Taotlejakesksemast kultuurkapitalist

Berk Vaher

Kahtlemata on Eesti Kultuurkapital väärtus, milleta siinse kultuuri toimimist on raske, kui mitte võimatu ette kujutada. Peaks ometi olema selge, et nii väikeses riigis oleks vaid turureeglitele lootma jäämine vaimne enesetapp. Paraku on ka riigieelarve kultuurirahastuse põhimõtted osutunud üsna jäikadeks, kõiksugu arenguvisioonide koostamise kiuste tegelikele vajadustele härgamisi kohalduvateks. Ent selle väärtuse säilitamine ja kasvatamine saab toimuda vaid konstruktiivse kriitika kaudu. Ametnikud, poliitikud, kultuuriinimesed ja ajakirjanikud ei peaks omavahel vastasseisus olema.

Ometi on sellist töösuhet seniajani mõnevõrra keeruline saavutada. Veel pole lahtunud 2008. aasta suvel meedias üles puhutud „näitlejate reiside“ intriigi mõju. Too intriig aga ongi hoiatav õpikukaasus sellest, kuidas ajakirjanduslik vastutustundetus ja skandaalimaias pealiskaudsus võivad aastateks halvata elutähtsat institutsiooni analüüsiva dialoogi. Ühelt poolt andis see kultuuripõlglikele poliitjõududele, kontrollorganitele ja paraku osalt ka kultuurkapitali administratsioonile tõuke loomeinimeste suhtes paranoilise, juba ette kahtlustava ja süüdistava retoorika viljelemiseks. Teiselt poolt nappis kultuuritegijatel endil julgust lagedale tulla kultuurkapitali toimemehhanismide õigustatud kriitikaga – isekeskis kirusime küll, aga kartsime, et avaliku arvustamise peale keerataks kraanid hoopis kinni.

Toda viimast ohtu ehk nüüd siiski enam ei ole, nii et rääkigem ometi sellest, mis võiks paremini olla. Möönan, et minu kogemused kultuurkapitali ametkondliku poolega on siiski olnud valdavalt positiivsed, kirjanduse sihtkapitali sekretär ja eestkõnelejad on olnud abivalmis ja küsimustele kiirelt vastanud. Küll olen mitmelt teiselt loojalt-kultuurikorraldajalt kuulnud kurtmist (ja näiteid) kulka raamatupidamise suhtlusstiili kohta. Ei saa olla kindel, kui üldistusjõulised need näited on, kuid ometi tahan meelde tuletada, et kultuurkapital on loodud loovisikute ja organisatsioonide tegevuse toetamiseks, mitte bürokraatia akadeemiaks: ametnikel tuleb taotlejate suhtes säilitada lugupidav toon ka õigustatud pretensioonide korral ning hoiduda väiklasest tähenärimisest ja pisisummade üle jagelemisest olukorras, kus kultuurikorraldajad tegutsevad niigi miinimumvahenditega ja pidevas frustratsiooniseisundis.

Kultuurkapitali juhil ja nõukogul lasub kohustus kujundada institutsiooni taotlejasõbralikumaks ja selgitada kultuurikorralduse spetsiifikat ka kontrollorganitele. Tõsi, võrreldes näiteks teaduse rahastamises vohava hankepornoga on kultuurkapitali aruandlus isegi inimsõbralik. Vastastikune lugupidamine eeldab aga siiski ka, et tähtajad peaksid kehtima mõlemapoolselt. Kui aruandlust nõutakse punktipealt kindlaks kuupäevaks ja viivituse korral ähvardatakse taotleja blokeerimisega, siis on eriti piinlik ja lubamatu, et jaotusvoorude tulemuste avalikustamine nii pikalt viibib – projektide teostajate aeg ju jookseb, elu kulub liigsele muretsemisele ning alandav on sihtkapitali liikme käest tagaukse kaudu uurida, et kas ma ikka sain. Digiajastul peaks olema elementaarne, et jaotusvooru tulemused avalikustatakse hiljemalt töönädala jooksul pärast koosolekut. Sellest probleemist on ju aastaid juttu olnud, vastuseks aga ainult lubadused ja ikka ligi kaks kuud lepingu ootamist.

On ka loomulik, et sihtkapitalide esindajad selgitavad jaotuspõhimõtteid ja otsuseid pidevalt ja konkreetselt. Raha- ja staatusekeskses ühiskonnas tajuvad loomeinimesed stipendiumist ilmajätmist valusa stigmana, vahel lausa kogu oma tegevusele vee pealetõmbamisena. Üldsõnalised põhjendused või kätelaiutamised („Nii lihtsalt kujunes!“) jätavad mulje otsustajate pealiskaudsusest ja hoolimatusest. Ometi on taotluste hindajateks ju peamiselt oma valdkonna loojaid ja korraldajaid hästi tundvad ja nendega koostööd teinud inimesed – veidi enam empaatiat ja head nõu ei peaks olema palju tahetud. Ning mõistagi on tööprotsessi korrektsus ja läbipaistvus parim vahend ringkäenduse kahtlustuste vastu.