See magus sõna „kättemaks”

Veiko Märka

„Kättemaksukontor”, TV 3, neljapäeviti kell 20.30 „Saare sosinad”, Kanal 2, laupäeviti kell 19.35. 8. märtsil tagasi tele-eetrisse jõudnud „Kättemaksukontor” on sedavõrd hoogne, vaimukas ja intelligentne sari, et kui teda olemas ei oleks, ei suudaks keegi sarnast ka välja mõelda. Isegi mitte ligilähedaselt. Möönan, et nii põnevust kui vaimukust ülima piirini üles kruvides saavutatud mängulisus võib tõsise loomuga vaatajas tõrkeid tekitada. No Kaili Närep ei ole ju üldse Friida (Marika Vaarik) nägu, nii et on täiesti ebausutav, et ta pangast ligi miljon eurot nii kergelt välja petab. Ja Häidi (Elina Pähklimägi) palgamõrtsuka eest peitmiseks on täiesti inimtühjas paigas asuv turvamatu metsatalu küll kõige ebaloogilisem. Sääraseid elutõe vastu eksimisi tuleb ette igas osas. Aga ega ma tõsimeeli nagunii ei usuks, et ümberringi selliseid hirmsaid, kurikavalaid ja külmaverelisi kuritegusid pidevalt toime pannakse. Nii et kui juba on lustimine, siis olgu lust algusest lõpuni. Vähemalt stiilipuhas töö. Süžee ja koomika surmanumbritele lisanduvad puhtkultuurilised ja sotsiaalsed nükked. Näiteks andetu kunstniku nimi Aivar Vazovski (võrdluseks Aivazovski). Või omavahel tapmisähvardustega manipuleeriv abielupaar Trapp (võrdluseks „Helisev muusika”). Tsiteeritakse prominente (Mati Alaveri „Me oleme sinuga koos nii heas kui halvas”). Minu vaieldamatu lemmik on seni aga õnnetu maakonnalehe ajakirjaniku ühe loo pealkiri „Maakonna suurim üksikute sokkide kollektsioon”. Meediavallast on üldse eredaid pilanäiteid – ka uudisteportaal Möla24 reporter Ann Aal. Ka uusimate teadussaavutuste propageerimisel teeb sari tänuväärset vaimutööd. Alles nägime kaugjuhitavat lendavat pomm-helikopterit. Nüüd võime veenduda firma Kosmoloogilised Konsultatsioonid pädevuses suurte hadronite põrgati alal. Ka muusika valik on mänguliselt leidlik – kas või Bloodhound Gangi „Bad Touch” pätile uinutava noole selgatulistamisel.

„Kättemaksukontor” on Eesti oludes ületamatu sari nii fantaasiarikkuse kui tehnilise teostuse poolest. See on lõputu muinasjutt, kus kõik imed on võimalikud. Ühtegi sekundit ei raisata ülearusele. Samasugune ökonoomsus iseloomustas ka stsenarist Mihkel Ullmani ja lavastaja Ain Prosa varasemat šedöövrit „Ohtlik lend”, aga viimane jäi lustlikkuses ja mängulisuses siiski piiratumaks. Tore on seegi, et sarja vanad pärlid on hakanud end taastootma – kas või Morten Vilhelmsoni (Raivo Rüütel) ootamatu ja mõjuv tagasitulek.

Mõne varasema hooaja lõpul hakkas tõsiselt häirima laipade ületootmine. Nii Raivo Trass prostituutide kui Sandra Üksküla-Uusberg karistuseta jäänud bandiitide hävitamisel Tallinnas ületasid juba terve mõistuse piiri. See hooaeg on alanud vähem veriselt, kuid seda meelelahutuslikumalt.

Kuna sari on nii mänguline, siis on näha saanud ka pidevat õnnestumiste tulevärki osatäitjate poolt. Seda mitte ainult proffidelt. Küllap tegi kõigile asjaosalistele palju rõõmu ka Mihkel Raua ümberkehastumine maniakist haridusjuhiks või Valdo Randpere roll ajusurmas pereisana. Moonika Tuvi palgamõrtsukana oli selle kõrval täiesti normaalne valik. Režissööri ennastki on kaadris näha olnud, segase asotsiaalina.

Õpetlik hea ja halva telesarja võrdlus tekib „Kättemaksukontori” ja „Saare sosinate” vahel. Mitu olulist näitlejat on ju samad. Jaan Rekkori ja Marika Vaariku suhet võiks „Saare sosinais” pidada lausa plagiaadiks, kui kogu seriaal nii mannetu ei oleks. „Kättemaksukontoris” satub Friida Rein Pihelga kappi, sealt otsekohe põskepidi ematiigri küünte alla ning lõpuks koju haavu lakkuma. „Saare sosinate” odavas haltuuras otsitakse terve tund öömaja ja näidatakse lõpuks pikalt ja piinlikult, kuidas paar omavahel voodit jagab. Eriti nõmedad on „Saare sosinate” meestegelased – täielikud tahtejõuta ussikesed ja nannipunnid. Ka naistegelased on üheplaanilised ja muutumatud.

Terve tund antakse vaatajaile üle sedalaadi sõnumeid nagu: „Midagi on pahasti”, „Absoluutselt. Jälle”, „Ma olen nii endast väljas”, „Mida?”, „Ma ei tea. Issand, ma ei tea.”. Teisisõnu: puudub igasugune sõnum. Ühes seerias keerles kogu tegevus selle ümber, kuidas Madeiral autot rentida. Isegi kõige naiivsemates telereklaamides, näiteks puhastusvahendite ülespuhumises, toimub mingi gradatsioon: pesu on must, perenaine õnnetu, tuleb sõbranna ja pakub uut pesuvahendit. Perenaine on esialgu umbusklik, kuid imeliselt puhas pesu venitab ta suunurgad kõrvuni. „Saare sosinates” on pesu kogu aeg must ja midagi ei muutu.

Kõige nõmedam „Saare sosinate” juures on aga see, et kogu tegevus ja filmimine leiab aset millegipärast Madeiral, kuigi seda saanuks palju odavamalt ja sisukamalt vändata kas või Hiiumaal. Stsenaariumis pole mitte midagi konkreetse paigaga seonduvat. Madeira veini asemel võiks ju rääkida hiiu õllest. Originaalsuse tipuks on seni olnud stseen, kus end päikesekreemiga kokku määritakse.

Eelkõige oleks Hiiumaa olustikuga õnnestunud vältida aga sarja ehk kõige piinlikumat omadust: pikki mõttetuid portugali, inglise ja eesti keeles kokutamisi kohalike ja eestlaste vahel. Kõik see kokku näitab, kuidas rahauputus teeb inimesed peast täiesti lolliks ning nad ei vaevu enam üldse analüüsima, millise jamaga nad kõige magusamal teleajal vaatajat mõnitavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming