Täiendatud konspekt

Triinu Tamm

Manuel Benguigui vestlusring Triinu Tamme ja Leena Tomasbergiga Küsimus, ega valitud vorm suurt kunstnikku kuidagi naeruväärista, tekkis seoses iroonia võttega, mida autor ohtralt kasutab. Vormi kohta võiks veel öelda, et teos põhineb Düreri reisipäevikul (1620-1621 Nürnbergist Madalmaadesse), kus põhilised ülestähendused on seotud rahaga (tasud, mis tal saada, asjade maksumus, mis ta ostab, reisikulud etc), autor on sellele luule liha peale kasvatanud ja nii võiks öelda, et sellest on saanud kunstniku/looja päevik.

Prantsuse kirjanduse ümarlaud

Ilmas Raagi palve peale tutvustada, mis žanris osalejad kirjutavad ja positsioneerida ennast prantsuse kirjandusmaastikul, tõdesid kirjanikud, et žanripiirid on tänapäeval nagunii väga hägusaks muutunud ja polegi lihtne öelda, kuidas need asjalood täpselt on. Leuwers leidis, et tema meelest on oluline, et tekstis oleks luulet/poeesiat, et seda peab olema nii romaanis, näidendis kui filmistsenaariumis. Koos tõdeti ka seda, et kirjanduse koht pole enam see, mis varem, et kirjandus on marginaliseerinud. Üheks põhjuseks arvas Leuwers selle, et suurte narratiivide aeg on otsas (muuseas ka näiteks poliitiliste narratiivide), et ei ole enam seda, et vaadatakse ühes suunas ja oodatakse selgitust/valgustust. Benguigui arvas, et põhjuseks on ka piltide pealetung igal rindel, kultuur on muutunud väga pildiliseks, see asendab mitmeid varasemaid kirjanduse funktsioone (ja selle tarbimine nõuab üldjoontes vähem pingutust). Claudel ja Kalda vaidlesid natuke vastu, leides, et näiteks kino ja kirjandus võivad ka käsikäes töötada (mõnede teoste edu nii raamatu- kui filmivormis, või üks toetamas teist). Vist oli see Kalda, kes leidis, et proosakirjutusel oleks ühte-teist filmimontaazhilt hoopis õppida. Et romaan on teekäänakul ja peaks mõtlema, kuidas edasi.
Nenditi, et kirjanduse lugejate arv on vähenenud (Leuwersil oli välja tuua küsitluse tulemus, et Prantsusmaal loeb luulet 1240 inimest – seda peaks lindi järgi kontrollima – aga et mis seal ikka, need on truud ja nõudlikud lugejad ja mõni poeet ongi uhke, et vähe loetakse, järelikult pole mingi massikaup 🙂 Tõdeti ka seda, et teatud mõttes on romaanižanr ennast ammendanud ja võiks uueneda, et paremini vastata tänapäeva elu kujutamisele ja vajadustele, teisest küljest on tõsi, et kõige suuremad lugejate hulgad loevad suhteliselt traditsioonilisi romaane (mh. näiteks krimkasid, mis enamasti jätkavad vana head Balzaci traditsiooni).

Kohtumine Katrina Kaldaga (vestles Marek Tamm)

Musta laega saalis rääkis Kalda, et tegeleb kirjutamisega aktiivselt juba u. 10 aastat, tegi varem koostööd ka ühe teise kirjastusega. Prantsusmaal kirjastaja sekkub enamasti jõuliselt (algaja puhul vähemalt), soovitab ja toimetab. Öeldaksegi: ma töötan selle kirjastusega, see on tõeline koostöö (ka hiljem raamatu tutvustamisel ja turustamisel). Kuna see kirjastus, kellega ta oli aastaid koos töötanud, avaldamiseni kuidagi ei jõudnud, saatis ta lõpuks ühe käsikirja (tal oli neid juba mitmeid) postiga laiali, Gallimard võttis ühendust. „Eesti romaani” vastuvõtt Prantsusmaal on olnud väga hea, Kalda ise aktiivselt arvustusi ei loe, ei taha lasta ennast mõjutada ootustel, loodab ikka otsida ja leida oma häält ja käia oma teed. Järgmine romaan on pooleli ja tahab kindlasti romaanide kirjutamisega jätkata, kuigi leiva tood lauale kirjandusteadlase elukutse (õpetamine). Keele valik: mõnes mõttes raske kirjutada mitte-emakeeles, teisest küljest kerge. Prantsuse keel on nii pikkade traditsioonidega kirjanduskeel, et paratamatult see mõjutab ja sellega tuleb arvestada, midagi uut seal naljalt ära ei tee. Samas ka toetab ja kannab, see on nagu suur pere, kus on kerge leida sugulasi, kellega on hea läbisaamine. Kerge on ka selles mõttes, et eesti keelega tuleb kaasa kogu pere ja maa ajalugu, prantsuse keeles tal sellist koormat ei taju. „Eesti romaan” on olustikudetailirohke, selleks on ta kasutanud oma mälestusi (lapsepõlvemälestused ongi need kõige „rammusamad”), aga ka lugenud, inimestega rääkinud – nagu ikka teevad kirjanikud, kasutavad natuke kõike. „Eesti romaan” pole kindlasti ajalooline romaan; tahtlikud eksimused, et näidata ajaloomäletamise subjektiivsust.

Kohtumine Philippe Claudeliga (vestles Triinu Tamm)

Saime teada, et Claudel on lapsest peale olnud suur lugeja ja esimesed lood sündisid mängude käigus ja mängude jaoks, need oli printsidest, printsessidest ja lohedest  Hakkas neid ka üles kirjutama, aga enesekriitilisus ei lubanud avaldamise peale mõelda. Alles 34-35 aastaselt leidis, et tekstid on küpsemad ja neil on väärtus (vaatasin järele, ta oli tõesti juba 37, kui ilmus esimene romaan). Romaanides käsitleb raskeid ja valusaid teemasid (sõda, surm, mõrv) –kriisisituatsioonides paljastub inimolemus, nii heas kui halvas. Näiteks sõda, seal on tavareeglid pea peale pööratud, tapmine lubatud (isegi soovitatav!), siis saab uurida inimeseks olemist. Tema kui 20. sajandi laps ei saa neist asjadest kuidagi mööda vaadata (sõdu, genotsiide paraku ohtralt). Kirjanduse ja ajaloo vahekord – ajalugu lausa ei tohi jätta ainult ajaloolastele, kirjandus saab näidata, et on võimalikud erinevad vaatenurgad ja arusaamad. Aktuaalne teema tema romaanides „võõras” – ta võib olla nii sõbralik ja kena, kui tahab, ikka jääb ta võõraks, rohkem või vähem tõrjutuks, Claudeli romaanides tõmbavad nad (tahtmatult) käima (saatuslike tagajärgedega) sündmusi. Claudel leiab, et paraku on inimesele omane tõmmata piire (riigid, kogukonnad) ja kalduvus teisi tõrjuda, ja näiteks viimase aja Prantsusmaal (siis kui „Hallid hinged” ja „Brodecki raport” ilmusid) on need tendentsid süvenenud, poliitikute poolt süvendatud. Tema tahab näidata teistsuguseid võimalusi. Kirjutuse tehnilisest aspektist: tema jutustus ei ole lineaarne, jutustuse kronoloogia ei vasta tegelike sündmuste kronoloogiale, loo niidid katkevad ja siis jälle lähevad edasi, alles raamatu lõppedes saab lugeja pildi kokku panna. Tahab, et tekst funktsioneeriks umbes nagu inimese mõtlemine: lugu saab räägitud seoste, ette- ja tagasivaadete kaudu. See tekitab ka põnevust ja ootust ning sunnib lugejat suuremale aktiivsusele (ta peab ise täitma tühikuid). Kirjanik ja filmirežissöör, romaan ja film – on paralleelselt mõlemaga tegelenud, need on tema jaoks täiendavad kunstikeeled, erinevad vahendid, et näidata eirnevaid asju. Romaanide alatoon enamasti tume, filmides hele, romaanides keskmes mehed, filmides naised, romaanis paigad tinglikud, filmis konkreetsed. Kui teeb filmi, peab kõik olema väga selge ja juba ette paigas, kui kirjutab, siis meeldib talle sukelduda teadmatuse udusse. Tunneb end hästi mõlemas rollis.