Nomaadide rändekirjandus

Kuigi olukord Ungaris oli rändekriisi tipphetkel naljast kaugel, ei ole huumor õnneks kuhugi kadunud.

Zsolt Nagy

Ungari elu möödus aastal 2015 suuresti põgenikekriisi tähe all, ametlikult nimetatakse seda küll migratsioonikriisiks. Tasub meenutada, et ungarlased ise saabusid oma praegusele asualale Karpaatide basseini aastal 895.

Möödunud aastal juuni alguses tuli Ungari valitsus välja ungarikeelsete hiigelplakatitega, mille tekst oli suunatud migrantidele, kes sõnumist loomulikult sõnagi ei mõistnud. Kui hakati rääkima tõkke paigaldamisest Serbia ja Ungari piirile ning seejärel ka tegutsema asuti, panid Magyar Kétfarkú Kutya Párt (Ungari Kahe Sabaga Koera Partei) ja blogi nimega Vastagbőr (Paks Nahk) üles oma saksakeelse hiigelplakati kirjaga „DANKE ÖSTERREICH, DASS IHR EURE GRENZE 1956 NICHT ABGERIEGELT HABT!“ („Aitäh, Austria, et te 1956. aastal piiri kinni ei pannud!“). Nimetatud partei on 2014. aastast ametlikult registreeritud. Enne tegutseti ühinguna eesmärgiga osutada Ungari poliitilist eliiti parodeerides selle pahupoolele, parteide korrumpeerunud ja rahakesksele toimimisele. Pilapartei kasutab oma tegevuses aktiivselt nii tänavakunsti kui ka ühismeediat. Nende saksakeelse plakati kujundusega imiteeriti Ungari valitsuse suvise immigrantidevastase plakatikampaania oma. Koerapartei algatas aga vastuseks valitsuse plakatikampaaniale korjanduse, mille käigus mõne päevaga eraisikute annetustest kogunenud 33,3 miljonit forintit (umbes 107 000 eurot) kulutati samuti hiigelplakatitele, mis naeruvääristasid ametlikku retoorikat.

Nuta või naera …

Kuigi olukord Ungaris oli rändekriisi tipphetkel naljast kaugel ja leidus igasugust suhtumist, alustades väga tõrjuvast ja võõravaenulikust kuni väga inimliku ja empaatiliseni, ei ole huumor õnneks kuhugi kadunud. Üks viimaseid meemilaviini käivitajaid oli Ungari parlamendi esimees László Kövér, kes avaldas arvamust, et „meile meeldiks, kui meie tütred peaksid eneseteostuse kõrgeimaks astmeks meile lapselapsi sünnitada“. Seepeale hakkas ühismeedias levima nõudlik küsimus „Oled sa täna juba sünnitanud?“ ja võimupartei poliitikule saadeti postiga negatiivseid rasedusteste.

Kui vaadata väljarännet Ungarist, siis 2013. aastal elas mitmete andmebaaside alusel Euroopas ungarlasi 277 000. Samal aastal läks Ungarist alaliselt välismaale elama veel üle 20 000 ja 2014. aastal üle 31 000 ungarlase. Viimastel aastatel on väljaränne näidanud kasvutendentsi ja Ungari statistikaameti andmetel on lahkujad peamiselt noored: 44% emigreerujatest on alla 30aastased, 77% aga alla 40aastased. Minnakse Saksamaale, Ühendkuningriiki ja Austriasse. Praegu ei ole Ungari majandusolud, sotsiaalsüsteem, hariduspoliitika ega ka õhkkond piisavalt atraktiivsed, et väljarännet peatada või aeglustada.

Rahulolematust on Ungaris igal juhul palju. Kultuurielus on palju arusaamatust ja nördimust tekitanud Ungari Kultuurkapitali (Nemzeti Kulturális Alap, NKA) ümberkorraldamine, mille vastu protesteeris ühiselt 18 sõltumatut erialaühendust. Seadusemuudatus suurendaks Ungari Kunstiakadeemia (MMA – Magyar Művészeti Akadémia) mõju, kuna seal tegeldakse peale kujutava kunsti ka kõigi teiste kultuurivaldkondadega, ning kahandaks erialaühenduste tähtsust ja otsuste objektiivsust. MMA oli väike organisatsioon, millest valitsus tegi korraga riikliku institutsiooni, mis hakkas määrama riiklikke kultuuritoetusi ja võttis üle näiteks Kunstihalli (Műcsarnok). Seadusemuudatuse ettevalmistamise protsessi ei kaasatud neid, keda asi puudutab. Vähene kaasamine ei ole mureks muidugi ainult kultuurivaldkonna otsuste puhul, vaid tegemist on üldisema probleemiga.

NKA on aga olulisim institutsioon, mis finantseerib ungari kultuuri. Aastas jaotatakse toetusi 7 miljardit forintit (umbes 22,5 miljonit eurot). Eriti mures on kultuuriajakirjade ja -portaalide tegijad, kelle olukord on viimastel aastatel ebakindla ja kasina toetuse tõttu aina keerulisem: paljusid ähvardab tegevuse lõpetamine, mõnda ongi see saatus juba tabanud. Kuid põhjust muretsemiseks on kogu kultuurivaldkonnal. Kui MMA NKA hõivab, on MMA-l kultuuri finantseerimises peaaegu piiramatu võim, arvavad asjaosalised. Tasakaalustatud ja professionaalne otsuste langetamine on igatahes ohus. Uute reeglitega ei kaduvat Ungaris sõltumatu ja kvaliteetne kunst, ainult et selleks on vaja väga konservatiivse MMA toetust. MMA-le heidetakse peale ultrakonservatiivsuse ette ka mis tahes avaliku debati ja koostöö puudumist teiste erialaühendustega, kuigi just see oleks nende põhikirjajärgne ülesanne.

Kõigest hoolimata ilmub õnneks siiski head ungari kirjandust. Ungarlaste uusimas kirjanduses paistavad muu hulgas silma mitmed rännet käsitlevad teosed.

Ungarlane võõrsil

Omamoodi majanduspagulaste lugu on Imre Oraveczi „California vutt“ („Kaliforniai fürj“, 2012), romaan perekond Árvaist, kes on kodumaal valitseva raske majandusolukorra pärast läinud Ameerikasse, nagu seda XIX sajandi teisel poolel ja sajandivahetusel tegi hulgaliselt ungarlasi, et seal ükskõik kui ränga tööga koguda nii palju raha, millega kodumaal tüki maad saaks osta. Väljarännanud pere elab esmalt Ohio osariigis Toledos, kus on mitme tuhande hingega ungari koloonia ja pereisa saab tööd terasetööstuses, hiljem kolitakse Lõuna-Californiasse Santa Paulasse, kus ta on sunnitud omandama naftapuurimise kunsti. Enne Oraveczi ei ole seda teemat ungari ilukirjanduses eriti käsitletud. Romaani olulisemaid küsimusi on see, kas võõrsil on võimalik ungarlaseks jääda. Mõistagi on esialgu plaan võõrsile jääda vaid niikauaks, kuni saadakse kokku maaostuks vajalik kapital. Peategelased omandavad inglise keele, suurem osa Toledo ungarlasi aga ei vaevu sedagi tegema, öeldes, et milleks, niikuinii läheme koju. Enamik väljarändajaid ei huvitu Ameerika kultuurist ega kavatse sulanduda, au sees hoitakse ungari kombeid ja traditsioone. See aga ei meeldi Ameerika kodanikele, kes vaatavad ungarlastele ja üldse idaeurooplastele viltu, panevad nende vastu toime lausa rassistlikke rünnakuid ja kutsuvad neid põlastavalt hunky’ks. Valulikult on käsitletud romaanis võõrsil sündinud ungari laste identiteedikaotust: nad saavad küll ungari nime ja nende emakeel on ungari keel, kuid vanemate meelehärmiks ei ole lapsed enam sellised, nagu nad ise.

2015. aasta sügisel oli Ungari Göteborgi raamatufestivali aukülaline. Kui Maša Gessen kritiseeris avaüritusel oma kõnes Ungari valitsuse pagulaspoliitikat, lahkus ametlik Ungari delegatsioon demonstratiivselt saalist. Uusima ungari kirjanduse hulgast leiab aga paar teost, mis viivad lugeja just sinnasamma Rootsi, kus 1945. aastal võeti lahkesti vastu kontsentratsioonilaagritest vabanenud inimesed. Ka aastatel 1956–1958 jõudis sinna pärast Ungari ülestõusu umbes 10 000 põgenikku.

Näiteks võib tuua peamiselt filmirežissöörina tuntud Péter Gárdosi esimese romaani „Varahommikune palavik“ („Hajnali láz“, 2010), tema vanemate erakordse armastusloo. Teos pälvis suure tähelepanu ka 2015. aasta Londoni raamatumessil. Gárdosi isa, kes elas üle holokausti, sattus pärast sõda ühte Rootsi haiglasse, kus ta palus endale teha nimekirja kõigi nende Ungari juudi tüdrukute kohta, keda põetati samuti mõnes Rootsi rehabilitatsiooniasutuses. Nimekirja ta ka sai, kuid 25aastane Miklós Gárdos oli väga haige ja arstide arvates oli tal kõigest mõni kuu elada jäänud, tema aga tegi surmale ninanipsu. Noormees kirjutas sada seitseteist kirja. Üks tema kirjale vastanutest oli Lili, kellega ta ka kokku sai. Nad armusid ja abiellusid kolm päeva hiljem Stockholmis. Raamatu põhjal valmis 2015. aastal ka film, mida vändati Iisraelis, Rootsis ja ka Ungaris. Selle esilinastus toimus Kreekas Thessaloníkis 8. novembril 2015. Filmi režissööriks on mõistagi raamatu autor ise.

Gábor Schein lahkab teoses „Rootslane“ („Svéd“, 2015) lugu sellest, kuidas Rootsi diplomaat härra Grönewald ostab 1956. aastal Austrias põgenikelaagris oma lastetusse abiellu kolmeaastase poja, poisi üles kasvatab ja siis pärast oma naise surma poisi ema jälgi hakkab ajama, kuna tunneb, et on poisile selle võlgu. Otsingud viivad ta 2006. aasta sügisel Budapesti, kus käivad meeleavaldused.

Kui Ungari valitsus võttis ette migrantidevastase kampaania, teatas varjunime all esinev kirjanik Vilmos Kondor, keda teatakse peamiselt tema kriminaalromaanide järgi, et tal on sellest kõrini. Ta andis välja e-jutustuse, mille kogu tulu läheb sihtasutusele Artemisszió, kelle ülesanne on edendada kultuuridevahelist dialoogi ja sisserändajate integratsiooni. Jutustus „Kodutuse kodu“ („Az otthontalanság otthona“, 2015) põhineb osaliselt tema enda mälestustel, kuna autoril on tulnud end paar korda kas tudengi või õppejõuna mõnes teises riigis sisse seada. Loo peategelaseks on Miksa, Kesk-Euroopast läände suunduv aednik, kellest saab välismaal hääldamise lihtsustamiseks Max, perekonnanimi aga kaob hoopis, selle koha võtab sisse tegevusala märkiv Gartner/Jardinier/Gardiner. „Kodutuse kodu“ kangelane aina triivib. Tema ainus algatus oli ehk see, et ta oma kodumaalt lahkus, kuigi sellegi põhjused jäävad ähmaseks. „Mitte sellepärast, et teda ära oleks saadetud, mitte sellepärast, et keegi teda kutsunud oleks, võib-olla pigem seepärast, et teda jääma ei veendud, ja Miksa mõtles Maribori mullast Maribori begooniate jäänuseid välja kiskudes sellele, kas kodumaa on siis üldse kodumaa, kui inimest peab veenma sinna jääma.“

Riigist riiki uitav mees leiab endale kodu keeles, pealegi veel ainsas sõnas. Alguses loobub Miksa lugemisest, siis aga redutseerib ka kõne jahhide korrutamisele, et vältida arusaamatusi. Vaevu kohalikku keelt mõistev võõras vastab kõigele jahhiga, mõeldes, et see ei tohiks küll midagi halba teha. Ta ei tagane oma otsusest ka siis, kui jahhide mantra ta ohtlikku olukorda on pannud ja teda mõrvas süüdistatakse. Kondor on oma teoses keskendunud kodumaa ja kodu seostele, nende puudumisele ja nende seotusele keelega.

Aafriklane kaugel põhjas

2014. aastal olulisima Ungari sõltumatu eraalgatusliku kirjandusauhinna Aegoniga pärjatud romaani autor Árpád Kun elab naise ja nelja lapsega Norras, kus ta töötab eakate inimeste koduabilisena. Tema romaani „Õnnelik Põhjala“ („Boldog Észak“, 2013) peategelane ei leia oma kohta maailmas: ta ei tunne end koduselt ei Aafrikas, Euroopas ega isegi oma nahas. Tema soontes on segunenud joruba, vietnami ja prantsuse veri, aafriklased peavad teda valgeks, valged aafriklaseks. 38 aastat elab ta Beninis, kus töötab prantslaste haiglas abipõetajana. Sealt kolib ta kaugesse Norrasse ja otsib õnne distantsi hoidvate norralaste seast. Raamat kirjeldab ühest küljest Lääne-Aafrika riiki, sealhulgas voodoo’d, rahvauskumusi ja rahvalikke raviviise, teisest küljest aga Norra heaoluühiskonda. Teose keskmes pole muidugi mitte kaks riiki, vaid peategelase Aimé Billioni lugu. Elu ei kujutata aga ei mustvalgelt ega ka apokalüptiliselt, vaid kogu selle komplekssuses ja suure empaatiaga. Teose üks märgilisi momente on see, kui Aafrikast saabunud mees päästab (päriselt olemas) viikingite puust pühakoja hullunud rassistist süütaja käest ning kohalikud on kindlad, et kaugelt tulnud Aafrika mehes Aimés on kirikukaitsjana ellu ärganud kaitsva värvikihi kadumise tõttu tasapisi negroidseks muutunud figuur kiriku fassaadilt.

Ungari kirjandusele ebatüüpiliselt lõpeb romaan õnnelikult: Aimé abiellub ühe oma hooldatavaga, kes annab talle konstitutsioonipäeva rongkäigul osalemiseks selga oma vanaisa norra rahvariided, sellegagi justnagu toonitades, et Aafrikast pärit mees on põhjamaal omaks saanud. „Maantee oli välja surnud, rongkäigu tõttu polnud kogu vallas inimest, kes oleks sel ajal autosse istunud. Sulgesime tee üheainsa Saksa numbrimärgiga Peugeot’ ees. Autos istusid hooajaeelsed turistid, perekond kahe teismelise lapsega. Kõik neli kandsid päikeseprille, mille nad vaata et korraga ninalt laubale lükkasid, kui ma auto tuuleklaasist möödusin. Nad vahtisid mind ammuli sui, nii varjamatult, nagu üks kohalik kunagi teinud ei oleks. Vahest imestasid nad selle üle, et leidub ka sääraseid norrakaid. Käib ringi torukübara ja kikilipsuga rahvariides, leelotab neile tundmatut laulu, võib-olla lausa Norra hümni, aga tema nahk läigib õnnelikus põhjamaises päikesepaistes tökatmustana.“

Gergely Péterfi on oma romaani „Topisbarbar“ („Kitömött barbár“, 2014) üles ehitanud kahe võõra staatuses mehe sõprusele. 2015. aastal samuti Aegoni auhinna saanud teose peategelasteks on Ungari valgustusaja suurkujusid Ferenc Kazinczy, keda tuntakse peamiselt tema keeleuuendusliku tegevuse tõttu, ja XVIII sajandil Viini õukonnas elanud mustanahaline Angelo Soliman. Angelo on haritud viinlane, kes liigub kõrgseltskonnas, jalutab koos Joseph IIga ja joob Mozartiga. Temaga võrreldes on Kazinczy tahumatu ja harimatu, kuid nahavärvi tõttu on väljatõugatum ikkagi Angelo. Kaht tegelast seob see, et mõlemad on vabamüürlased. Kazinczy võitleb oma kodumaa arengu eest ja üritab vabamüürlikus vaimus oma kodust luua Inglise aiaga maise paradiisi, kuid magnooliat, mille ta oma aeda istutab, peavad talupojad kuradi puuks ja raiuvad selle maha. Ungaris vihatakse teda tema maailmakodaniku mõtteviisi, Viinis aga tema ungarlikkuse pärast, peetakse samasuguseks barbariks nagu tema mustanahalist sõpra. Angelo Solimanile sai eluajal Viinis osaks väga palju alandusi, kuid suurim alandus tabas teda pärast surma, kui tema must nahk seljast nüliti ja temast topis tehti. Tema keha eksponeeriti 1806. aastani Viini loodusloomuuseumis, kus see 1848. aastal võitluse käigus tekkinud tulekahjus hävis.

Selleski romaanis on oma roll mängida rõivastusel, kuid vastupidiselt „Õnneliku Põhjala“ norra rahvariietele just võõrastust tekitavas funktsioonis: „Angelo, keda olin siiani näinud üksnes lihtsas kodanlikus rõivastuses, lähenes nüüd kiiskavkollasesse kaftanisse rõivastunult, peas smaragdroheline turban, käes lõvipeaga jalutuskepp, mille ta oli lasknud valmistada pärast seda, kui kunstnik oli teda tollel kuulsal vaselõikel säärasega kujutanud. Teises käes hoidis ta jaanalinnusulgedest lehvikut, toetades seda lõdvalt õlale. Ainult looritatud nägudega haaremidaamid ja väärikalt tammuvad elevandid olid tema selja tagant puudu. Nagu selgus, oli temagi alles hiljuti silmatorkava ja kiiskava eksootilise rõivastuse juurde tagasi pöördunud – las asjasse pühendamatud usuvad pealegi seda, mida neil on kergem uskuda. Meie ümber seisnute suureks jahmatuseks irvitasime mitu minutit teineteise üle, siis jalutasime niimoodi kahekesi, tema valgete, mina labantsite^* seas. Mis sa arvad, Ferenc, küsis Angelo naerdes, kumba meist suuremaks barbariks peetakse? Ja sellele küsimusele oleks tõesti väga raske vastata olnud.“

Muidugi leiab ungari nüüdiskirjandusest põnevat ja väärt lugemist ka peale rändekirjanduse, kuigi siin käsitletu on ainult väike valik teostest, kus tegemist rändega ühe või teise kandi pealt.

* Habsburgide poolel sõdinud ungari sõjamees XVII-XVIII sajandil. – Toim.