Eesti vajab täisealisi ametnikke

Priit Suve

Kuigi viimasel ajal on kuulda nurinat hariduse korraldamise küsimuste üle, võib vist üldiselt väita, et haritud inimeste hulk kasvab. Haridustaseme tõusu eest seisavad nii üksikisikud kui ka riik ja ettevõtjad. Olenemata kõrgema haridustaseme poole püüdlemise eesmärgist, on tulemuseks igal juhul laiema silmaringiga, avatumad ja teadlikumad inimesed. Kõrgharidus ei ole tänapäeval midagi erakorralist ning  suurele hulgale ametnikele on kõrghariduse nõue tööleasumise eeldus. Niisuguse üldise arengu taustal võiks eeldada, et inimeste ja ametnike vaheline suhtlemine on sujuvam, teineteisemõistmine paraneb ning konfliktid vähenevad.  

       

Kahjuks võib tuua näiteid nii kohaliku elu, turvalisuse, meditsiini kui mitmest teisest valdkonnast, kus ametniku kitsast vaatenurgast tingituna on sündinud palju pahandust. Siinjuures käsitlen ametnikuna isikuid, kellel on tööalane kokkupuude inimestega mingisuguses teenuse või teeninduse situatsioonis, näiteks nagu vallavanem, õpetaja, politseinik või ka meditsiiniõde. Sageli nörritab inimesi ametnike liigsest spetsialiseeritusest tulenev ükskõiksus, kitsas  silmaring ja põhjendamatu bürokraatia. Asjaajamine tundub arusaamatult keeruline ja läbipaistmatu ning jääb mulje, et ametnikud ei taha või ei julge mõelda. Kui ametnikud ja inimesed on üldiselt järjest targemad, siis milles asi?       

Objektiivsuse huvides peab märkima, et samaaegselt üldise haridustaseme tõusuga on maailm muutunud keerulisemaks. Edukaks hakkamasaamiseks peab tihti mõistma nüansse ja detaile, millele sada aastat tagasi ei osatud tähelepanu pöörata või oli selline lähenemine ebamõistlik. Seega on spetsialiseerumine justkui õigustatud ja möödapääsmatu.  Ma ei püüagi väita, et spetsialiseerumine on halb, vaid seda, et peale spetsialiseerumise peaksid ilmnema ametniku muud teadmised. Need lisateadmised on justkui jalgratta abirattad, mis välistavad ümberkukkumise ja millele saab vajadusel toetuda. Spetsialiseerumisele ja bürokraatiale mõeldes meenub tööstusrevolutsioon, suurlinnade tekkimine, sotsiaalse ruumi muutumine ja renessanss. Kõik see, mis iseloomustab modernismi.     

On väidetud, et modernismi ja postmodernismi on keeruline eristada ning need eksisteerivad samaaegselt kui modernsuse kaks tahku.1 Rääkides moderniseerumisest, ei saa kuidagi mööda masina metafoorist, mis võiks tähendada, et igaühel on oma kindel roll täita. Seda ideed käsitles teiste seas Max Weber, kes jätkas Immanuel Kanti modernismiaegseid  mõtteid bürokratiseerumisest (masina idee) ning kirjeldas organisatsiooni kui hierarhilist spetsialiseeritud bürokraatiamasinat.2 Niisiis võib öelda, et modernse aja organisatsioonide käitumise tunnused olid teiste seas spetsialiseeritus ja hierarhilisus. Ega nendest tunnustest ei pääse tänapäevalgi, kuid nüüdisaja organisatsioonid näevad või vähemalt püüavad ette näha spetsialiseeritust sellises olukorras ja ulatuses, kui on mõistlik. Praegu  oodatakse töötajatelt muu hulgas laia silmaringi, mitmekülgsust ja paindlikkust. Selliste omadustega inimesed on organisatsioonides vajalikud klientide paremaks teenindamiseks efektiivse ja tulusa majandamise poole püüdlemisel. Olgu siin klientideks eraettevõtete poolt vaadates inimesed, kellelt tulu teenida, või riigi ja omavalitsuse puhul inimesed, keda paremini teenida. 

Mitmekülgsust peetakse tihti üheks edu tagatiseks. See tundub ka arusaadav, sest nüanssidest lähtumine ilma konteksti tajumata võib tuua kaasa soovimatuid tagajärgi. 

Haridustaseme tõusu taustal võiks arvata, et inimeste silmaring järjest laieneb ja teineteisemõistmine paraneb. Ilmselt just nii see paljuski on. Kui aga silmaring on avardunud ja inimesed targemad, siis miks torkavad silma teistsugused näited? Jääb mulje, et meie ametnikud liiguvad vastupidises suunas, et olukord lahendatakse ainult oma kitsast spetsiifikast lähtudes ja see toob kaasa puuduliku tagajärje või kogunisti kahju. Mõnikord tuleb kõike otsast  alustada, teinekord ei ole tagajärge võimalik heastada.       

Mõistagi paistavad silma just ebameeldivad juhtumid. Tegemist on olukordadega, mille lahendamine ebaõnnestus, kuna lahendaja ajas oma rida ega suutnud või tahtnud näha võimalikke tagajärgi. Niisuguseid kitsast vaatest põhjustatud ebaõnnestumisi paistab olevat järjest rohkem. Kas elame juba sellisel ajal, kus elu on läinud liiga keeruliseks? Võib ju väita, et ametnikud peavad oma  asjade eest ise vastutama ja personaalne vastutus peabki olema, kuid minule tundub indiviidikeskne lähenemine liiga lihtsustatuna. Ametnikud viivad ellu organisatsioonide eesmärke. Organisatsioonid ei ole mitte ainult järjest keerukamate tehniliste protsesside produkt ega ka komplekssete keerukate suhete muster, vaid kultuuriliste reeglite ratsionaliseerimise tulemus. Tuues sisse kultuuri mõiste, peame tunnistama, et organisatsioonid ise on lisaks  formaalsele dimensioonile ka midagi hoopis muud. Midagi, mis ei ole nii selge ja mida on keeruline seletada. Organisatsioone ületavad ja läbivad sotsiaalsed struktuurid toimivad sotsiaalse tegevuse mustritena, sisaldades aja jooksul reprodutseeritud reegleid, suhteid ja ressursse.   

Seega ei ole ametnikud oma käitumises päris vabad ja neid mõjutab institutsionaalne kontekst, milles nad viibivad. Kui argises tähenduses mõistetakse institutsioone kui „väga tähtsaid” asutusi, siis siinkohal mõistame institutsioone kui sotsiaalseid struktuure, mis sisaldavad norme, reegleid, tavasid ja harjumusi. Institutsioonid ühtlasi piiravad ja suunavad meie käitumist, mõned on tugevama mõjuga kui teised ja sageli on neid raske eristada. 

Samal ajal peavad need inimesed, kes kujundavad poliitikat või juhivad organisatsioone, teadma ja tundma töötajaid mõjutavaid institutsioone. Neid tuleb arvestada niimoodi, et ametniku töö tagajärjeks oleksid rõõmsad ja rahulolevad inimesed ehk ühiskonna healolu. Selle poole peab vähemalt püüdlema. Väga üldiselt öeldes peaks arvestama regulatiivsete institutsioonidega, mille keskseks jõuks on võim ja sanktsioonid; eesmärgi  täitmise poole suunavate institutsioonidega ning väärtustel põhinevate kultuuriliste institutsioonidega. ³ Just väärtusi on kõige raskem mõjutada ning nende muutumine võtab palju aega. Kui ametnikul on juba kujunenud selged hoiakud ja arusaamised, on neid keeruline, aga siiski võimalik muuta. Siin ongi oluline osa poliitika kujundajatel ja juhtidel, sest nende kujundada on keskkond, kus ametnikud töötavad, ja sümbolite süsteeme, mida nad kasutavad.       

Kui ametnike töö tagajärg ei rahulda, kuna on lühinägelik või kitsarinnaline, siis miks? Ilmselt ei ole mõtet kogu süüd järjest parema ettevalmistusega ametnikele veeretada, sest valdavalt on nende käitumine ikka keskkonna (nt organisatsioon, reeglid, normid, väärtused) peegeldus. Haridust ei tohi mingil juhul alahinnata  ja väita, et sellest ei ole kasu. Vastupidi. Minu arvates on probleem selles, et ametnikud ei näita mingil põhjusel oma teadmisi välja. Kas nad ei julge?     

Immanuel Kant kirjeldas oma 1784. aasta essees „Vastus küsimusele: mis on valgustus?”  edasiviiva jõuna julgust. Julgus kasutada omaenda teadmisi oli Kanti arvates valgustuse motoks.⁴ Oma tekstis kasutas ta „alaealisuse” mõistet, mida Michel Foucault on kirjeldanud kui meie tahte teatavat seisundit, mis sunnib meid otsima juhatust kellegi teise autoriteedilt valdkondades, kus oleks sobiv kasutada omaenese mõistust. Kanti kinnituse kohaselt on oma alaealisuse eest vastutav inimene ise. Samas sõnastab ta nõudmise, mille inimene  peab endale seadma: julge, söanda teada. Kant seadis alaealisusest väljumise tingimuseks, et kuuletumine peab eristuma mõistuse kasutamise valdkonnast. Alaealisuse seisundi iseloomustamiseks kasutab ta ütlust: „Ärge arutlege, vaid kuuletuge”. Selline mõtlemine on kasutusel näiteks sõjaväelise korra või religioosse autoriteedi loomisel. Kanti väitel ei saa inimkond täisealiseks mitte siis, kui ta ei pea enam kuuletuma, vaid siis, kui ta juhindub  mõttest: „Kuuletuge, siis võite arutleda palju tahate”.⁵ Näiteks valgusfoori keelava tule ees peab peatuma (kuuletuma), kuid liikluse reeglite ja korralduse kohta võib vabalt arvamust avaldada (arutleda). 

Praegu tundub liiga sageli, et ametnikud kuuletuvad neid piiravatele reeglitele, kuid ei  arutle. Juhtide ja poliitika kujundajate ülesandeks peaks olema kujundada keskkond, mis toetab meie tarkade inimeste tööd siin keerulises maailmas nii, et kõik julgeksid vastu võtta otsuseid, milleks nad on võimelised. Usun, et meil on juba täna targad ametnikud, kuid me vajame täisealisi ametnikke. Nõustun Tartu ülikooli rektori Alar Karise väitega, et tulevik vajab järjest rohkem iseseisvalt mõtlevaid inimesi.⁶ 

1 Williams, L., & Sewpaul, V. (2004: 556). Modernism, Postmodernism and Global Standards Setting. , 555–565.       

2 Hummel, R. (2006: 323-324). „We Don`t Need No Stinking Badges” – Modernists vs Post-modernists: Kant, Foucault, Weber, Loewith, Arendt. , 311–329.       

3 Scott, R. W. (2008: 48–57). Thousand Oaks: Sage Publications, Inc. 

4 Gelfert, A. (2006: 639). Kant on Testimony. , 627–652.       

5 Foucault, M. (2011: 369–373). Mis on valgustus? rmt: M. Tamm, (lk 366–390). Tallinn: Kirjastus Varrak. 

6 Karis, A. (8. VI 2011). Keda vajab tulevik? Postimees, lk 15.