Tammsaare ja Tuglas

Toomas Haug

 

Direktriss Maarja Vaino Tammsaare majamuuseumi uue püsinäituse avamisel 13.XII 2006. Toomas Haug

 

Ettekanne A. H. Tammsaare majamuuseumi ja kirjanike liidu korraldatud konverentsil “Tõe ja õiguse” esmailmumise 80. aastapäeva tähistamiseks 8. XII 2006 musta laega saalis.

 

Ühel valgustuslikul hetkel sain aru, et Tammsaare juurde kuulub koer, Tuglasel on aga mingi seos ahviga. Mis on selles valgustuslikku, küsite teie. Ja mina vastan: see kujund väljendab kimbatust, mis tekib inimesel, kes tahab lühikesse vormelisse kokku suruda Tammsaare ja Tuglase kardinaalse erinevuse. Mis on nii suur, et esmapilgul ei näi kokkupuutepunkte olevatki. Muidugi, professor Liiv ütleks meile kohe ühe oma lemmikterminiga: neid, s.t  Tammsaaret ja Tuglast, ühendab eestikeelsus. Aga millega eestikeelsus neid omakorda ühendab? See on tegelikult peaküsimus.

Minu lihtsakoeline võrdlus vihjab kahe loojatüübi silmanähtavatele erijoontele: ahv kui eksootiline, koer kui kodumaine olend. Ahv kui mängur, esteet, koer kui vahenditu ja siiras. Ahvi näost vaatab ikka vastu mingi inimlik uudishimu. Aga koera nn kurvas näos peegeldub midagi muud. See on n-ö Kristuse kurbus, kui ta Ketsemani aias on teinud otsuse minna surma. Kui ta on elu ja inimkonnaga hüvasti jätnud. Ja selles kurbuses varjab end samal ajal truudus, sest kohe üritab ta eneseohverduse kaudu sellesama kurvakstegeva inimkonna ära lunastada. Niisugune kurbus ja truudus heiastub vahel koera pilgus. Kuigi järgmisel hetkel võib ta teile hambaid näidata. See on paradoks ja paradoks on teatavasti Tammsaare. Ma ei ütle, et ahv ei oleks truu. Aga mul on kuri kahtlus, et koer on truu inimesele, ahv on aga truu millelegi muule, mis on küll inimese tehtud, aga ei ole inimene. Ahv on sisse võetud asjadest. Tuglase puhul tähendaks see ilmselt truudust kirjandusele kui asjale – kui vaimu kõrgeimale vormile. Ja selles truuduses on Tuglas kindlasti ületamatu.

Aga liigume sellelt mõistukõnelt argisemasse sfääri. Võtame riskantse näite – Tammsaare 50. sünnipäeva tähistamine aastal 1928, kus Tammsaare etendas oma kuulsat mitteilmumist. Sealjuures põhjendas ta oma käitumist avalikus kirjas, öeldes muuhulgas, et heasoovlikud oleksid võinud leppida sellega, et tema looming – “see on ju tema hing ja südameveri, mis on meie kõigi päralt”. Nagu näha, Tammsaare räägibki siin (võib-olla teadlikult tsiteerides) nagu Kristus, see ülima alandlikkuse ja äärmusliku ambitsioonikuse kordumatu segu.

Tuglase suhtumine niisugusesse Kristus-Tammsaaresse heiastub kaudselt Elo Tuglase kirjades temale, ja suhtumine on kriitiline. Elo Tuglas ütleb näiteks Tammsaare seletuskirja kohta – “jällegi silmadetegemine”. Aga see on tsitaat Tuglase 1919. aastal ilmunud Tammsaare lühimonograafiast, kus Tuglas heidab Tammsaarele ette stiilitut laskumist rahvalikule tasandile, “silmadepilgutamist”. See etteheide näib olevat Tuglaste omavahelistes kõnelustes Tammsaarele kinnistunud. Aga Elo ütleb veel: jällegi “viipamine riiete puudusele”. (Tammsaare: “…sest teda pole ju veel kunagi nähtud pidurõivais, ikka on need pidanud taganema hädatarvilikuma ees”.) Teisal annab ta mõista, et Tammsaare probleemiks on tegelikult puuduv ülikond. Muidugi: need ei ole Friedebert Tuglase sõnad, aga on ilmne, et neis natuke reetlikes kirjades jätkatakse juttu koduste kõneluste kontekstis. Ja on täiesti selge, et Tammsaare sisu, s.t tema hing ja südameveri, on neis kõnelustes pälvinud vähem heatahtlikku tähelepanu kui Tammsaare vorm, s.t tema olematu pintsak.

Pole siis ime, et Tuglasel oli raskusi Tammsaare vormistamisel oma kirjandusloo kaanonisse. Lühimonograafias püüab Tuglas kujundada Tammsaaret ja tema nn haritlasnovelle nooreestiliku linnakirjanduse uusnähtuseks, aga miski häirib ometi seda tõlgendusmalli. Tammsaare kipub ikka karjapoistest rääkima ega püsi kindla stiilimeetodi juures.

Seepärast Tuglas kurdab: Tammsaares on liiga vähe kunsti, puudub teadlik vormikultuur, see kõrgeima kunsti tunnus. Hiljem on Tuglas üldse loobunud Tammsaare kirjandusloolisest määratlemisest (ehkki väljendab oma tunnustust “Tõe ja õiguse” puhul): ta lükkab 1930ndate keskel tagasi ka Noor-Eesti Kirjastuse pakkumise kirjutada Tammsaarest monograafia. “Hämaralt on ta olemus hakanud mulle selguma, nii hämaralt, et ei oskagi seda sõnusse sulgeda,” oli Tuglas tunnistanud oma lühimonograafia lõpus. Samasugust, omamoodi osavat hämmingut väljendab ta hiljemgi. Tammsaarega seoses ilmnevad Tuglase vooluloolise ja estetistliku kriitikamudeli piirid.

Tammsaarel ei olnud tuglaslikke kirjandusloo kujundamise ambitsioone. Mõnel korral on ta käsitlenud Tuglase novelle, kiitnud tema värvikat keelt, aga Tuglase sümbolismist ei näi ta hoolivat. Teda häirivad Tuglase ülepingutatud tegelased, kes ei tundu olevat lihast ja luust, kelles pole ehtsaid kannatusi. Tammsaare ei jää kolleegi inimesekujutusega rahule. See, mida Tuglas serveerib kunstina, mõjub Tammsaarele kunstlikkusena, sõna, millel on eesti keeles kunstile peaaegu et vastupidine tähendus.

Tammsaare ja Tuglase ainuke otsene kokkupõrge sünnib 1915. aastal, kui Vaba Sõna veergudel ilmub Tammsaare “Felix Ormussoni kiri Pariisist Friedebert Tuglasele”. Tammsaare ütleb, et “Felix Ormussoni” lugemine on teinud ta “imelikult kurvaks”. Huvitavast keelekasutusest hoolimata on Ormussoni kuju ebamäärane ja vaene, sest Tuglas ei tunne tõeliselt ei elu ega armastust. See on Tammsaare kerges stiilis müstifikatsiooni peamine, raske seisukoht. Tuglase diplomaatlik vastus on omakorda resoluutne: kuna tema ja Tammsaare puhul on tegu kahe täiesti lahkneva inimesega, siis on arvustamine mõttetu. Tammsaare jaoks tuleks kirjutada uus teos pealkirjaga “Anton Ormusson”.

Edaspidi selliseid kokkupõrkeid välditakse. Tuglas arvustab Tammsaare mõningaid raamatuid (“Kõrboja peremees”, “Tõde ja õigus” IV) kiitvalt, aga ilma erilise empaatiata. (Seda tajus nähtavasti ka skandaalihimuline Bernhard Linde, kes süüdistas Tuglast avalikult Tammsaare maine kahjustamises.) Tammsaare näib polemiseerivat kaudselt, tema seisukohad on vahel selgesti antituglaslikud (suhtumine “Kalevipoega”, stiiliküsimusse jms). Tuglas istub aga kodus ja murrab pead, kuidas küll niisugustest täbarast ülesandest nagu Tammsaare “Elu ja armastuse” arvustamine terve nahaga välja tulla, sest teos ei kõlba suurt kuhugi.

Ent andkem järele kiusatusele ja lehitsegem veel Tuglase ja Tammsaare erinevuste kataloogi.

Kõigepealt muidugi Noor-Eesti. Ja Tuglas kui selle nähtuse kehastus peaaegu igas mõttes. Tammsaare seevastu on nooreestlaseks koolutatud poolvägisi, ta ise on üritanud end ikka distantseerida sellest liiga kindlapiirilisest ja küllap mõneti võõrast identiteedist. Oma artiklites tsiteerib ta ilmse lõbuga Vilde Noor-Eesti paroodiat.

Eesti kirjanduse XX sajandi ühes sõlmküsimuses, suhtumises Euroopasse, olid klassikud samuti erimeelsed. Tuglas Euroopas väljaõppinud kriitikuna oli euroopalike väärtuste Eestisse tooja. Tammsaare liikumissuund oli vastupidine: tema üritas vaimseid väärtusi Eestist Euroopasse viia (oma romaanides).

Tuglas oli kirjanduselu ja kirjandusliku eliidi keskpunkt, ühiskondlike kohustuste märter, Tammsaare aga kõrvalolija, õieti küll iseenda keskpunkt, kes lävis pigem mittekirjanduslike persoonidega. (Kui ükskõikne oli Tammsaare näiteks Kirjanikkude Liidu vastu, mille loomist pidas Tuglas oma elutöö osaks!)

Ja edasi tuleb lõputult binaarseid opositsioone kõikvõimalikel tasanditel, näiteks: Tuglas – reisija; Tammsaare – kodusistuja. Tuglas – isikliku bibliofiilse raamatukogu soetaja; Tammsaare – raamatukogulugeja. Tuglas – kirglik kujutava kunsti sõber; Tammsaare – andunud muusikaaustaja. Tammsaare – kohusetundlik perekonnapea; Tuglas – põhimõtteline keeldumine perekonnapea rollist.

Tammsaare – poes- ja turulkäija, rahvaga suhtleja. Kuid kas võiks ette kujutada Tuglast, kott käes, poodi minemas? Tuglas võib olla küll nõrkemiseni, hallutsinatsioonideni nälginud, sest see on dekadents, see on isiku esteetika, aga turulkäimine oleks olnud igatahes silmadetegemine massimaitsele.

Nii et pole ime, kui näeme piltidel Tuglast ikka kaabuga; Tammsaaret aga sonimütsiga.

1931. aastal kohtuvad nad Tartu vaksalis, vahetavad paar sõna, Tammsaare küsib talle omaselt kohe mingi honorari järele, ja Tuglas, talle omaselt, lubab probleemi lahendada. Hiljem Tammsaare kahetseb, et ei saanud kolleegiga pikemalt jutule, sest Tuglas sõitis edasi teises, Tammsaare aga kolmandas klassis. Nii et erinevusi tuleb aina juurde: Tuglas – teise, Tammsaare kolmanda klassi reisija.

Aga stopp. Küsime ikkagi, mis neid kahte nii erinevat tüüpust võiks lähemalt siduda – peale eestikeelsuse? Või õieti – kas selles eestikeelsuses võiks nende vahel leiduda mingi alateadlik, n-ö süvastruktuurne side?

Vaatame seda asja Tammsaare poolt. Sest nagu öeldud, Tuglasel ei tekkinud ühegi Tammsaare teosega süvastruktuurset kontakti. Isegi kui oli mingi salapärane tõmme, siis jäi see lõpuni läbi tunnetamata.

Tammsaarel seevastu on üks Tuglase teos, mida ta peab õnnestunuks üleni. (Mõningaid teisi Tuglase palu on ta tunnustanud ka, aga ikka mööndustega.) Artiklikohtade, kirjakatkete ja mälestuste põhjal võib öelda, et see teos püsis Tammsaare Tuglase-edetabeli tipus muutumatult paarkümmend aastat.

Jutt on novellist “Popi ja Huhuu” (1914).

Märkame kõigepealt, et selles novellis peaaegu et polegi inimest, see võib olla üks põhjus, miks Tammsaare sai olla selle novelliga rahul.

Ja teiseks, et selles palas tegutsevad koer ja ahv, kelle erinevuse najal püüdsime Tammsaarele ja Tuglasele läheneda.

Tõepoolest: me näeme selles novellis koera, kes kurdab kadunud inimese järele, ja ahvi, keda vaimustavad asjad. Ja kelle asjade vaimustus viib lõpuks kõleda, inimesest (inimsusest) tühjaks voolanud maailma hukuni.

On kahtlemata tähelepanuväärne, et just Tuglas on sellise Tammsaaret vaimustanud ahvi eesti kirjanduses loonud. Sest Tammsaare tunnustab Tuglase novellis nimelt asjade kujutamist, nende deemonliku mõjujõu avamist nendesse kiindunud ahvi kaudu. (Tammsaare: “Tuglas näib tänini tundnud olevat ainult eluta asjade õudsust ja kohutavust, mis ümbritsevad inimest.”)

Tuglase novell sobis hästi Tammsaare kultuurifilosoofiaga, mille järgi kultuur produtseerib asju, s.t ebajumalaid, mis viivad inimese tagasi metslusse, sõdadesse jne. “Popi ja Huhuu” esindab ühe niisuguse kultuuritsükli lõppvaatust. Tuglase novelli inimtühi keskkond on ju esemelisest kultuurist küllastunud. Ja kõige selle kraami all on veel üks salapärane kinnine plekist kast, mis maha visates plahvatab ning hävitab Popi ja Huhuu maja. Mis kast see on, mille Tuglas on sinna vana koli alla ära peitnud? Konkreetselt võttes – see on ehk salaviinavedajate piiritusekanister. Reaalselt toimib see nagu pomm, toimub n-ö pommipanemine, aga sümboolses plaanis esineb kast kui lahendus, s.t puhastustuli.

Ei ole raske näha, kuhu viib Tuglase “Popist ja Huhuust” lähtuv sild Tammsaare loomingus – otsejoones romaanini “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939). Romaan on novellist komplitseeritum, aga nende lõpplahendus on sama – tulekahju, maja kui sümboli häving. Tuglase plahvatus läheb sujuvalt üle Tammsaare tulelõõmaks. Veel ühendab neid teoseid tunnetus maailmast, kus midagi puudub, puudub midagi nii olulist, et see vaegmaailm on määratud hukule. See on maailm, mille Isand (vanas kirjakeeles Issand) on maha jätnud. “Popi ja Huhuu” on “Põrgupõhja uue Vanapagana” kauge prototekst.

Kui püüda kõnesolevat ühendusjoont veidike laiendada, siis jõuame vältimatult 1905. aasta juurde. Tammsaare ja Tuglase artiklitoodangus moodustavad omavahelise silla nukravõitu tagasivaated sajandialguse lootusrikastele mässuaegadele. Idealistlikule noorusajale, millele järgnesid pettumused, karm reaalsus, sõjad ja diktatuurid. Tammsaare kirjutab neid aegu meenutades: “Ja mida suurema tuhinaga keegi jooksis õnne järele, seda radikaalsemalt tahtis ta kõrvaldada oleva. …püüdsime üksteist ületada radikaalsuses…”

Tammsaare meenutab radikaalidest rääkides omaaegset ühiskondliku sunnisüsteemi purustamise anarhistlikku ideaali. Rahvakeeli öeldes – unistust kogu värgile pomm alla panna. See on XX sajandi suur teema. Tegelikus elus ei olnud Tammsaare poliitiline aktivist ja Tuglase mässumeelsuses oli vähe anarhilist. Kuid revolutsiooni alateadvuses tiksus anarhistlik pomm ja nurjunud maailma, kõige “oleva” radikaalse kõrvaldamise tuhin. Ning see visioon/illusioon ilmutab ennast ähvardavalt/hoiatavalt/lunastavalt  Tuglase ja Tammsaare kõnealustes teostes.

Tuglas, tõsi küll, taltus eeskujulikult heakodanlikku rutiini. Tammsaare aga ei loobunud pommipanemise unistusest päriselt vist mitte kunagi. Kui meenutada tema talumatusehoogusid maailmas toimuva või isegi omaenda riigi suhtes. Ei maksa unustada, et Tammsaare oli siiski  tundeline meeleolu-inimene. Kui “Tõe ja õiguse” III osas on mõisate põletamine ummiku märgiks, siis “Põrgupõhjas” omandab Kaval-Antsu talu põletamine võimsa sümbolijõu, eriti kui silmas pidada, et selles põlevas hoones, keset tule ja vee seletamatuks jäävat müsteeriumi, annab Jumal Jürkale pähe lunastava surmahoobi.

Tuglase ja Tammsaare sild, nende plahvatused ning tulekahjud, on mõistagi suured metafoorid. Aga selge on, et eestikeelsus seob Tuglast ja Tammsaaret eeskätt XX sajandiga ja sellele sajandile iseloomuliku plahvatusliku lõpu kujundiga “Popi ja Huhuu” ning “Põrgupõhja” kaudu.

Sellel tõdemusel on veel kirjandusväline järelmäng, mida Tuglas on  juba müstifitseerinud, mis tuleb aga viia oma loogilise lõpuni.

Nimelt – 25. augustil 1944. aastal põleb Tartus maha Tuglase kodu. Tuglas on kirjutanud, kuidas ta leiab veel suitsevatelt varemetelt kõrbenud raamatu, avab selle ja loeb “Popi ja Huhuu” lõpuridu: ahv virutab plekist kasti vastu põrandat ja maja plahvatab pooleks.

Veidi hiljem, veebruaris 1945 süttib Tammsaare väljamäel Anton Hanseni sünnimaja, suur rehielamu, ja põleb maani maha. Püsti jäänud kivist ahjualusesse asub elama koer, ahervaremest saab koera ase pikkadeks aastateks.

Mõlemad juhtumid on sümboolses seoses kirjanike esteetikaga. On ju iseloomulik, et Tuglase kodu varemetele ilmub ahv raamatu kujul, n-ö õudse asjana, sest ka Tuglas tõmbab selge piiri elu ja kunsti vahele.

Ja et Tammsaare kodu varemetele ilmub elusolend, tavaline koer, nagu meenutades, et ka Tammsaare loomingus on kunsti ja elu vaheline piir hägune, üleminekud on sujuvad. Me lõpetame konverentsi ja muutume märkamatult Tammsaare kriitikutest tema tegelasteks, aga Tuglase kujutised on kinni raamatulehekülgedel.

Nüüd aga ei ole jutt enam ei kirjandusest ega isegi mitte kirjanikest. Nüüd räägin ma eestikeelsusest kui XX sajandil välja kujunenud unikaalsest, äärmiselt dramaatilisest ja võimalusterohkest tunnetusvahendist. Tammsaare ja Tuglase põgus võrdlus osutab neid võimalusi otsekohe. Mõlemat on üsna palju uuritud, aga ikka tuleb minna edasi, tuleb minna veel kaugemale, tuleb minna lõpuni.

Sest sealt lõpust, Tammsaare koeraasemelt, kui lubatakse nõnda väljenduda, võib alata uus, seninähtamatu eesti kirjanduse uurimine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming