„Meditatsioonide” tõlkest

Tõnu Viik

„Avatud Eesti raamatu” sarjas ilmunud René Descartes’i „Meditatsioonid esimesest filosoofiast” on eesti keelde tõlkinud Meelis Friedenthal. Sissejuhatuses on mainitud, et Friedenthali tõlge järgib Marju Lepajõe 1996. aastal Akadeemias avaldatud teise ja kuuenda meditatsiooni tõlget, kuid kahjuks pole leidnud äramärkimist, mille poolest erineb see tõlge senisest Vikipeedias avaldatud „Meditatsioonide” tõlkest, mille autor on Andres Luure ja mis ripub veebis üleval juba mõnda aega. Küsisin temalt, mis ajast tema tõlked pärinevad, ning ta meilis mulle sellise vastuse: „Esimene meditatsioon on tõlgitud millalgi 1990ndate teisel poolel ühe kursuse jaoks, vist ka teise meditatsiooni algus. Esimese meditatsiooni käsikiri ringles anonüümsena. 2006. aasta kevadsemestril tõlkisin Vikipeedias üliõpilaste jaoks edasise teksti kuni viienda meditatsioonini. Muutsin ka pisut esimese meditatsiooni teksti. Hiljem on tekstis anonüümselt parandatud trükivigu ja muid näpuvigu ning asendatud vähemalt kaks sõna teistsuguse tõlkega. Püüdsin tõlkida nii sõna-sõnalt, kui on arusaadavuse kaotuseta võimalik. Et vältida jämedaid sisulisi vigu, võrdlesin oma tõlget kolme võõrkeelse tõlkega. Tõlge on esialgne: ma ei ole seda viimistlenud nii, nagu ma teeksin seda trükis avaldamiseks pakkudes, ja seda ei ole ka põhjalikult toimetatud. Vikipeedias on nii minul kui ka teistel võimalik teksti ka edaspidi kui tahes palju viimistleda. Kui tekivad erimeelsused, tuleb muidugi diskuteerida.”

Klassikalisi tekste tulebki kogu aeg üle tõlkida, aga oleks olnud siiski huvitav ja oluline teada, mis ajendas Friedenthali Luure tõlget välja vahetama. Pealiskaudsel lugemisel on raske ühe või teise tõlke kasuks otsustada. Nad on üsna sarnased, kohati on süntaks ladusam ühel, kord teisel. Kui Luure sõnastab küsimuse, „kas saab midagi kindlaks pidada?”, siis Friedenthal sõnastab sama küsimuse nii: „kas on võimalik mingi kindlus?” (lk 86). Kui Luure alustab lõiku, „ja enne kui uurida, kas mingid niisugused asjad väljaspool mind eksisteerivad”, siis Friedenthal sõnastab sama koha järgmiselt: „niisiis, enne kui hakata uurima, kas mingid sellised asjad eksisteerivad väljas­pool mind” (lk 86).

Toon lugejale ühe abstraktsema mõttearenduse võrdlemiseks ära ka ühe pikema tekstilõigu. Luure: „Ja need asjad ei ole mulle ainult niiviisi üldiselt (in genere) vaadelduna täiesti tuttavad ja selged (perspecta), vaid peale selle tajun ma tähele pannes ka arvutuid üksikasju (particularia) kujude, arvu, liikumise ja sarnaste asjade kohta, mille tõesus on nii ilmne (aperta) ja minu loomusega kooskõlas, et kui ma need esimest korda päevavalgele toon, siis mulle tundub, et ma mitte niivõrd ei õpi midagi uut juurde, kui meenutan seda, mida ma juba enne teadsin, või pöördun esimest korda selle poole, mis minus ammu oli, kuigi ma ei olnud oma vaimusilma varem sellele pööranud”*.

Friedenthal: „Need asjad ei ole mulle täiesti teada ja selged mitte ainult siis, kui neid vaadelda üldiselt, vaid lisaks on ka loendamatul arvul partikulaare kujude, arvu, liikumise ja sarnaste näol, mida ma tajun tähelepanelikumal vaatlemisel. See tõde, mis mulle ilmneb, on minu loomusega nii kooskõlaline, et seda esmakordselt märgates ei paista, nagu ma õpiksin midagi uut, vaid pigem, nagu ma meenutaksin seda, mida ma juba teadsin, või siis paneksin tähele seda, mis oli minus juba ammu, aga ma lihtsalt ei olnud selle poole pööranud oma vaimu pilku” (lk 87). Selle koha peal on Luure tõlge vist sidusam ja ladusam lugeda, kuigi leidub ka vastupidiseid näiteid. Eelkõige lauseosa „on ka loendamatul arvul partikulaare kujude, arvu, liikumise ja sarnaste näol” on raskem mõista, ebaselgem ja keeleliselt vähem elegantne kui Luure tõlge.

Ka leheküljelt 93 tsiteeritud tõlge on Vikipeedias pisut ladusam: „Ja nõnda ma näen selgesti, et teaduse kogu selgus ja tõesus sõltub ainuüksi tõelise Jumala tunnetusest, nii et seni, kuni ma teda ei tundnud, ei olnud ma suuteline ühegi muu asja kohta midagi täielikult teadma”. Friedenthalil on sama lause sõnastatud järgmiselt: „Seega näen selgelt, et kogu teadmise kindlus ja tõde on sõltuvuses ainuüksi teadmisest tõelise Jumala kohta – ja niivõrd, et enne, kui ma seda ei teadnud, ei saanud mul olla mitte ühtegi teise asja kohta täielikku teadmist” (lk 93). Viimases lauseosas on ka üks ühildumisviga.

Erinevalt on tõlgitud üks väga oluline termin: kuulus tõsikindluse printsiip seisneb selles, et see, millest me saame mõelda selgelt (clare) ja distinktselt (distincte), pole võimalik kahelda. Vikipeedia tõlkes on distinktse vasteks harvaesinev sõna are, mis tähendab ÕSi selgituse järgi just seda, mida vaja: selge, selgesti eristatav, kindlapiiriline. Ma ei oska siiski öelda, kui paljud lugejad seda sõna tunnevad. Friendenthali tõlkes on distinktse vasteks täpne, aga see ei ole just nimelt nii täpne vaste kui are või distinktne.

Nagu paljud teised „Avatud Eesti raamatu” sarja klassikaliste teoste eestindused vajanuks ka see väljaanne põhjalikumat tööd nii tõlgitud tekstiga kui ka selle eessõnaga. Aga sellegipoolest au inimestele, kes tänapäeva akadeemilises õhustikus leiavad aega ennast klassikutele pühendada, sest Eesti hierarhias on vist ainult luuletamine veel madalamal astmel kui klassikaliste tekstide tundmine ja eestindamine.

* http://et.wikipedia.org/wiki/Viies_meditatsioon.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming