Sel reedel Sirbis

Sel reedel ütleb Sirp ei lähisuhte vägivallale.

ANU LAAS: Vägivaldsed mehed kui miljonikulu ühiskonnale
Vägivald on Eestis palju levinum nähtus, kui tahaksime uskuda.
Hea on rääkida, kui kulukas artikkel on naispensionär, kes elab kauem kui mees, koormab arste ja raviasutusi, ei jaksa oma väikse pensioniga kõiki kulusid katta. Keegi ei küsi, miks tema pension nii väike on. Kui räägitakse naistest, kerkib kohe küsimus, kus on mehed ja hakkab kerima niisugune „vaesed mehed“ retoorika.
Ja kui juttu on naiste suurema esindatuse vajadusest, siis kuuleb vastuväiteid, et ei ole võimekaid naisi, naised ei taha võtta otsustamisel vastutust. Naistel on lapsed ja hoolitsuskohustus. Miks ei arutata, mis kohustused on meestel pere ees?

MERLE PAATS: Lähisuhtevägivald ei ole ainult ohvri ja tema pere mure
Kuni leidub vägivalla õigustajaid, kes süüdistavad ohvrit provotseerimises, ei kao vägivald kuhugi.
Eesti uuringud on näidanud, et igapäevaelus langevad naised ja mehed üsna võrdselt vägivalla ohvriks: alates 15. eluaastast on vägivalda kogenud 42% naistest ja 40% meestest, kuid mehed kogevad vägivalda enamasti avalikes kohtades (tänaval, klubis jne), naised peamiselt kodus ja üldjuhul oma partnerite poolt.
Lähisuhtevägivald ei ole ainult ohvri ja tema perekonna mure. Peale emotsionaalsete, tervislike ja majanduslike kahjude tuleb kahju kanda kogu ühiskonnal ja riigil: Eestis on perevägivalla maksumuseks hinnatud 116,5 miljonit eurot aastas.

KRISTINA BIRK: Süüdi on süüdlane
Kui me ei jõua ohvri süüdistamisest ja häbistamisest kurjategijani, on ohvril keerulisem ka abi otsida.
Võim. Kontroll. Allutus. Need ajendid on seksuaalvägivallatseja käitumise taga. Selle taga, et mingis vormis seksuaalvägivalda on kogenud iga viies naine  ja vägistatud on iga 13. naist.  Sellele, kui palju on Eestis seksuaalvägivalda kogenud mehed, meil selget vastust ei olegi. Uuringute andmetel on neid 2–5%, kuid kuna meesohver on veelgi enam stigmatiseeritud kui naine ja enda ohvrina tunnistamine veelgi raskem, võib see protsent olla kõrgem.

KAIT SINISALU: Vägivaldse suhte anatoomia
Abivajav inimene on vägivaldses suhtes elades kaotanud kontakti enda ja oma vajadustega.
Naistevastasest vägivallast rääkides tundub mulle paslik kasutada tsitaati briti krimifilmist „Langus“, kus keskne tegelane on sarimõrvar. Uurija arutleb seal väga huvitavalt: „Miks kardavad mehed naisi? Sest nad kardavad naiste silmis naeruväärseks jääda. Miks aga kardavad naised mehi? Sest nad kardavad, et mehed tapavad nad ära.“ Teades vägivallaohvrite alateadlikest hirmudest ja võttes arvesse sajanditepikkust ajalugu, peitub minu arvates selles arutluses sügav mõte.

PILLE TSOPP-PAGAN: Nähtamatud ohvrid
Õiguskaitseasutuste statistika järgi läheb menetlemisele ainult iga kümnes eaka vastu suunatud vägivallajuhtum.
Eakatevastane vägivald on ülemaailmne probleem, mis on seotud nii inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse, perevägivalla kui ka elanikkonna vananemisega. Vananemise feminiseerumine ja selle tagajärjed on tekitavad muret peaasjalikult seetõttu, et eakate naiste puhul on tegemist sihtrühmaga, kes on ohtudele eriti vastuvõtlik, kuna eakad naised kuuluvad samaaegselt kolme marginaalsesse gruppi – nad on vanemaealised, vägivalla ohvrid ning naised. Rahvusvahelistes uuringutes loetakse eakaks üle kuuekümneaastast inimest. Kaks kolmandikku sellest vanuserühmast moodustavad naised.

KADRI SOO: Laste kehaline karistamine jäägu minevikku
Hirmu, lugupidamatust ja julmust külvav kasvatusmeetod on taunimisväärne.
Lapse kehalist karistamist vanema või mõne teise täiskasvanu poolt on aastasadu peetud õigustatud distsiplineerimise viisiks. Lapselt oodati täielikku kuuletumist kodus ja koolis ning igasuguse (täiskasvanu meelest) eksimuse puhul nuheldi teda julmalt. Tänapäeval on hakatud mõistma, et kehaline karistamine on oma olemuselt füüsilise vägivalla vorm, see on lapse vastu jõu kasutamine ja temale valu tekitamine. Võttes arvesse inimõiguste aluspõhimõtteid, mille järgi on igaühel õigus füüsilisele puutumatusele ja inimväärikusele, või Eesti Vabariigi põhiseadust, mille sõnul ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada, on lapse füüsiline karistamine tema õiguste rikkumine.

MERLE ALBRANT: Kas naistevastane vägivald on pseudoprobleem või karm tegelikkus?
Perekonnas aset leidvast vägivallast on kindlasti enamik kuulnud kas meedia sotsiaalvõrgustiku või tuttavate vahendusel. Osa on seda vägivalda ise kogenud, osa pealt näinud.
Kas naistevastasest vägivallast peaks üldse rääkima?
Naistevastase vägivalla teemal rääkides olen kuulnud mitmesuguseid reaktsioone. Mõni parastab ja mõnitad ohvreid („naisi tulebki õpetada“, „lolle tulebki karistada“), mõni naeruvääristab („mida te puhute teemat suureks, probleemi ju tegelikult polegi“), mõni süüdistab („ise nad on endale sellise elu valinud, miks nad siis ära ei lähe?“). Reaktsioonid sõltuvad nii inimeste hoiakutest, uskumustest, väärtushinnangutest, kogemustest kui ka teadmistest. Ühe ja sama juhtumi kohta võib tekkida kaks täiesti erinevat arusaama, sh vastandlikku hinnangut, mis võivad viia konfliktini.

JAKO SALLA: Vägivallavastane poliitika kui paragrahviga signaali andmine
Kui vägivalla valdkonda puudutavas õigusloomes on viimastel kümnenditel suuri samme astutud, siis seaduste rakendamise toetamisel ja ohvrite abistamisel on arenguvajadus veel suur.
Eesti kriminaalpoliitikas võib vägivallavastase poliitikakujundamise esimeseks teetähiseks lugeda 1. juulit 2004, mil jõustus kriminaalmenetluse seadustik. Enne seda kehtinud kriminaalmenetluse koodeks tugines mõneti veel Nõukogude Liidu kriminaalõiguse põhimõtetele, mille kohaselt tuli kergemaid vägivallajuhtumeid, kui ohver tõsiseid vigastusi ei olnud saanud, menetleda erasüüdistusmenetluses. See tähendas märkimisväärset koormust ohvrile: selleks et kohus asja menetlema hakkaks, tuli maksta kohtulõiv, koguda tõendeid ning sageli leida abiks ka jurist. On mõistetav, et tegu oli barjääriga, mis takistas suurel osal ohvritest oma õiguste kaitseks välja astuda.

JÜRI KOLK: Argitraagika XI. Emake loodus
Üks tüütu argument, mis alatasa ühiskonnateemasid käsitlevatesse väitlustesse ilmub, on loodus. Kuu faaside järjekindlusega valgub avalikkuse ette mõne onkli – see paistab olevat soopõhine argument – sulest või suust manitsus: peame pidama meeles, et oleme osa loodusest. Ja siis õigustab see onkel mugavalt valitud paralleeli abil mingit vägivallailmingut. Näete, midagi pole teha, loodus on juba kord selline! Tegelikult on looduses muidugi väga erinevaid edukaid käitumismudeleid, ka selliseid, mis veenavad, et ilma homoseksuaalsete isenditeta võiks mõni liik väljagi surra, aga see meie onkleid ei takista – nemad leiavad loodusest selle, mis kaitseb, lubage irvitada, „traditsiooni“.
Tähelepanuväärne on, et looduse argumenti kasutavad mehed õigustavad enamasti seda sorti vägivalda, mille korral oleksid nemad tõenäoliselt tugevam pool.

RAUL VEEDE: Teadus ja autoriõigus
Teadlased kirjutavad ja retsenseerivad artikleid tasuta, kuid maksavad neile juurdepääsu eest ning riskivad kohtuga, kui omaenda kirjutisi tasuta levitavad.
Autoriõiguse eesmärk ja funktsioon on tagada ühiskonnas jätkuvalt loometegevus, millest ühiskond on eluliselt huvitatud, vähemalt niisugune on autoriõiguse ideoloogiline põhjendus. Loomingu hulka kuulub ka teadus. Teooria on ilus. Kuidas näeb välja aga praktika? Uusaegne teadus ja autoriõigus sündisid enam-vähem ühel ajal, seepärast on autoriõigusega seonduv saatnud teadust algusest peale. Nii näiteks leiab teadusrevolutsiooni käilakuju Isaac Newtoni eluloost episoode n-ö autoriõigust reguleeriva seaduse mõlemalt poolelt.

REBEKA PÕLDSAM. ROOSA MÜTS. Identiteediapaatia ambivalentsuse lõksus
Franco Berardi ehk Bifo, kes pidas eelmisel kevadel Tallinnas ettekande Donald Trumpi valimise ja Brexiti teemal, on kogu aasta mõelnud ja kirjutanud, miks nii on läinud. Ta kuulutas ette, et ees ootab veriseim kümnend, mida lähiajal nähtud. Päevauudised üldjoontes kinnitavad tema ennustust: pole enamust ega vähemust, keda poleks profileeritud ja viimasel aastal suurel hulgal mõrvatud. Ajakirja e-flux juuninumbri artiklis „Teine tulemine“  kirjeldab Bifo kultuuri tupikusse jõudmise protsessi. Tema väitel pole enam ühtegi ühendavat ega väljaarvavat identiteeti, mistõttu on ka kogukonnas igaüks omaette.

Keele Infoleht: keelterikkus on elurikkuse osa
 
Arvustamisel
Mängufilm „Una“
„Anu Põder. Haprus on vaprus“ Kumus
„documenta 14. Õppida Ateenalt“ Ateenas ja Kasselis
Eesti Draamateatri „Eluhingus“, Viljandi Ugala „Gogoli disko“ ja luuleklubi Nartsiss „Totaka naeratus“
Modest Mussorgski „Boriss Godunovi“ algvariant Berliini Saksa Ooperis
Jevgeni Tšižovi „Tõlge reaalusest“ ja Lauri Räpi „Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis“
Tärkava koorihelilooja programmi „Sahtlist saali“ galakontsert

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming