Mis tunne on olla inimene? Moodsalt vanamoodne

Made Luiga

Toomas Raudam Ja ära Kafkat unusta! EKSA, 2013. 193 lk See kummastav raamat on täis elamise ängi. Keerukalt, kuid terviklikult komponeeritud teos on lõppmuljena selge ja lihtne. Ei, see pole täpne. Selget ja lihtsat pole midagi, on vaid imelikud universumi komponendid nagu aeg, olendid ja nende tajud. Nende olendite tajud on justkui maailmast lahti rebitud, eraldi. Asjad pole need, mis nad on, su silmad pole päris silmad, su käed pole päris käed, su sõnad pole päris sõnad, linn pole linn, kirik pole kirik, miski pole miski. Selle eimiski sees püüavad olendid pinnale rabeleda, kellekski saada, või veel täpsemalt, kellekski saamisest hoiduda. Nad muudavad oma kuju, välimust, muutuvad ühest olendist teiseks, vahetavad nimesid ja nägusid – selleks et iseendaks jääda, ennast mitte reeta. Aga mis on iseduse tuum? Raudamil näib olend ennast kokku ehitavat välistest tajudest, kuid ta meeled kõhklevad, maailm on täis märke. Aga mida nad tähistavad? Ons vaid sõnade ilu, päeva vaikus, kaotusevalu? Isegi päike pole päris päike, ta võib tõusta keskööl.

Romaan on liigendatud kolmeks osaks, mis hakkavad kummastaval kombel üksteisega põimuma. Põhitekstile eelneb proloog, kus alustatud viited ajavad siirdeid ülejäänud raamatusse. Läbivateks kujunditeks on puuduvad või muunduvad jäsemed – kord pole kellelgi käsi, kord jalgu, niisamuti võivad olemasolevatest kätest-jalgadest saada kollaste küüntega käpad. Kõik algab ja lõppeb ühe väikese poisi juures, kes sündis, sai olevaks ja kelle olemisse tuli teine olend – koer. Nende hinged kasvasid ühte. Niisamuti seob mingi määramatult tugev, arusaamatu niit tegelasi omavahel, surnud on elusad ja elusad sageli eluta, aga omavahel saavad nad hästi läbi.

Esimeses osas räägitakse meile kolmest vennast ja vanast pargasest. Pargas on täis lõhnu ja mälestusi, vennad jällegi püüavad oma elu elada nii, et mälestusi ei oleks. Nad ei viibi ühes kohas kaks korda, nad ei taha jätta maha oma häälte ja tunnete kaja. Nad tahavad lõigata läbi sidemed, mis vere poolt antud ja luua uued, mille tähenduse saaksid nad ise määrata. Nad tahavad olla sõbrad, kes kohtuvad ühel korral aastas – sünnipäeval. Kuigi nad on sündinud eri kuudel, juunis, juulis ja augustis, on sünnipäevi ikka vaid üks aastas, seega tuleb sõbrale välja käristada mitte sagedamini kui kord kolme aasta tagant. Arvud kolm, seitse, üheksa, korduvad sammudes, sõnades, pilkudes, piltides, kuskil on jumal, kes sööb raamatuid ja Eeva, kes hammustab õuna. Põranda all jooksevad rotid, taamalt luuravad sind fotograafi silmad, kes tahab imeda su elu ühte hetke, ühte pilti, ainumasse. Aparaati hoiab piltnik käes ainult moepärast. See kõik on päris hirmus ja arg olla näib olevat loomulik, õige, ainus viis olla, on olla väike, vaadata vähe, ainult ühe poollahti silmaga, ja sõnu ning häältki ei maksa raisata, neid tuleb kasutada ettevaatlikult, et nad päris otsa ei saaks.

Teises osas on üks poiss, kes tahab kella lüüa, kerkokella-koolikella, kella hääl peab olema õige, sellepärast peab ta oma kolm sõrme maha raiuma, ainult kahesõrmeline saab õige hääle kätte. Varvara suri ära, tema lõi enne kella, alati on keegi, kes midagi enne tegi ja sina oled vaid tema kaja. Näpud löödi maha kiiniga. Kiin on võsanuga, matšeete, sellega ei peaks inimest raiuma. Kiin kukub jõkke ja valekalevipoeg valejalgadega astub selle peale. Miks peab veel keegi surema? Nimed pole nimed, sõnad pole sõnad, jumal sööb raamatuid, kirvega, mitte kiiniga, tükkideks raiutud raamatuid, ta sööb sõnu ja tähti ja matsutab vastikult. Ühest koeraga poisist saab kunagi ingel, aga kuna surm ja elu on ükssama asi, siis ei ole võimalik aru saada, kas ta on elu- või surmaingel. Ka inglil võib olla sünnipäev, ka ingel oli kunagi inimene.

Mälestused ei tohi olla mälestuste mälestused. Nad peavad olema päris, nii päris, nagu miski ei saa olla. Aga nad saavad olla eraldi mäletajast, nii nagu hääl saab rääkija juurest ära minna.

Ainult mõni väga vana ja surnud naine, kes on maaga üheks saanud, aga kellega ikka saab koos olla ja kõneleda, tema ei lähe ära. Tema juurde saab tagasi tulla.

Kolmandas osas sõlmuvad lõimed, sõlmuvad ja harunevad, pead julgema surra, et mitte olla arg, pead julgema vaadata ja kõva häälega rääkida, pead olemas olema. „Surmas pole mitte midagi erilist, kui seda tunnistad, siis jääd elama.”

Mul hakkas lõpuks seda lugedes väga kurb ja õudne. Ja tõesti tundus, et looja oli suutnud aja seisma panna ja ma sain aru, et ma ei taha seisvat aega. Et ma ei tahagi leida seda punkti, kus kõik kokku saab, üheks põimub ning olematuks muutub. See oleks nagu lugu argusest ja allaandmisest ja lootusetusest, kuid ometi ma ei tea – see on lugu, mis otsib sõpra. Lugejas. Ta ei taha olla üksi.

Sest kui seda lugeda, siis saad oma mõttes öelda väikesele poisile, et ta ei kardaks ja et kurbus läheb mööda ja rõõm naaseb, mitte alatiseks aga hetketi ikka. Neid hetki ei pea vangi püüdma, ei pea olema sees ega väljas millestki, ei pea olema millegi osa, võib lihtsalt olla. Ja nii on kerge ja hea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming