Meie üksindus tähtede all

Tomas Bannerhed: „Rootsi ühiskond on saja aastaga fundamentaalselt muutunud.“

LINDA-MARI VÄLI

Kirjanik Tomas Bannerhed on sellest Rootsi põlvkonnast, kes kasvas viimasena üles väiketalus.

Kirjanik Tomas Bannerhed on sellest Rootsi põlvkonnast, kes kasvas viimasena üles väiketalus.

Susanne Widén

Rootsi kirjanik Tomas Bannerhed (sündinud 1966) on tähelepanuväärselt ühtaegu kirjanik ja linnuvaatleja ning tema loomingus omandab loodus lausa omaette tegelaskuju mõõtmed. Bannerhed on õppinud sotsiaalteadusi ning töötanud õppejõu ja toimetajana, samuti on ta üks rootsi tuntumatest linnufotograafidest. Tema debüütromaan „Kaarnad“ („Korparna“, 2011) sai suure tunnustuse osaliseks, muu hulgas pärjati see ühe Rootsi mainekama, August Strindbergi aastapreemiaga. Eesti keeles ilmus romaan 2013. aastal Tiina Mullamaa tõlkes. Täna õhtul kell 17 vestleb kirjanik Tartu Loodusmajas „Prima vista“ kirjandusfestivali raames oma elust ja loomingust Lauri Sommeriga.

Rootsi on rikas rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud kirjanike poolest Selma Lagerlöfist ja August Strindbergist kuni Astrid Lindgreni ja Stieg Larssonini välja. Ka teie debüütromaan „Kaarnad“ saavutas kiiresti tuntuse nii Rootsis kui ka väljaspool seda. Kas Rootsi riigi kultuurilise kliima arengut on soodustanud suhteliselt sõltumatu ajalooline kujunemine? Kuivõrd saab üldse rääkida eriomasest rootsi kirjandusest?

Tomas Bannerhed: Kahjuks puudub mul selle kohta põhjalik ülevaade, aga kindlasti on mõjutanud Rootsi kirjanduse arengut meie tugev trükivabaduse traditsioon. Esimene trükivabaduse määrus anti Rootsis käiku 1766. aastal ja see oli tol ajal maailmas ainuke omalaadne. Olen veel mõelnud nüüd, kui minu raamat on tõlgitud teistesse keeltesse ja olen kokku puutunud teiste maade kirjastajate ja lugejatega, et rootslaste suhe looduse ja maaeluga on ebaharilikult tugev ja see peegeldub ka meie kirjanduses. Suur osa meie suurtest klassikutest on pärit maalt ja vaid käputäis tõeliselt suuri kirjanikke linnast. Teistel maadel peetakse meie tugevat loodustunnetust pisut eksootiliseks, niisamuti talvist pimedust ja pakast ning ajalooliselt raskeid olusid, kus meil on tulnud hakkama saada. Ühe tähendusrikkama teosena tõstetakse esile Vilhelm Mobergi „Väljarändajate“ epopöa, kus on kujutatud ju just aega, mil veerand Rootsi rahvast rändas USAsse, et ellu jääda.

Kirjanduses juhtub sageli, et jutustaja­positsioon vastandub üle­jäänu(te)le. Ka „Kaarnate“ peatege­lane Klas pageb igal võimalusel kodusest talumajapidamisest, eelistades inimhäältele lindude omi ja talutööle metsa võõrast ja ligitõmbavat elu. Kas kirjanikku võib samuti pidada mõnevõrra võõraks oma ajas ja keskkonnas? Vaatlejaks, kes ei suuda kunagi päriselt kohaneda ja kes justkui katsukski kirjutades ehitada mõistmise silda?

On ju kirjanikke, kelle raamatud sarnanevad nii keeleliselt kui teema poolest, kuigi üks on võib-olla elanud erakuna üksikul saarel ja teine olnud aktiivne seltskonnainimene Stockholmi kultuuriringkonnas. Niinimetatud võõrandumise tase võib vägagi erineda. Kirjaniku puhul võib olla eeliseks, kui ta saab olla vaatleja, mitte niivõrd tegelane. See tekitab sisemise surve, vajaduse formuleerida see, mida oled vaadelnud ja millele mõelnud, suutmata väljendada mõtteid suuliselt või osaleda sotsiaalses miljöös.

Mis puutub minusse, olen end alati tundnud üksi, kuigi pealtnäha olen olnud sotsiaalselt küllalt aktiivne. See eksistentsialistlik üksindus, see põhjapanev ahastus, millel on ühist ehk surmaängistusega, teadmisega, et aeg on piiratud ja et mitte ükski teine inimene ei saa neist mõtetest välja aidata. Sellist eksistentsiaalset üksindust saab seletada ka sellega, et inimesel on raske kellegagi oma mõtteid ja unistusi jagada. See on peaaegu võimatu. Võib öelda, et kirjutamine oli mulle kergendus, sellest sai teatud lohutus. Kui kirjanikuamet öeldakse olevat maailma kõige üksildasem amet, siis minu puhul on see vastupidi: kirjutades olen ma vähem üksildane. See on õnnistus ja annab ennekuulmatu vabaduse väljenduda nii, nagu ma tahan, ning nende vahenditega ja niisuguses vormis, mille ma ise olen valinud. Ja kui seda loevad kümned tuhanded inimesed, kellel see omakorda mõtteid tekitab, ei tee see asja sugugi halvemaks. Raamat on suurepärane massimeedia minusugusele, kes istub pigem üksi kusagil kõrtsinurgas kui mõnes baaris ja vestleb kõigest ja ei millestki.

Mulle on mõtlemine alati olnud kerge ja rääkimine raske. Nii et mulle on kirjutamine pääsemine. Elu on saanud suurema tähenduse. Ma võin sirge seljaga läbi linna kõndida ja enam ei kardagi nii väga surra. Kirjutamine on minu elumõte. Ainult kirjutades saan olla mina ise, ei pea teesklema.

Mis puutub Klasi minu romaanis „Kaarnad“, siis põgeneb poiss kodunt, sest tal on raske hakkama saada oma süütundega. Klas on vanem laps, kuid on otsustanud, et ei võta üle talu, mis on mitu põlvkonda olnud perekonna käes. Ta süütunne võimendub, sest ta näeb, kui raskes olukorras on isa. Ta kardab isa psüühilist haigust ja neid käitumishäireid, mida haigus esile kutsub. Kes tormab appi ja võtab vastutuse talu eest, kui isa pannakse vaimuhaiglasse või kui ta teeb enesetapu? Need küsimused on 12aastasele väga rasked, kuid kuna ta on peaaegu „linnuhull“, siis õnnestub tal seda süütunnet hajutada. Ühtlasi õpib ta juurde ja saab uued sõbrad. Klas identifitseerib ennast vahel rohkem lindude kui inimestega ning loodab vähemalt oma unistustes, et temastki saab kunagi lind ja ta pääseb süüst ja häbist, mille talle tema arvates teised on peale pannud.

Teie esimese romaani tegevustik toimub 1970ndate Rootsi külakolkas. Üheks selle kandvatest teemadest on konflikt pealetungiva tehnoloogilise, tööstusliku maailmaga, mis tühistab põlvest põlve väldanud töörügamise põllul ja kisub inimesed juurtega minevikust välja. Miks valisite just selle perioodi?

Romaan on paigutatud 1970. aastatesse, kuid aeg võiks sama hästi olla 50ndad või 60ndad, kui Rootsi külaelus toimus suur murrang. Struktuuri ratsionaliseerimisega pidi kogu põllumajandus tõhusamaks saama, edendati suurtootmist ja lõpmata paljud väiketalunikud olid sunnitud oma suguvõsatalu maha müüma. Ma ei ole nostalgik ega arva, et varem oli rohi rohelisem, kuid tahtsin kirjeldada, milleni see kõik viis väikese inimese, kuidas see muutus mõjutas väikemaapidaja elu. Me oleme olnud põllumehed 5000–6000 aastat ja „Kaarnad“ on, kui väljenduda pidulikult, viimne väiketalunik Rootsis.

Mina olengi sellest Rootsi põlvkonnast, kes kasvas viimasena üles väike­talus. Tubli sada aastat tagasi elatus pool rootslastest põllumajandusest, praegu on neid ehk 2%. Nii et terve rootsi ühiskond – eriti maal – on ainult saja aastaga fundamentaalselt muutunud. Minu plaan oli, et kui tahan millestki tõesti rääkida, mitte ainult iseendast, oma eramuredest või millestki niisugusest, siis paigutan õige oma loo talukeskkonda. Sellel, kui kirjeldan 1970. aastate elu väikeses talus, on suur väärtus. Seda aega seostatakse muidu rohelise laine ja flower power’iga.

Perioodi valik tuli põhiliselt sellest, et ma ise kasvasin üles just sellel ajal ja et ma tahtsin kirjeldada natuke ajast maha jäänud perekond Georgssoni (Georg tähendab „talupidaja“). Nad võitlevad millegi eest, mis on juba kadunud, ja see teeb nende olukorra veel hullemaks. Just inimese haavatavus – meie üksindus tähtede all – on see, mis mind huvitab ja mida leiab kindla peale ka minu tulevastes romaanides.

Kaarnate“ üks eripäraseid jooni on lindude elu keskendunud jälgimine ning detailitäpsed looduskirjeldused. On teie suhe linnuriigiga ka väljaspool seda raamatut nii isiklik, nagu lugedes tundub? Mis teeb linnud nii eriliseks, et nende maailma sedavõrd süveneda?

Ma ei teadnud noorena lindudest suurt midagi, kuid 30ndate kriisis tundsin, et pean oma elu muutma. Seni olin olnud liiga fikseeritud sooritusele ja tunnustusele, pannud palju energiat magama asjade pärast, mis tegelikult mitte midagi ei tähendanud. Ma ei kuulatanud kunagi oma sisehäält, omaenese eluküsimusi ega -vajadusi. Mida ma õieti tahan? Keda pean tänama selle eest, kui olen terve elu olnud tubli? Siis tulidki minu juurde linnud, kelle hulgas olin ju üles kasvanud – neist hoolimata. Ma tundsin, et on vale siin maamunal ringi käia, teadmata linnu- ja puunimetusi (ja lillede omi). Avastasin ka uue keeleilma, kui süvenesin faunasse ja floorasse.

Nii oligi loomulik, et tegin Klasist kirgliku linnuvaatleja. Nii sain tõsta oma äsja omandatud oskused ja keele romaanimaailma tasemele. Liiatigi on üsna kena, et lasksin poisil, kes igatseb ära, teha seda just lindude abil. Mõtlesin palju sellele, et on suur risk lasta Klasi vabaduseihalust sümboliseerida lindudel, aga kui teed seda lõpuni välja ja teed sellest elu ja surma küsimuse, siis see toimib. Klasi teadmistejanu on lõputu – osalt psühholoogilise surve pärast – ja seda janu ei saa kustutada mitte kunagi üksnes linnumaailm. See annab Klasile illusoorse kindlustunde: „Alati on asju, mida saab juurde õppida, ma ei pea kunagi tundma üksindust.“

Linnud on ka „Kaarnaid“ läbiva põlvkondadevahelise konflikti üheks väljenduseks, kuna isa põllumajanduslikus tegevuses näeb poeg imetletud linnuliikide väljasuremise põhjust. Kuidas te ise seda probleemi näete? Kas seda tüüpi vastandlike maailmavaadete põrkumisele on üldse lahendust?

See ei ole romaanis kandev teema, aga süvendab Klasi veendumust, et ta hakkab astuma hoopis teist teed. Inimene ja loodus on sageli konfliktis. Suuremale osale kõigist maakera liikidest oleks muidugi kõige parem, kui inimene välja sureks. Kuid on ka palju näiteid selle kohta, kuidas inimene on mõistnud, mis kohe hakkab toimuma, ja olnud lindudele abiks. Rootsi loodushoidu on viimastel aastakümnetel tohutult panustatud – suuresti vabatahtlikkuse alusel – päästmaks välja­suremisest selliseid liike nagu merikotkas ja rabapistrik.

Sel aastal ilmub ka teie teine raamat „Kuldnoka-ajal“ („I starens tid“). Olete te seda kirjutades ka autorina muutunud? Millised teemad uues teoses esile toote?

Olin juba pikka aega oma uue romaaniga ametis, aga siis tekkis võimalus teha teistmoodi raamat koostöös Rootsi silmapaistva linnufotograafi Brutus Östlinguga. „Kuldnoka-ajal“ on raamat lindudest, aga teises vormis kui tavaliselt. Minu tekstid on isiklikud linnu­vaatlused ja ühtlasi enesevaatlus – see on linnuproosakogumik, kus on nii ornitoloogilisi kui lüürilisi sugemeid. Võib vist nii öelda.

Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming