Salme Raatma ümberistutused

„See seitsmesaja-aastane valitsemine ja elu siin armsal Gottesländchenis – Maarjamaal, see likvideeriti kolme nädalaga ära nagu oleksime mänguasjad.“

VALLO KEPP

Salme Raatma elas meie keskel aastatel 1915–2008. Kodutalus oli komme iga lapse sünni puhul istutada nimeline õunapuu. Kümmekond aastat hiljem hakati ehitama uut eluhoonet ja Salme puu istutati teise kohta. Salme nägi selles õunapuus pagulaspõlve ettekuulutust. Salme Raatma, enne nimede eestistamist aastani 1935 Rosenberg, sündis Viljandimaal Helme vallas Liinakülas Aindujaagu talu peremehe tütrena. Õppis Helmes ja Tõrvas ning aastatel 1933–1938 Tartu ülikoolis kunstiajalugu, kirjandust ja etnograafiat.

Abiellumine pastor Herbert Alexander Rosensteiniga 1938. aastal viis noorpaari Eesti teise otsa Noarootsi. Vaevalt sai noor perekond kohaneda ja sisse elada, kui Eesti Vabariiki tabas baaside aeg. Pastoraati majutatud 120 Vene sõjaväelast lubasid ühte tuppa surutud perekonnal isegi kööki kasutada! Raatma on üks väheseid eesti kirjanikke, kes on läbi teinud baltisakslaste kojukutsumise traagikarohke teekonna. Tema enda sõnul: „See seitsmesaja aastane valitsemine ja elu siin armsal Gottesländchenis – Maarjamaal, see likvideeriti kolme nädalaga ära nagu oleksime mänguasjad, mis tõstetakse ühest kohast teise ja pannakse kusagil karpi, et nüüd lõpetame selle mängu ära ja algab üks teine.“ Salme ja Herberti laulatuse salm Helme kirikus oli võetud Tobiase raamatust: „Mine selle mehega, aga Jumal, kes taevas elab, andku teile head teed, ja tema ingel mingu teiega!“ (Tb 5:17) Salme ristiema kirjutas pika kibeda kirja: sina oled meie perekonna häbiplekk – jooksed sakslaste sabas minema!

Sõja puhkedes, hoolimata baltlastele antud vastupidistest lubadustest, võeti Herbert ikkagi 1941. aastal idarindele tõlgiks ja ta langes vangi augustis 1944. Ligi kaks aastat ei teadnud Salme oma mehe saatusest midagi. Ränkadel rännakutel rindejoone ja eri tsoonide jalus kahe lapse, lapsekäru ja kahe kohvriga olid igal pool lootuskiirteks kohalikud pastoraadid leivapalukese ja eelkõige hea nõuga. Vene tsoonist pääsemine ameeriklaste omasse ja Herberti kojutulek olid Salmele rahuaja alguseks. Pikemad elamispaigad olid Schlichtingsheimi koguduses (1940–1945) ja neliteist aastat Baieris Bachhauseni kiriklas.

Vajadus mõtete korrastamisel tulemus kirja panna muinasjutu või luuletuse kujul saatis Salmet kogu elu, niisamuti kui vajadus päevikusse märkmeid teha. Abielludes sai mehega kokku lepitud, et päevikut peetakse ühiselt. Nii toimiti juulini 1951, edasi jätkas Salme üksinda. Esimene muinasjutt, hea usu peale Marie Underile Saksamaalt Tallinna saadetud ja tema poolt trükki toimetatud, ilmus juba 1943. aastal. Siitpeale kujunes tulevane kirjanik lastejuttude, kristlike vagajuttude ja muinasjuttude kirjutajaks saksa- ja eestikeelses kultuuriruumis. Selge ja lihtne elust enesest võetud sõnavara lausa kutsub neid lugusid lapsele ette lugema. Sõnade kokkuhoidu õpetasid autorile saksa ajakirjade lastelehekülgede täheruume lugevad toimetajad.

Sõjajärgsetel aastate Saksamaal ei olnud mõeldavgi lastega avalikult eesti keelt rääkida ei kodus ega kirikus. Kirikuõpetaja ja pastoriproua elu määrasid kohalikud sajanditepikkuse ajalooga traditsioonid ja raamid ning sinna hulka ei kuulunud õpetajaproua loominguline tegevus keeles, mille kadunud riigi – Eesti riigi – mainiminegi tõi pastoraadi külalistuppa poliitika jäist hingust. Kõigele vaatamata õnnestus Salmel luua kontakt ka eesti pagulaskirjanikega.

Teise maailmasõja tragöödia lõpul pääses Eestist pagulusse ligi 75 000 eestlast ja maailmasõjajärgses eesti kirjanduses toimus Jaan Unduski sõnul „geograafilise ruumi plahvatus“ – lugejad ja kirjanikud paisati paiknema üle maailma. Valev Uibopuu sõnul aga tuli pagulusse ligi 34% eesti kirjanikkonnast ja ainult 6% lugejaskonnast. Miks leidsid Raatma lastele mõeldud jutud nii vähe avaldamist? Peame otsima põhjusi kirjastamispoliitikast, isegi poliitikast. On märgatud, et noored naiskirjanikud kohanesid paguluses kiiremini, põdesid pisut teistmoodi kaotatud paradiisina näiva mineviku pärast, seisid lootusrikkamana keset elu – sest elu vajas elamist, lapsed saamist ja kasvatamist. Ent arst Liidia Mägi on ka kirjeldanud, kuidas mõned põgenikud keeldusid kaasakahmatut lahti pakkimast ja ootasid aastate kaupa tagasipöördumise võimalust. Kuidas sa avaldad keset minevikuihalust, tagasipöördumise lootust, kohvritel istumist argipäevaseid lastejutte ja lasteluulet?

Salme tuli esimest korda Eestisse 1963. aastal. Vanem kirjanikkond Adsoniga eesotsas vihkas ja kartis mõistet koeksistents ja ega me tea siiamaani, kes pani ühte katlasse kommunistliku režiimi ja kõik kodus elavad eestlased, et nendega suhelda ei tohtinud. Kes töötas välja sallimatuse ideoloogia tavalise inimese tasandil, et näiteks Manas avaldatud kodueesti kirjandust võeti algul vastu kui isamaa aadete reetmist ja pühaduseteotust. Kalle Vellenurme, üks kodueestlaste küllakutsuja metsaülikooli, on öelnud, et ainult KGB sai kasu vihkamise ja eriti vastandamise ideoloogiast. Aga Salme julges Eestisse tulla.

Saksamaal üksi kirjutades suutis Raatma kontakteeruda ajakirjaga Tulimuld ja Bernard Kangroga. 1963. aastal tõlkis Salme Raatma saksa keelde Ellen Niidu Pille-Riini lood. Samal aastal kinkis abikaasa Herbert Salmele hõbepulmadeks võimaluse Eestis vanemaid külastada. Salme ema küüditati Siberisse ja jõudis Eestisse tagasi 1956. Salme on kurtnud: „Ma ei suutnud oma vanemaid enam vaimusilmas ette kujutada. Olin 1963. aastal 48 aastat vana, olin kakskümmend neli, kui lahkusime.“ Et kindlustada uuesti Nõukogude Eestisse pääsemine, kirjutas Salme eelkõige pagulaseestlastele levitatavas ajalehes Kodumaa loo pealkirjaga „Turistina Tallinnas“.

Noored sarkastilised mehed Rootsis nagu Lepik, Mägi, Talve, Kolk ajakirja Sõna ümber, mis ilmus enne Tulimulda, lasid lendu mõiste „kirjutavad prouakesed“. Seda silti püüdis Salme endast vahelduva eduga eemaldada – vahel õnnestus, enamikul puhkudel mitte. Teine probleem oli formaadi küsimus: aastatega oli paika sätitud nõndanimetatud kooperatiivi raamatu tasakaalu seatud lehekülgede arv, trükkimise ja saatmise kulud. See raamatu ruuduline konservikarp muutus normiks. Hädas olid luuletajad, lühiproosa kirjutajad ja paksude romaanide autorid, kelle romaan oli üheks väljaandeks liiga paks, aga liiga õhuke, et jagada võrdselt kahe raamatu vahel. Võime Janika Kronbergi käsitlusest „Tiibhobu märgi all“ (2002) lisaks lugeda, et mittestandardne raamat, see tähendab, luulekogu või lasteraamat, eeldas autori rahakotiraudade avamist. Kangro enda ideed ja raamatud olid muidugi eri arvestuses. Raatma kogu looming ei mahtunud sellesse Eesti Kirjanike Kooperatiivi standardformaati, kooperatiivi väravast sisse.

1964. aastal viis õnnelik juhus ja Herbert Rosensteini edukalt läbitud konkurss pere kohaliku saksa koguduse ja meremisjoni juhataja kohale Soome Turu linna. Ometi Rootsi ja Eesti külje all Soomes, hakkas Salme rohkem kirjutama luuletusi, arvustusi ja pisiesseid, osa neist Ants Hartmanni varjunime all. Soomes kujunes Raatmast see võrratute lastejuttude autor ja usulise mündiga luuletaja, keda tunneb eesti kirjandus. Kui pagulaskirjandusele on üldiselt omased kaotatud paradiisi kujutelmad, siis naiskirjanike sulg oli palju elujaatavam: elada just seda antud elu, armastada, saada lapsi. Samal ajal muretseb sügavam tunnete allhoovus nende kehva eesti keele pärast ja et nad ei pea noorustuhinas miskiks mäletusi mere taha jäänud kaotatud paradiisist.

Raatma sulest on ilmunud kuus raamatut lastejutte (koos kordustrükkidega üheksa), seitse kogu luuletusi, üks kogu nagu iseendale jutustatud mõttepilte ja mälestuslikke kultuurikilde. Raatma on kirjutanud poeeme: „Ülekandja Christophorus“, „Munk või erak“, „Hiiuallik“ ja „Pirita peegeldused“ püha Birgitta elust. Luules Birgittale ja Magdala Mariale on nende kahe naise elu nähtud väga lähedalt, lausa isiklikult. „Püha Birgitta oli ju kaheksa lapse ema. Mina viie lapsega tundsin midagi ühist temaga. … Minagi pean ühe uue algusega hakkama saama. Minule oli see enda vabaks kirjutamine. Kahekõne püha Birgittaga aitas mul tol hetkel elada.“ Raatmal on juttude kogu „Sinised õunad ja teisi jutte lastele“ ning soomekeelne luule- ja miniatuurikogu „Omenapuuni“.

Lühendatult 30. V 2015 Pirita kloostris peetud ettekandest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar