Passa Porta kirjandusfestival ja Euroopa põhiseadus värssides

Jüri Talvet

Kui otsida Euroopa vaimsuse lätteid, siis kust veel võiks neid leida kui mitte õhtumaade kirjanike loomingust?Algatuseks tsiteerin iseennast eelmise reede Eesti Päevalehest, kus kirjeldasin Euroopa värsspõhiseaduse piirjooni: „Üle kõige on värsspõhiseadus meeldetuletus sellest, et vaimne Euroopa on olemas. Üle saada rasketest aegadest – nagu praegune ülemaailmne majanduskriis – võib aidata vaid see vaim, mis teadvustab end „teise” kaudu ja mille peasõnum on sallivus”.

Võib-olla oli see üldse suurim kirjandusfestival,  mis Euroopas kunagi on toimunud. Ma ei saaks seda kindlalt väita, sest mu enda vastav kogemus ei ole just pikk. Mullu küll oli õnn osa saada festivalidest Barcelonas, Medellínis (Kolumbias) ja Sloveenias. Kui nüüd Brüsseli kirjandusmaja Passa Porta äsjast üritust nendega võrrelda, siis päris kindel, et klassivahe ilmnes juba eelarves. Kutsuda kokku igast Euroopa nurgast ja veel mujaltki maailmast vähemalt poolsada kirjanikku, maksta neile  välja lennureis, ööbimine Brüsseli luksushotellis ja veel neid honoreeridagi – seda saab küllap endale lubada vaid kirjandusasutus jõukal maal Euroopa poliitilis-majanduslikus südames.

Hotellis Métropole ringi kaedes panin tähele, et näiteks Euroopa kosmoseagentuuri tegelastele on varutud terve korrus, sellekohased sildidki olid väljas. See on midagi igapäevast, sellega ollakse seal harjutud. See, et  Passa Porta majutas sinna samma kirjanikud, oleks otsekui koputus Euroopa südametunnistusele: ons kirjanikud alamrahvas, võrreldes teadlastega, poliitikutega või tippametnikega? Kui otsida Euroopa vaimsuse lätteid, siis kust mujalt veel võiks neid üldse leida kui mitte õhtumaade kirjanike loomingust? Tsitaadis ülalpool kõnelengi „vaimsest Euroopast”. Mis see on? Jah, uusmaterialismi võimuka pealetungi aegadel tundub tõesti,  nagu seda enam olemas ei olekski, et see pole vajalik. Ent niipea kui majandusliku „progressi” rütm äkki segi läheb, märgatakse, et polegi päästerõngast. Pankurid, poliitikud, majandusja sotsiaalteadlased, juristid, igasugused muud teadlased – kõik on äkki kaotanud pea, selle targa pea, mis pidanuks ju kõike ette, taha ja kõrvale teadma … Siis märgatakse, et ainult peast ei piisa, vaja on mingit sügavamat vaimset alust, kuhu jalad toetada. 

Just nüüd tulevad mängu kirjanikud. Hea meel ongi kogeda, et maailma paljudes paikades tajutakse seda järjest enam ning ikka enam leitakse võimalusi kokku kutsuda kirjanikke – olgu oma loomingu esitamiseks või ka diskussioonideks, mis oma sisus lähevad kaugele väljapoole kirjandust ennast ja kultuuri. Mullu Kolumbia linnas Medellínis oli koos 70 luuletajat 50 maalt, sealse festivali avamisel ja lõpetamisel esineti 4000 kuulaja  vaataja ees. Festivalil kõlas küll mõnigi kriitiline noot Kolumbia valitsuse aadressil, ent nagu võisin kogeda, ei puudunud festivalil sugugi toetajad riigi parlamendis. Barcelona festival oli kammerlikum, väike valitud seltskond kutsutud luuletajaid, kuid ikkagi tuli neid uhkesse muusikapaleesse (Palau de la Música) kuulama tuhande inimese ringis. Vilenica kirjandusfestivali lõpetamisel sügaval maa all koopajaheduses esines Sloveenia president. 

Nagu Sirbistki lugeda oleme saanud, on mitu eesti luuletajat üles astunud India festivalidel – võimalik, et tõukeks ka see ingliskeelne eesti kaasajaluule antoloogia (“On the Way Home”), mis mõni aasta tagasi ilmuski nimelt Indias. Ikka imetlen, kuidas eesti keel on suutnud asju või nähtusi nimetades tabada hästi varjundeid. Võib tunduda üllatav, aga eesti sõnal „vaimne” puudub täpne vaste mõneski suures keeles. Inglise „intellectual” see ei ole, ega ka  „spiritual”. Esimene samastub liialt „mõistuslikuga”, teine jälle „vaimulikuga”. Ent eesti „vaimne” on vahepealne, nende sulam ja sümbioos. Vaim on miski, mis ei idane ainult peas, ajudes, vaid võrsub olemise tervikust, inimese tervikust. Kirjanikel, kelle looming vaimsust parimal viisil ja kvintessentsina kehastab, ongi see eelis näiteks teadlaste (enamiku) ees, et nad ei esinda ainult üht osakest ühiskonnast, vaid elulist tervikut. Nad mitte ainult ei mõtle,  vaid ka tunnevad (ja tihti tunnevad ära). Nende filosoofia ilmub meelelistes kujundites, mida elukutselised filosoofid endale harva julgevad lubada; kuigi möönan, on ju kõiksuguseid põiminguid, ajede segunemisi. See toob kirjanikele ka erilise vastutuse. Kirjandus ei ole ainult kirjandus kui kunst või tehnika, diskursuse loogikaoperatsioonid – kirjandus puudutab meist igaühe elu, on oma heitlikkusest ja vastuoludest hoolimata katse  otsida vastuseid elu põhiküsimistele ja mõttele.

Otsida vastust Euroopa mõttele, kinnitada Euroopa vaimset alust – teispool ja üle poliitiliste ambitsioonide, neid ja nende ohte loomulikult alahindamata –, see oligi ehk vastvalminud ja -esitletud Euroopa värsspõhiseaduse peasisu. 54 luuletajat andis sellesse oma osa – mulle tundub küll, et parima, milleks nad sel hetkel (tähtaeg oli lühike, sooviti üksnes seni avaldamata luuletusi) võimelised olid.  Mõte tärkas arheoloogi- ja filosoofiharidusega belgia kirjaniku David Van Reybroucki peas ühe lõunasöögi ajal. Koos kaasmaalasest kirjaniku ja politoloogi Peter Vermeerschiga pani ta värsspõhiseaduse kava kokku. „Raami” kirjutas neli luuletajat: hollandikeelse Brüsseli luule „dekaaniks” kutsutud Geert Van Istendael, eurokraadina Brüsselis töötav galeeg Xavier Queipo, Maroko päritolu Brüsseli linnaluuletaja ja räppija Manza ning prantsuskeelne  belgia luuletajanna ja näitlejanna Laurence Vielle. Mis ja kes mulle selles luulehäälte segasummas iseäranis meelde jäi? Nobeli laureaati Seamus Heaneyt ei olnud kohal, kuid tema lühiluuletus artikli „Valuuta” all on hoogne ja kujunditäpne, maineka luuletaja vääriline. (Korraks käis peast läbi mõte, et kas ta sellega võinuks pälvida meie Juhan Liivi tänavuse luuleauhinna? Ega see päris kindel ole, ka eesti  luule hakkab tihenema ja kosuma.)

Võimsa mulje jättis pimeda friisi luuletaja Tsêbbe Hettinga esinemine. Ta teab kõiki oma luuletusi peast. Oma viis mere- ja kajakahõngulist luuletust esitaski ta Flagey kultuurikeskuse suurel laval mälu järgi. Laval mikrofonide taga seisnud 24 luuletaja seltskonnas vanim ja auväärseim, 79-aastane hispaanlane Antonio Gamoneda, kes 2006. aastal pärjati Cervantese auhinnaga, luges ette värsspõhiseaduse  lõpuluuletuse. Selles tõdeb ta: „Nüüd tean, et ainus laul, ainus, mis väärt on vanu laule, ainus luule / on see, mis kõneleb armastusest maailma vastu, üksilduse vastu, mis hulluks teeb ja meid hülgab”; „Ma vaikin /—/, kuni ma suletud silmi küünin nägema valu, mida ma avatud silmi juba näengi”. Kogu oma visklevuse juures püsib luules ja vaimsuses ikka mingi kese; ääred kompavad tundmatust ja toidavad, kosutavad seda. 

Värsspõhiseadus põimib traagilisi, lüürilisi, kriitilisi, iroonilisi, humoorikaid kujundeid – miski pole ebavajalik, kõik kuulub kogemuse juurde –, olles just sellepärast kogemus, et on hetketi (ja lõpuks lõplikult) komistus, eksimus, inimese nõrkus. Aga just sellepärast vajab „üks” „teist”. Nagu seda ütles kunagi Goethe maailmakirjandust silmas pidades: kui see ei suudagi panna meid teisi otse armastama, on ometi hea, kui see aitab meid teisi sallima ja  austama. Euroopa vaimsuse sisu on sama. Passa Porta festival ei piirdunud ainult värsspõhiseaduse esitlemisega. Kuulsaimat kutsutut, mehhiko kirjanikku Carlos Fuentest ma kuulama-nägema ei jõudnud, sest pidin juba kiirustama Riia lennukile. Küll aga käisin Brüssseli uhkes kuninglikus ooperiteatris kogemas seda, millest kõnelesid oma loomingu katkendeid ette lugedes üldpealkirja all „Maailma ümberkaardistamine” egiptlanna  Nawal El Saadawi, hollandlane Geert Mak, kuubalanna Zoé Valdés, sakslane Ingo Schulze ja mõnedki kirjanikud veel. Lähemalt tuttavaks sain süüria luuletaja Faraj Bayrakdaliga, kes hotelli Métropole saalis pajatas nukra huumoriga oma 15aastasest vanglakogemusest, iraani juurtega afgaani luuletaja Kamran Mir Hazariga ja Zimbabwe luuletaja Chenjerai Hove’ga. Esimene elab nüüd paguluses Rootsis, teised kaks Norras. 

Veel olid kavas luulelugemised paljudes kohvikutes. Mõte oli selles, et esineksid koos üks välismaine ja üks belgia luuletaja – et näha, kuidas nad kokku kõlavad. Ühes neist „paaridest” astus üles ka meie Indrek Hirv. Minuga „paari” sattus (esialgu plaanitud, kuid haigestunud belglasest kaasmaalase Johan De Boose asemel) Alain Delmotte, kirglik ja südamlik mees, kellega kohe sobisime. Südame tegi soojaks, et väikese, kuid valitud publiku seas  oli mind kuulama tulnud noor eestlanna Triin koos oma väikse poja Joosepiga. Selgus, et juba kaua kodumaalt eemal viibiv Triin vaatab Internetis suure põnevusega ETV neid saatelõike, kus viimastel aegadel aina sagedamini on näha meie luuletajaid.

See on hea märk.