teisiti on aga lood filosoofia ja kirjandusega: nihilismi mõtlemise metoodiliseks lähtekohaks (vt lk 13) ja ühtlasi selle eesmärgiks (vt lk 230) on kirjanduse ja filosoofia ühtesulamine. Võib tunduda muidugi kummalisena, et raamatu lähtekoht ja eesmärk on üks ja seesama: sellisel juhul oli juba alguses teada, kuhu uurimistöö välja viib, või veelgi enam: juba alguses oldigi seal, kuhu lõpuks välja jõuti. Midagi uut ei paista sel viisil sündivat ja teose võinuks põhimõtteliselt ka kirjutamata jätta. Kuid nähtavasti pole siin siiski tegemist andestamatu mõtlemisveaga, vaid hoopis hermeneutilise ringi paratamatuse tunnistamisega, teatavat liiki intellektuaalse aususega: nihilismi mõtlemise teoreetilisi taustu vaagides osutab Luks hermeneutikast tuntud asjaolule, et iga mõistmine ja tõlgendus asetub hermeneutilisse ringi meie eelarvamuste suhtes (vt lk 70).

Kuid mida see kirjanduse ja filosoofia ühtesulamine endas ikkagi kätkeb? Vaadeldava teose algimpulsiks olevat olnud „negatiivsuse ilmnemine kirjanduslikus kogemuses, kõige üldisem kogemus, et ei-b“ (lk 26). Nihilismi mõtlemise taotluseks on sellele ei-le kuidagi läheneda, sellel sabast kinni saada, seda mingil viisil nimetada, ja ta üritab seda teha just nimelt kirjanduse ja filosoofia ühtesulamise kaudu. Seda ühtesulamist ennast põhjendab Luks nii: kui teaduste enesemõistmine oli veel liialt objektiivsuse illusiooni kütkeis, siis suur osa filosoofiast olla juba loobunud universaalse kehtivuse taotlusest – s.t tõe vastavusteooriast – ning mõistvat ennast ühe teatud fabuleerimisviisina. See aga omakorda andvatki loa rääkida kirjanduse ja filosoofia ühtesulamisest: „Kui võtta kokku uurimuses eespool esitatud seisukohad – metafüüsilise filosoofia ammendumine ning tõe retoorilise loomuse tunnistamine –, siis tekib õigustatud küsimus, kas üldse jääb veel mingi alus filosoofia ja kirjanduse eristamiseks. [—] Oletan, et tegemist on lihtsalt tavamõistusliku kivistunud mõttemalliga, mis on visa kaduma.“ (lk 78) Kuid ka siin paistab olevat tegemist liialt rutulise järeldusega. Luksi positsioon ei ole filosoofias muidugi midagi radikaalselt uut. Richard Rorty pragmatism, mis paiskab nii filosoofia kui ka kirjanduse kokku ühte privaatsfääri, pole sellest kuigi kaugel.

Luksiga võib muidugi nõustuda, et me ei saa enam eristada kirjandust ja filosoofiat absoluutselt, s.t põhjendades seda tõsiasjaga, et filosoofia tegeleb justkui tõe enese avastamisega ja kirjandus pelgalt fiktsioonide ja kujutlusilmadega. Kuid absoluutse eristusaluse või kriteeriumi kadumine ei tähenda veel kaugeltki, et poleks absoluutselt mingeid erinevusi. Siin nagu mujalgi on olulised nüansid ja subtiilsed erinevused. Pole mingit kahtlust, et kirjanduslikes tekstides võib esineda suurel hulgal filosoofilisi elemente (nt argumenteerimine) ja filosoofilises tekstis kirjanduslikke (nt dialoogid, narratiivid), kuid see ei tähenda, et need elemendid mängivad nii ühes kui teises sama rolli, täidavad sama funktsiooni. Mingis mõttes võib tõepoolest öelda, et kui suuri pingutusi filosoofia ka teeks, kirjanduslikkusest (näiteks loomuliku keele kujundlikkusest ja mitmetimõistetavusest) ei vabane ta täielikult kunagi. Sellest aga ei järgne, et filosoofial puudub igasugune oma eripära. Huvitav on see, et näiteks Jacques Derrida, kellele Luks ka korduvalt oma programmi toetuseks viitab, ja kes on ehk tõepoolest kõige järjekindlamalt ja teravamalt õõnestanud kirjanduse ja filosoofia erinevust, osutab ühes inter­vjuus selgesõnaliselt, et neid kaht ei tohi omavahel ära segada, üht teisele redutseerida1. Loomulikult on see erinevus kõike muud kui puhas, kuid ta jätab siiski mõlemale valdkonnale nende suhtelise spetsiifika. Siia juurde üks kiire hüpotees: Luks andis teatavasti pikka aega välja kultuuriajalehte Sitatorn, milles ta arendas kultuurikriitilist sitafilosoofiat. Kas pole võimalik, et see tema loomingu algperioodi kuuluv sitafilosoofia determineerib salamisi ka veel tema nihilismi mõtlemist? Kas ei meenuta kogu see ühtesulamise jutt orgaanilist seedeprotsessi, mille käigus toitesubstantsid muunduvad ja sulanduvad üheks ühtseks sünkjaks massiks?

Kuid mil viisil peaks kirjanduse ja filosoofia ühtesulamine meid ei-le lähemale aitama? Luks visandab selle ühtesulamise kaks liini: faabliliini ja luuleliini. Faabliliinil arendab ta juba ülal jutuks olnud panfiktsionalismi, niisiis mõtet, et reaalsust ja faablit ei ole põhimõtteliselt võimalik eristada – tõe vastavusteooria kõrvaleheitmisel lahustub kõik võrdväärseteks faabliteks. Sellega koos väheneb ühtlasi reaalsustunne – jääb vaid pendeldamine faablite vahel ja sellest sündiv peataolek. Kuid faabliliin jääb Luksi sõnul siiski nihilismi mõtlemise algjärku. Selle tõeline radikaalsus tulevat esile selle luuleliinil: „Käesoleva uurimuse algseks paatoseks on ei-lisuse kuulmine luules ning sellest tulenevalt on töö läbivaks taotluseks kulgemine nihilismi mõtlemise ekstreemi poole, segunemise poole luulega.“ (lk 38) Paistab niisiis, et luulega segunedes või ühte sulades peaks nihilismi mõtlemine leidma keele ei-lisusele lähenemiseks. Alles sellel liinil on juttu ei nimetamisest. Siin võib muidugi küsida, et kui ei-lisust kuuldi algselt luules, milleks siis üldse filosoofiat asjasse segada? Kas luulest endast ei piisa? Küllap on mõte selles, et ei-lisuse kogemust filosoofilis-luuleliselt lahates on võimalik ei-le veelgi lähemale jõuda kui pelgalt ja pelga luule kaudu.

Kuid mis see ei või ei-lisus endast ikkagi kujutab? Esiteks olla see midagi kogemuses antut, kuid Luks peab siiski vajalikuks lisada, et „pole mingit garantiid, et tegemist on reaalse fenomeniga“ (lk 92). (Sõna „reaalne“ võib tekitada küsimusi: mis tähenduses ta saakski olla reaalne?). Kuid asi muutub kahtlaseks, kui Luks täpsustab, et ei või ei-lisus ei ole mingi suvaline nimetamine: „Oma uurimuses [—] olen andnud suundumusele koondnimeks „nihilismi mõtlemine“ ning valdkonnale kuhu suundutakse, „ei-lisus““. Arvan, et see ei ole suvaline nimetamine, kui pidada silmas Heideggeri välja töötatud olemise ja ei ühtsust [—]. Ei nimetab ehk sõnadest kõige täpsemalt seda määratlematut, millest juttu on.“ Kui tahes postmetafüüsiline nihilismi mõtlemine ka olla püüaks – see taotlus on läbiv kogu teoses –, kas ei teostu siin üks igipõline metafüüsiline žest? Ei ei ole niisiis suvaline sõna ja nimetamine, ta on unikaalne – jääb mulje, et ta funktsioneerib, nagu Derrida ütleks, isandsõnana, mis on suuteline mingisuguseks maagiliseks otsekontaktiks teisesusega. Ei maksa muide imestada, et Luks nimetab eeltoodud tsitaadis Heideggeri: viimase puhul arvustas Derrida just asjaolu, et ta pidavat sõna „olemine“ unikaalseks ja päristiseks, milles justkui kuulduvat olemine ise. Seda nimetab Derrida Heideggeri metafüüsiliseks nostalgiaks, millele ta vastandab Nietzsche radikaalse jaatuse – muuhulgas selle jaatuse, et mingit unikaalset sõna või mittesuvalist nimetamist ei leidu.2 Paistab, et ehkki Luksi nihilismi mõtlemine tõukub suuresti Nietzschelt, jääb see mingites aspektides viimase mõtlemise kriitilisest potentsiaalist siiski maha.

Peale nihilismi mõtlemise teoreetiliste aluste väljaarendamise leidub monograafias ka mitmeid konkreetseid luule- ja kirjandusvaatlusi (peatükkides 6, 7 ja 9). Need on mõeldud näitama, kuidas Eesti „luule ei-b, viitab väljendamatule“ (lk 22). Ühena vähestest Eestis kasutab Luks teadlikult fenomenoloogilist lähenemist, st ta püüab sõnastada ei-lisi kategoriaalseid figuure luule lugemise kogemusest lähtuvalt. Neid luuletõlgendusi ei maksa muidugi pidada ainuvõimalikeks (ja Luks ei teegi seda), kuid nad on huvitavad ja võivad kindlasti avada uusi tahke eesti luules.

Hoolimata mõnest eespool esitatud kriitilisest märkusest on „Nihilism ja kirjandus“ põnev, hariv, inspireeriv, iselaadi lektüür, mida soovitan lugeda kõigil huvilistel. Huvilisi võiks aga olla palju: filosoofid, kirjandusteadlased, semiootikud, kirjanikud, nihilistid, skeptikud, müstikud, isemõtlejad, ketserid ja üldse kõik väikestviisi mässumeelsed.

1 Vt Jacques Derrida, I Have a Taste for the Secret – A Taste for the Secret, Oxford: Blackwell Publishers, 2002, lk 10.

2 Jacques Derrida, La différance – Marges de la philosophie, Paris: Les Éditions de Minuit, 1972, lk 27–29.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming