Ühiselt asjade tundmine: objektiivne teadmine ja avalik diskussioon

Jaana Eigi

Kuidas sotsiaalsete protsesside tulemusena tekib objektiivne teadmine.Käesolev katse kirjeldada demokraatlikku diskussiooni ja teaduslikku objektiivsust põhineb pikemal ingliskeelsel artiklil1, mis on kasvanud välja teadusfilosoofilisest huvist näidata seoseid kahe lähenemise vahel, kõrvutades teaduspoliitika analüütiku Sheila Jasanoffi2 ning teadusfilosoofi Helen Longino3 vaateid.Mõlemal on fookuses küsimus, kuidas sotsiaalsete protsesside tulemusena tekib objektiivne teadmine. Iga teaduse ja teadmisega seotud poliitiline otsus, s.t oletatavasti iga teadmistepõhises ühiskonnas tehtus otsus tekitab sama küsimuse. Kuidas saab avalik teadmiseteemaline diskussioon viia otsusteni, mis on ühtaegu nii demokraatlikud kui ka objektiivsed?

Kes võtab osa teadmise loomisest?
Jasanoff alustab oma teadmise käsitluse tutvustust tõdemusega, et teaduse poliitilise mõju ning teaduse ja riigi suhete analüüsis jääb tihti märkamatuks avalikkuse osa teadmise loomises. Ta püüab täita seda tühikut oma „kogukondlike epistemoloogiate” mõiste abil. Need on defineeritud kui kultuuriliselt spetsiifilised, poliitilise ja ajaloolise kontekstiga põimunud teadmise viisid – arusaamad sellest, milline on usaldusväärne teadmine, kuidas seda esitada ja kaitsta. Teadmist mõistetakse seega eelkõige kollektiivsena: Jasanoffi sõnul nihutab kogukondliku epistemoloogia mõiste tähelepanu faktide individuaalselt tundmiselt/mittetundmiselt sellele, kuidas poliitilised kogukonnad „ühiselt tunnevad asju” (know things in common). Säärase teadmispraktika mõistmiseks paneb Jasanoff ette keskenduda küsimustele, mille abil saab analüüsida avaliku teadmise loomist eri riikide poliitilistes kultuurides. Kes võtab osa teadmise loomisest? Kuidas tagatakse ekspertide usaldusväärsus avalikkuse silmis ja millel põhineb nende autoriteet? Kuidas esitatakse avalikkusele teaduslike väidete usaldusväärsust ja avalike otsuste objektiivsust? Mil määral on eksperdiorganisatsioonide tegevus kodanike jaoks avalik?
Longino on samuti pakkunud, et teadmise individualistlikust mõistmisest tuleks loobuda. Tema jaoks on teadmise sotsiaalne loomus võti objektiivsuse võimalikkuse mõistmiseks. Objektiivne teadmine on võimalik, sest indiviidide väited saavad avalikult tunnustatud teadmise osaks ainult pärast nende arutamist, kriitikat ja kontrollimist. Kriitiline diskussioon tagab argumentide vastavuse kogukonna normidele ja eri arvamuste kokkupõrge teeb ilmsiks indiviidide argumentide sõltuvuse teatud taustaeeldustest. Neid taustaeeldusi võib omakorda arutada kogukonnale vastuvõetavuse vaatenurgast. Seega nõuab objektiivsuse tagamine, et kommunikatsioon kujutaks endast vaba ja võimalikult paljusid vaatepunkte kaasavat diskussiooni, milles osalejad võtavad tõsiselt kohustust teha kriitikat ja reageerida kriitikale. Longino toob välja neli tunnust, mille alusel hinnatakse kogukonna võimet toetada säärast diskussiooni: on olemas tunnustatud kanalid kriitika esitamiseks; on standardid, mille abil saab hinnata kriitika relevantsust ja reaktsioonide adekvaatsust; kogukond on valmis kriitikale reageerima; kriitika esitamisel ühendab kogukonnaliikmeid intellektuaalne võrdsus.
Longino käsitlust võib vaadelda kui alust õigustamaks kogukondlike epistemoloogiate võimet luua objektiivset teadmist. Kuna kogukondlikud epistemoloogiad on läbi põimunud kohalike poliitiliste kultuuridega, võib tekkida kahtlus, et tulemuseks on episteemiliselt kahtlane kohalike poliitiliste huvide väljendus, mitte objektiivne teadmine. Säärased kahtlused hajuvad, kui objektiivsust mõistetakse Longino vaimus vaba kriitilise diskussiooni tulemusena. Kogukondlikud epistemoloogiad kujutavad endast väidete avaliku esitamise, vaidlustamise ja tõestamise praktikat. Kui need võimaldavad tulemuslikku kriitilist diskussiooni, võib jõuda objektiivse teadmiseni.

Saksamaa näide kohustuslikust avalikust arutelust
Sellest vaatekohast Longino ja Jasanoffi käsitlused täiendavad teineteist. Ilma kogukondlike epistemoloogiate uurimiseta ei ole võimalik edukalt korraldada objektiivsust võimaldavat diskussiooni, sest katse tekitada säärast diskussiooni peab võtma arvesse kohalikku kogukondlikku epistemoloogiat koos sellesse kätketud piirangute ja võimalustega. Sellise katse edu objektiivse teadmiseni jõudmisel sõltub aga vastavusest objektiivsuse normatiivsetele kriteeriumidele. Longino kriteeriume saab seega kasutada analüüsimaks läbikukkunud katseid tekitada avalikku diskussiooni biopoliitika valdkonnas.
Üks säärane katse oli Jasanoffi kirjeldatud Saksamaa 1990. aasta geenitehnoloogia seaduse nõue kaasata avalikkus geenitehnoloogia alasesse arutellu kohustuslike avalike ärakuulamiste kaudu. Esimene säärane ärakuulamine, mis puudutas uuringu eesmärgil geneetiliselt modifitseeritud petuuniate istutamist avalikule põllule, osutus aga korraldajatele ebameeldivaks üllatuseks. Selle asemel et keskenduda projekti sisule, konkreetsetele riskidele ja eelistele, nagu oli eeldatud, kasutasid keskkonnakaitsjad situatsiooni ära, et väljendada geenitehnoloogiale oma põhimõttelist vastuseisu. Nad tegid kõik, et protsessi venitada ja takistada projekti heakskiitu. Petuunia-uurimisprojekt kiideti küll heaks, aga kolm aastat hiljem avaliku ärakuulamise nõue tühistati.
Saksamaa avalikkuse kaasamise initsiatiivi võib vaadelda kui katset luua ühiskonnas võimalusi vabaks kriitiliseks diskussiooniks eri vaadete esindajate vahel. Tänu seadusele tekkis kriitikale avalik kanal ning geenitehnoloogiliste projektide korraldajaid kohustati kriitikale vastama (eeldatavasti oodati, et avalikkus võtab teadusliku informatsiooni teadmiseks). Sellele vaatamata näitas petuuniaskandaal osapooltevahelise kommunikatsiooni läbikukkumist. Seda ühiselt aktsepteeriva teadmise loomise läbikukkumist võib analüüsida, toetudes Longino muudele kriteeriumidele, mis puudutavad kogukondliku teadmise loomise keskseid küsimusi ühistest standarditest ja liikmete autoriteedist.
Ühiste normide küsimus põimub läbi kogukonna piiride küsimusega. Ühelt poolt on kriitiline dialoog objektiivsuseni jõudmisel seda efektiivsem, mida rohkem eri vaatenurki see kaasab. Sellest vaatepunktist on avalikkuse kaasamine teaduspoliitilistesse otsustesse katse muuta need otsused objektiivsemaks (ja poliitiliselt vastuvõetavamaks). Teiselt poolt ei ole aga efektiivne dialoog võimalik ilma teatud ühiste standarditeta – et kriitikat võetaks vastu relevantsena, peab see vastama normidele, mida tunnustavad nii kriitikud kui ka kriitika adressaadid.
Longino osutab, et kui tegu on kogukondadevahelise kriitikaga (nt keskkonnaaktivistid ja teadlased), ei pruugi selliseid norme olla. On vaja suuremat pingutust ühise kommunikatsiooni aluse kujundamiseks ja see nõuab kultuuridevahelise suhtlemise tundmist. Situatsioonis, kus poolte algne positsioon oli ühitamatu, ei olnud vastastikku vastuvõetavate otsuste tegemiseks piisav tuua need kokku avalikule ärakuulamisele.

Hea tahe ei pruugi olla piisav
Seega eksisteerib laiapõhjalise kaasamise ja ühiste normide nõude vahel teatud pinge: diskussiooni tekitamine ilma ühisnormidega seotud probleemide lahendamiseta ohustab diskussiooni edu. Samasugune pinge iseloomustab suhet laiapõhjalise kaasamise ja autoriteedi omamise vahel. Tihti peetakse marginaalsete vaadete kandjaid vähem autoriteetseks ja nende panus dialoogi ei pälvi tähelepanu. Seda probleemi silmas pidades rõhutab Longino kognitiivse ja intellektuaalse autoriteedi erisust. Kognitiivne autoriteet sõltub indiviidi eri­alateadmistest, intellektuaalne autoriteet põhineb aga tema üldisel arutlusvõimel. Just intellektuaalse autoriteedi võrdsus on edukaks dialoogiks oluline. Sellest seisukohast on Saksamaa katse kaasata avalikkus geenitehnoloogia alasesse arutellu katse suurendada avalikus sfääris intellektuaalset autoriteeti. Hilisem avaliku ärakuulamise nõude tühistamine näitab aga, et diskussioonis jäi domineerima teadlaste kognitiivne autoriteet. Mitteteadlaste panust käsitleti kui soovitatavat, kuid mittevajalikku teadmise loomise elementi, millest võib loobuda, kui tulemus ei vasta ootustele. Longino käsitluse järgi on aga kõiki relevantseid vaatekohti kaasav diskussioon tingimus, ilma milleta ei ole objektiivset teadmist. „Ebaseaduslikkuse” vari, mis Jasanoffi sõnul iseloomustab petuunia-ärakuulamist, annab seega märku kogukondlikult vastuvõetava teadmise loomise läbikukkumisest nii poliitilises kui ka episteemilises mõttes.
Kuigi Longino kriteeriumid ei paku kirjeldatud probleemidele lahendust, aitavad need välja tuua põhimõttelised takistused kriitilise diskussiooni ideaali elluviimisel. Nende lahendamine nõuab teadlikke pingutusi. Jasanoffi poliitilised analüüsid tõestavad, et säärased takistused on tõepoolest olemas ja üksnes hea poliitiline tahe ei ole piisav episteemiliselt ja poliitiliselt eduka avaliku diskussiooni tekitamiseks.

1 Eigi, Jaana (2013) „Knowing Things in Common”: Sheila Jasanoff and Helen Longino on Social Nature of Knowledge. Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum, 1(2), 26–37.
2 Jasanoff, Sheila (2005). Designs on Nature: Science and Democracy in Europe and the United States.Princeton; Oxford: Princeton University Press.
3 Longino, Helen E. (1990). Science as Social Knowledge: Values and Objectivity in Scientific Inquiry. Princeton: Princeton University Press.
Longino, Helen E. (2002). The Fate of Knowledge. Princeton; Oxford: Princeton University Press.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming