Meeldivalt mõtisklev marmelaad

Karl Martin Sinijärv

Kui Lauri Kitsniku raamat suvaliselt leheküljelt  lahti lüüa ja selleks suvaliseks kohaks juhtub olema näiteks kahekümne kaheksas lehekülg, leiab pahaaimamatu lugeja tahes-tahtmata näiteks niisugused (märk)sõnaühendid: „ahi nagu köeb”, „kampsunis on auk”, „rüüpan peale teed” või „raamat ootab avamist”. Selle peale võib nõrgema närviga kodanik raamatu hirmuga sulgeda, sest juba näikse kaante vahel immitsevat supilinlikku märsi- ja värsilohistamist ning Mehis Heinsaare vaim tundub lehvivat Emajõe üleujutatud  luha kohal. Õnneks on raamatu mainitud paigast avanemise tõenäosus kõigest üks kaheksakümnele, viimasele lehele on kirjutatud tähendamissõna „Nüüd õitsvad Kyōtos valged ristikheinad” ning joonistatud peaaegu märkamatu putukas. Sellest aimub, et Herne poest ja kassihaisust ehk liiga palju juttu ei tule. Lähemal vaatlusel osutub aimdus õigeks.       

Pealkiri on väga olulik asi. Vahel on tunne, et pealkirjade ja allkirjade tegemine on kõige keerulisemad asjad. „Marmelaad” on toimiv pealkiri. Ta ei anna vähimatki teadupoolist raamatus sisalduvast,  nagu teevad näiteks „Chancellori käsikiri” või „Vaeslapse käsikivi”, aga ta jääb meelde. No tõepoolest, marmelaad … Marmelaad saab olla väga mitmemoodne asi. Põltsamaa marmelaad elas vanasti tuubis ja oli pigem moos. Marmelaadikommid tehti juba märksa kõvemast puust, vabandust, marmelaadist. Suhkruteralised apelsinipoolikad ja kihilised maiused olid täiesti tahked, aga neid ei mõisteta enam teha. Kitsniku luules on moosi üsna vähe ja seda kihilist asja  vahest kõige enam, natuke kihte on ka Rein Raua ja Mihkel Kaevatsi abil lisatud, kohati on kihid Kalju Kruusa abil jaapanikeelseks muudetud. Jaapani keel ja luulelaad näivad kuidagi praegusajal üldse õhus olevat ja Eestis erilist kohalolu nautivat. Andres Ehini kuusuudleja-sitika raamatust ja Kivisildniku „Sumost” kuni Künnapi ja Ko. eksperimentideni „eesti haiku” juurutamise vallas. Nii et miks mitte ka marmelaad – luuletus pealkirjaga „marmelaad” igatahes ei lase kuskilt  otsast arvata, miks nimelt marmelaad. Pigem küsib ise: „kas sõna või aine? „Marmelaad” või marmelaad?” Kusjuures teose nimiluuletuses kohtab tõepoolest ka moosi, nimelt oamoosi. Ma loodan, et see ei ole see kole natto-nimeline asi, mida jaapanlased pidada sööma. Vahelduseks tursasperma-sushi’le ja muudele hõrgutistele. Siin raamatus domineerivad ikka päris puhtad maitsed, midagi misosupi ja valge tee ja lihtsa värske sashimi kanti. Küüslauk, muidugi. Kas  võiks olla olemas küüslaugumarmelaadi? Kui jah, sobiks see Kitsniku tekstiga kindlasti. Jah, vahel kisub ta tekst natuke luulest ära aruteluks ja proosalikkuseks, aga seegi on sümptomaatiline – kui tekstistiku loomulik kulg niisuguseks kätte kipub, siis ei maksa teda ju žanripuhtuse huvides takistada. Vahemärkusekesena meenub, et Aare Pilv näiteks ilmutas hiljaaegu mitmesajaleheküljelise proosaraamatu „Ramadaan”, mis teatud pilguga lugedes võib väga vabalt mõjuda kui üks  hästi pikk luuletus. 

Põhimõtteliselt ei olegi üleliia oluline, et muu  hulgas saame teada huvitavaid ja kaheldamatult kasulikke üksikasju näiteks Tatari väinast ja nõgeseliblikatest. Lihtsalt üks hea rahulik luuleraamat on meil nüüd juures ja mulle näib, et selle raamatu läbimine teeb lugeja elu natuke paremaks. Rääkimata jaapani kirjamärkidest, mille paljas nägemine ergastab esteetiliselt, muutes elu ja ehk ka inimese veel pisut paremaks. Ja kellel saaks midagi parema elu vastu olla? Või parema inimese?  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming