16.11.2018

Süümemõnu – 18 rada ahermaad

Ehkki golfi ümbritseb pahelisuse aura, on tegemist väga ausa mänguga – sest golfis on lihtne valetada.

KAUR RIISMAA

Maailma kirjanduses on ülistatud tapatalguid ja pohmelle, aga golfi kohta on öelnud hea sõna vist ainult kirjanik John Updike, tubli keskpärane, ent kirglik mängija. Kõige mürgisem on olnud T. S. Eliot, kelle meelest jättis Rooma impeerium maha vähemalt varemed, tema kaasaegsed britid aga ainult lugematu hulga golfiväljakuid. Luuletuses „Koorid kaljult“ („Choruses from the Rock“) laseb ta tuulel ütelda, et jumalata inimestel pole muid monumente peale asfalttee ja „tuhande kadunud golfipalli“.

Golfi nagu muudegi spordialade renomee tänapäeva postromantilises, õrnalt ikka veel kopsudispanseri järele lõhnavas kunstis pole kuigi kõrge. Golfiväljakul lepivad kahtlased ärimehed oma diilides kokku; sinna kipuvad pangalaenu najal keskklassi ülemistele pulkadele roninud tõusikud. Päikeseloojangud pole golfiväljakutel kõige kaunimad mitte avatud ning maitsekalt saludega pikitud maastiku tõttu, vaid et pärast, hämaruse laskudes, naeratad oma tasaseks dresseeritud Minerva öökullile kõrvalistmel ning pöörad luksusmaasturi parklast pimedale maanteele.

Ehkki golfi ümbritseb pahelisuse aura, on tegemist väga ausa mänguga – sest golfis on lihtne valetada. Maratonijooksja läbib teatud ajaga oma kilomeetrid, maletaja kaotab oma vigurid ja pokkeris on sul kas ässad või kahed, aga golfis võib pall maanduda kuhu tahes. Kauguses pall kaob, ja kas ta jäi pidama meeter siia, meeter tänna, on juba palli leidja südametunnistusel. Kellegagi koos mängides eristuvad pikapeale need, kes alatasa palli kõrgesse heina (rough) löövad, ja need, kelle pall pidevalt kõrge heina piirile via regia’le (fair way) pidama jääb ja kes selle sealt pärast viit minutit otsimist ootamatult leiavad. Äriinimesed, ma arvan, armastavad golfi just põhjusel, et see mäng eristab kahtlaselt edukad ning ausad luuserid: esimesed võivad sul endalgi nupunaha üle varvaste tõmmata, aus luuser mängib aga hetkelistest ebaõnnestumistest hoolimata, tema peale võib loota.

Kõige ehedamalt selgineb tõe ning vale vahe puhul, kui tõe nimel valetatakse. Kõnekäänd või metafoor on, nõnda olen neist luulet kirjutades mõelnud, vale, kuna olukorra ehedamaks – tõesemaks – kirjeldamiseks tuuakse mängu asjaolud, mis olukorda ei puutu. Marrasnahkne keelekasutaja, näiteks õppur, tajub neid tundlikult, emakeelne inimene ei pruugi arugi saada, et on võrdluse appi võtnud. Olen näinud golfimängijat, kes on „kui koer keskmise julga peal“, s.t punnitavat ja omadega hädas mängijat. Vastavalt autori kogemusele võib kõnelda esimesest, keskmisest ja viimasest julgast, aga koerast ei saa üle ega ümber. Mõni teine loom, olgu ta lehm, samas situatsioonis niimoodi ei käitu. Mahtude illustreerimise nimel võib muidugi kõnekäänu ümber teha, säilitades võrdluse: jäämäe veepealse ning veealuse osa suhe on märksa väheütlevam kui seene maapealse ning maa-aluse osa suhe. Siin aga riskitakse, kuna lugeja ei pruugi olla teadlik mükoloogilistest finessidest ja autor näib niisama veiderdavat.

Seega on ääretult oluline, et autor on teadlik oma tegevusest ja usub sellesse, kuidas kirjeldab. Ränga usukoorma all vaevlev või lendlev autor petab ära nii enese kui ka lugeja ning nad kumbki ei märka asjaolusid, mis kogenud lugejale kohe silma torkavad. Näiteks võib „tuulevaiksel ööl“ olla „tuule suund Nord“, „tori täkud“ löövad „musta pori näkku“ jne. Tähendusnauding on seda suurem, mida rohkem on sõnade pitsivahtu – nagu ühel Klimti pliiatsijoonistusel –, aga mis on sõnadest tolku, kui lugeja loobub poolel katsel ning jätab autori üksi mõnulema, nagu tolle Klimti tüdruku?

Eliot on mulle tema „Valitud esseede“ üheksakümnendatel ilmumisest saadik kehastanud läbimõtleva luuletaja ideaali. Ta teab, millest kõneleb, valdab sõnavara ega sahmi sümbolites, seega – on aus. Tema luulet on lihtne mõista, kui lugedes ei otsita sümboleid ehk vale kaudu kõneldud valet, vaid asju niisugusena, nagu nad antud on – East Coker pole sümbol, vaid linnake Lääne-Inglismaal. Lugeja satub tõsistesse raskustesse, kui on enne „Nelja kvarteti“ lugemist just käest pannud „Finnegans Wake’i“ ja hakkab Little Giddingis Väikest Naljatlust nägema. Ilma piinava kohustuseta kõiges sümboleid tabada läheks liiderlik poiss-sõber oma õmblejanna juurde tagasi, nagu igatseb Pessoa luuletuses „Sümbolid? Ma olen tüdinud sümbolitest …“. Eliot on autor, keda võib usaldada, keda mina usaldan. Kui ta midagi lausub, siis on see lausumine nagu uks, millel on kindlad piidad ja lävi ja mis ainult seetõttu saab avaneda aeda, kus kõik on võimalik.

Ja nõnda, iga kord, sõlmides golfikingakest, tõmmates kindakest kätte, seades ootusärevad sammukesed esimesele tiile (tee), tunnen ma, nagu läheks sooritama isatappu. Ja see on kohe uskumatult vabastav. Otsides raevukas aususes kõrgest heinast pisikest palli, tunnen ma üdini, et Eliot polnud tundigi oma elus golfi mänginud.