Augutäiteks: Tunnen endas tärkavat juunikommunisti

Valle-Sten Maiste

  Kord imestas Rein Kilk “Keskpäevatunnis”: “Olen käinud juunikommunistide kodudes. Hubased vabariigiaegsed eramud, heakodanlik elustiil. Kas ei ole sotsialistid silmakirjalikud...” Aga barbarid ei kogune Roomat ja raudteejaamu hävitama põlgusest viimaste stiili vastu.

Martin Amis on kroonimaks oma vaidlusi sotsialistist isaga kirjutanud raamatu “Koba kohutav”, mis maalib Leninist veenva tülgastava pildi. Siiski on Lenin liberalismi olemust hästi tabanud. Slavoj Žižek on kirjutanud, et Leninit mäletatakse enim kuulsa repliigi järgi: “Vabadus – jah, aga kellele?  Tegemaks mida?”  Žižek arvab, et meie ebamugavustunne seoses Leniniga ei tulene sellest, et Lenin oli vabaduse vaenlane, vaid kuna Lenin meenutab meile, et vabadus on juba loomu poolest formaalne fenomen ja igasuguse ideoloogia ülesanne sarnaneb preestrite omaga: veenda kogudust, et vaid nemad teavad mõistete sisu ja tõde, mis tegelikult saab olla vaid illusioon. Parim võimalus poliitikuile on selleks muidugi jahumine mitte millelegi selgelt viitavate tähistajate abil.

Niisugust jahu kuulsime politseijuhi ja kahe ekssiseministri suust läinud nädala “Foorumis”. Ollakse teadlikud, et kümned tuhanded autojuhid sõidavad kolonnides päevast päeva pidevalt lubatust kiiremini. Indrek Sirgi argumente, et ei tahetagi midagi muuta, ei vaevutud kuulma. Süüdi on signifiers without a signified – nõukamentaliteet, varakapitalistlik jõmlus ja autokoolide vähene suutlikkus inimese kujundamisel (olgugi kursusi äsja süvendatud). Võetagu prügidiivaneid vedav linnapea ja Aljoša valveressurss ning püütagu kord kuuski vöötrajal mitte peatujaid. Praktiliselt kõik kalad jäävad võrku ja lühikese ajaga on isegi mõõdukate trahvisummade puhul võimalik riigikassasse miljoneid tuua. Lapsed ei hukku ehk enam koolide juures vöötrajal. Selle asemel politseijuht ja eksministrid irvitavad saates asjaomase küsimuse peale ning manitsevad jalakäijaid ise tähelepanelikud olema.

Hoopis teine asi on, kui mul on soov karusnahaäris väike jenka või pronksmehe ümber perfonksi teha. Omandit ja poliitilist korrektsust puudutavaid vabadusi ja valikuid valvatakse kiivalt, mõjuvate jõuvõtete saatel. Liikluses on aga tegu rikkumistega, mida auto-macho’de riigis ei tahetagi piirata. Autoga eputada, rooli taga “mees” olla on meie kapitalismi üks põhivabadusi ja mentaliteedi alustugesid. Kui sa aga parema meelega käid jala, sõidad rattaga, unistad inimlikust ühistranspordist ja arvad, et linnas võiks autoliiklust üldse piirata, siis oled sa haige ullike, minoriteet, kelle vabaduse järgi keegi ei küsi. Küllap oleks liberalismi põhimõtetega vastuolus ka nõudmine, et meie teedele autosid, mille maksimaalset kiirust juba tehastes 100 km/h pole piiratud, lihtsalt ei lubataks ja keelustataks ka maanteedel möödasõit.

Vabadus vaid neile, kel power’it jagub, kehtib meie varakapitalismis mujalgi. Soetasin hiljuti mere äärde suvilaputka. Suplen meeleldi aasta läbi ning sõidan rattaga metsas. Paraku on kõikjale veetud tõkked ning sildid “Eramaa” ja “Valve koertega” teinud selle ebameeldivaks ja ohtlikuks. Kui sul ei ole just karja jämedakaelalisi peletisi või jeep’i, siis on liikumine Klooga-Lohusalu-Laulasmaa piirkonnas, eriti sügiseti, kui suvitajad lahkunud, paras julgustükk. Meil on vabadus ehitada oma maja otse merre ja selle ümbruses üksikuid uitajaid igati ähvardada. Mis on uitaja vabadus?

Sama võiks küsida, pidades silmas Tallinki juhtide pruuki, mille kohaselt firma töötajad on nende igakülgse voli all omand. Eesti maine olevat kahju saanud. Parandada tuleb aga ikka sisu, mitte mainet. Mind on alati hämmastanud mitmed lausliberalismi suuvoodritest ajakirjanikud, keda muidu arukateks ja ausateks inimesteks pean, kui nad kirglikult põhjavad tööliste solidaarsus- ja koondumispüüdeid, jutlustades ärikeskkonna ja -vabaduste hoidmise vajadust. Kas nad oma valgekraetornis kordki ei ole kuulnud oma tootmises töötavate, eriti lihttöölistest klassi- või lapsepõlvekaaslaste kohati uskumatult ülekohtusest tööalasest saatusest röövkapitalistlikus Eestis. Ettevõtja vabadus teha töövõtjaga sigadusi on Eestis uskumatult suur ja seda on laialdaselt kasutatud. Eeskätt sellest räägib pinnale ujunud Tallinki julk.

Vabaduse formaalne karakter ja illusoorne iseloom ning teadmine radikaalse akti võimalikkusest ei tohiks ühiskonnal meelest minna. See aitab võimusuhteid inimlikuna hoida. Inimlikkuse minetamine on alati kahepoolne. Nii pole võimatu, et liberaalsele kohkumusele, et lubage küsida, kas revolutsioon ei ole liiga kaugele läinud, vastatakse taas kord leninlikult: “Lubage teid selle küsimuse eest seina äärde seada.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming