Mässata, hartatada või vait olla?

Veiko Märka

„Kõige suurem müütide looja on meedia,” ütles Neinar Seli (err.uudised 11. XI 2012). „Harta 12” on dokument, mille ümber Eesti meedia pole suutnud luua müüte, pinget ega isegi mitte intelligentset diskussiooni. Harta laialivalguv ja õõnes tekst vastandub teravalt näiteks „40 kirja” konkreetsusele. „Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet.”* Kes kellega selle sõlmib? Milliseid konkreetseid kohustusi ja kellele see sisaldab? Milline võim selle legitiimseks tunnistab? „Kui süsteem ei suuda end ise reformida, tuleb kodanikuühiskonnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku kutsuda alternatiivne institutsioon ...” Niisiis variparlament. Mis alusel selle liikmed valitakse? Kõvema kisa, segasema demagoogia või vabama ajagraafiku järgi? Millist „kodanikuühiskonna tahet” peale Ansipi ja tema jõmmide bande tõrvas ja sulgedes veeretamise harta koostajad ja toetajad veel ette näevad? Kes otsustab, milliseks hetkeks on „süsteem” end siiski ise piisavalt reforminud, et alternatiivist loobuda?

Eriti revolutsiooniline on aga „… erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi”. See viib meid kenasti tagasi partei kui ajastu au, mõistuse ja südametunnistuse juurde. Ja kas „grupihuvi” tähendab, et kõik gruppe moodustavad sarnaste huvidega isikud on automaatselt lurjused?

„… lihtsustada tuleb parteide loomist ja parteiväliste jõudude pääsu riigikogusse”. Kui nii läheb, saab riigikogust kasutu jututuba. Üksikkandidaadid ja alla viie protsendi künnist jäänud väikeparteid lobisesid ennastunustavalt juba 2011. aasta riigikogu valimiste avalikes debattides. Mida rohkem neid parlamenti pääseb, seda rohkem saab nende juttu, mis mitte kedagi teist ei huvita, edaspidi kõnetoolist kuulda.

Tänasel Eesti valitsusel on Euroopa Liidus ja eurotsoonis tunduvalt vähem otsustamisõigust kui XIX sajandi vallavalitsustel. Viimased mõistsid siin kohut, kogusid makse, hoolitsesid magasivilja varude (ellujäämise) eest. Eesti valitsus ei saa Londonisse pakku putkanud Galojanigi kätte. Seetõttu on isegi neli parlamendierakonda tarbetu pillamine, kahest piisaks täiesti.

Kui keegi kasutab väljendit „poliitiline kultuur” või koguni „poliitilise kultuuri täiendamine”, siis räägib ta täiesti tühje sõnu. Poliitika ja kultuur ehk võim ja vaim on vastandid. Nende ühendamine on sama tobe kui leiutada spordiala, mis ühendaks kolmikhüppe ja allveeorienteerumise. See ei tähenda, et inimene ei võiks kordamööda mõlemat harras­tada (või näiteks poliitik teatris käia).

Poliitilise kultuuri nõudmine on vagatsevate vanatädide nüristunud soovunelm. Hitleri poliitika, mille abil ta seitsme aastaga allutas kogu Mandri-Euroopa, ei sisaldanud ühtegi kultuuri elementi, kuid oli üliefektiivne. Enam-vähem sama võib öelda Lenini kohta. (Tõsi, tema piirdus üheainsa – mis siis, et väga suure – riigiga, kuid see-eest kestis edukas poliitika palju kauem.)

„Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: „Meil on mandaat”, „Meile pole alternatiivi”.” Paistab, et alternatiivi tõesti pole. Vastasel juhul oleks Eestis tekkinud või praegu tekkimas teistsuguste vaadetega tõsiseltvõetav võimu teostamisele pretendeeriv jõud. Praegu on selliseid jõude üks: Keskerakond. Nende kõige selgemini praegusest võimust eristuv eesmärk on kehtestada astmeline tulumaks – ehk ajada Eestist minema needki vähesed ettevõtlikud inimesed, kes siin millegipärast oma äri ajavad, misjärel majanduslikult jõuetu Eesti langeks Venemaa mõju alla. Savisaar & Co hüppaks rõõmust lakke, aga minu meelest pole see alternatiiv, vaid enesetapp. 
„Eesti võimulolijad ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha.” See nõudmine tuletab meelde last, kes tahab, et talle igal õhtul unejuttu loetaks, varbad korralikult tekiga kaetaks ning head-ööd-musi antaks. Mõttetalgute korraldamine, kodanikuühiskonna kaasamine, pisiparteide ja üksikisikute poliitika riigikokku viimine – kõik see võrdub sisuliselt nõudmisega laste mänguväljakule uusi atraktsioone juurde ehitada. 

Paljugi, mida Eesti meedia „Harta 12” kohta on väljendanud, kannab vaimuvaesuse pitserit – ja seda mitte ajakirjanike süül. Liia Hänni (uudised.err 19. XI): „Ma ootaksin seda, et ka Eestis ametlikud riigi institutsioonid esitaksid rahvale tellimuse, et palun arutage ja tehke oma ettepanekud, kuidas edasi minna …”

Millegipärast pole neid ettepanekuid kuulda ei enne ega pärast ümarlaudu, kärajaid ja muud tilu-lilu. Või on need ebaolulised. Näiteks kaasata rohkem noori interneti teel riigiasjade ajamisele. Niisiis saaksid noored arvutisõltlased juurde huvitava mängu „Valitsuse mõjutamine”. Anda inimestele poliitilisi privileege selle eest, et nad kasutavad arvutit, on sama tobe kui anda neid kirve või sae kasutamise eest – ühed tööriistad kõik.

Mart Laar arvas („Aktuaalne kaamera” 30. XI): „Ei maksa vanasse kaevu sülitada enne kui uus valmis on.” Harta taga seisvad jõud ei kavatsegi uut kaevu rajada, vaid ainult vanasse sülitada. Olen kindel, et kui neil oleks kas või üks konkreetne ja mõistlik ettepanek elu Eesti riigis paremaks muuta, siis oleks see ammu meedia tulipunkti tõusnud.

Eesti poliitikute funktsioon on sama kui mõisaaegsetel kubjastel: vastutada, et meie eurorent õigel ajal ja täies ulatuses makstud saab ning et euromõisa majandus toimiks korralikult. Ühe kupja (Kristen Michal) näidispoomine lootuses, et pannakse ametisse uus ja heasüdamlikum (või ei panda üldse), on pärisorjusliku vaimupimeduse retsidiiv. Kubjas peab olema, muidu mõis ei funktsioneeri.

„Me ei teinud poliitikat õhtustele uudistele,” meenutas Siim Kallas ETVs 20 aasta tagust aega, tunnistades tõika, et praegu ainult selleks tehaksegi. Ja on poliitikute õnn, et nad veel uudiskünnise ületavad (minu meelest liigagi teenimatult ja sageli ebaproportsionaalselt).

Loomulikult tekitavad kitsad ja vaesed olud apaatiat poliitika, sealhulgas valimiste vastu. Rahva huvi elavdamiseks tuleb välja mõelda igasugust kribu-krabu ja läikivat karda, millega meie kuivanud poliitkuusk üle külvata. Valitsus ja riigikogu jätsid selle töö unarusse, harta autorid tegid ära.

Õpetlik on poliitika, kultuuri, kodaniku­initsiatiivi, aususe jms ühendamise katset võrrelda teise samal ajal toimunud võimsa kodanikualgatusega „Lapsed tahavad, et Marion Pärn jälle ellu ärkaks”. See oli eesmärgipõhine, sirgjooneline, ainult ühele olulisele valupunktile keskendatud. Pole siis ime, et Marion järgmises „Kättemaksukontori” osas tõepoolest surnust üles tõusis, ehkki see näib pealtnäha võimatum kui „kodaniku­ühiskonna arvamust rohkem kuulda võtta”. Kodanikuühiskonna arvamus on ebapädev, stiihiline ja tabamatu. Või nagu Lennart „Pehmetes ja karvastes” formuleerib: „Iidne rahvatarkus ütleb, et rahvas ei tea midagi.”

Harta hartaks. Selline vaikne, puhas ja mingil määral ehk intelligentnegi kirjatöö on ikkagi parem kui tänaval lõuata ning Ansipi ja Savisaare võllatõmbamist nõuda (kuigi viimane on seni olnud rahulolematute ainus konkreetne nõudmine ja väärib seetõttu kiitust). Reformierakonna nõrgim koht on aga selle füürerite eksitavad eesnimed. Kui lüüa otsingusüsteemi eesnimi Kristen, leiame otsekohe neli piltilusat näitlejannat (Stewart, Bell, Wiig ja Schaal) ning ka järgmised on naisterahvad. Parem pole lugu Keit Pentusega, keda meedia ongi juba hakanud süüdistama hämamises (Eesti Ekspress 6. XII: „Keskkonna­ministri „süütud” e-kirjad”). Keith on angloameerika traditsioonis mehenimi (Rolling Stonesi Keith Richards, näitleja Keith David, eks-kolmikhüppaja Keith Connor jt). Pentus võttis küll endale teise perekonnanime lisaks, aga väheusutav, et see midagi päästab.

* Siin ja edapidi tsitaadid „Harta 12st”.