Maarjamaa 50

Doris Kareva

Kaido Vainomaa Kõnelus Vello Saloga Sel aastal täitub sisuliselt ühemehekirjastusel Maarjamaa pool sajandit. Sellesse mahub aukartustäratav loend haruldusi, seda imekspandavam, et kõik need on välja antud nii-öelda põlve otsas, suure pühendumise ja väheste vahenditega. Kuidas, miks ja millest sa tookord alustasid? Sõnad „Maarjamaa kirjastus” trükitult esinevad esimest korda Läti Henriku kroonikas. See oli üks projekt, mis läks õnneks; neid oli mitu. Kui alustasin Maarjamaa taskuraamatu sarja, siis maksis üks raamat üks dollar. Ja selle pealt oleks võinud veel teenida, olnuks tiraaž sada tuhat. See oli algusest peale selge, et antud olukorras raamatuga raha ei tee, aga rahvast saab teenida. Mina ei olnud eriti rahakorjaja, nii et kui vahel rahalisi vahendeid natuke tekkis, siis andsin mõne raamatu välja. Kirjastusvõimalusi tol ajal õieti ei olnud. Kui tuli taasiseseisvumine, ei jõutud ära imestada, et kes andis trükiloa, kes retsenseeris ... Läänemaailmas polnud mingit luba vaja. Jalutad trükikotta ja annad käsikirja üle. Miks sai pöördeliseks just Läti Henriku kroonika? Käisin iga suvi Lundis vaatamas, et kuidas lood etümoloogiasõnaraamatuga arenevad. Elasin dominiiklaste maja väljaehitamata pööningul, seal oli üks katuseaken, selle all oli tore istuda. Siis tuli Mägistega jutuks igasugu asju – ja kui kuulsin, et tal oli Läti Henriku tõlge juba ammu valmis, küsisin, et miks me siis seda välja ei anna? Mägistega oli teinekord ka häda. Klassikalises ladina keeles on stoola „rüü”. Aga tekstis oli, et preester pani stoola kaela, et teised teda ära ei tapaks, arvates, et ta on armulauda viimas. Mägiste tahtis stoola ikka „rüüks” tõlkida: mis sina, noor mees, neist asjust tead. Aga kiriklik stoola on pikk linik, vöö või õlapael. Ortodoksid on talle nimeks pannud „põll”, kuna neil käib see nööpidega kinni. Põlle moodi küll, kuigi mitte nii lai. Paar tundi oli Mägistega ütlemist, lõpuks parandas ära.

Mitu raamatut on kirjastus 50 aasta jooksul välja andnud?

See sõltub sellest, kust algab „raamat”. Trükiseid on olnud mitmesuguseid: pisitrükised, topograafilised kaardid … Enne jõulu ilmunud Saaremaa kaart oli ainus projekt, mis raha sisse tõi – sest kõik saarlased ostsid, endale ja kingitusteks.

Kui hakkasin oma kirjavahetust korraldama, avastasin, et seda paberimäärimist on ikka kõvasti olnud. Ühel vabariigi aastapäeval olin saatnud vähemasti kümme kirja, ikka terve lehekülg peenikeses kirjas. Siis mul oli nii palju raudu tules, et tuli oleks võinud ära kustuda. Esmo Ridalaga, Villem Ridala pojaga, oli mul „Püha Risti” projekt, Fanny de Siversiga Pascali „Mõtted”, see taskuraamatu sari üldse – ja seda ma tegin, et hakata raamatuid taskus Eestisse smugeldama. Peamine mõte oli pühakirja uus tõlge. Markuse evangeelium sai valmis, ent on siiani avaldamata. Ringkiri Maarjamaa aga ilmub tänini.

Olen avaldanud ka teiste kirjastuste nime all, nagu kirjastus Kalev – lihtsalt KGB-laste häirimiseks, jälgede segamiseks. Seletasin Mart Laarile küll asja ära, tema kirjutas aga Keeles ja Kirjanduses ikka sellenimelisest Ameerika kirjastusest…

Enamik Maarjamaas avaldatud teostest on tuttavad või vähemalt aimatavad. Mida aga kujutab endast 1973. aastal välja antud „La bandiera proibita” – keelatud lipp?

See on üks voldik, mis ilmus Eesti Rahvusfondi nime all, too organiseeris riigi rahaga noorte väljasõidu Itaaliasse. Aga kõik need „Rootsi noored” juhtusid olema eestlased … Tegin sel puhul Eestit tutvustava voldiku itaalia keeles, tuhat eksemplari. Nemad jagasid itaalia tuttavatele seda oma nimekaardina, rahvuspropagandana, mis oli minu tehtud, aga mitte minu nime all. Mingit erilist kunstiväärtust ehk pole, aga huvitav dokument. Nagu ka mikroskoopiliste tähtedega postkaart, mille saatsin Mägistele – kõik mingi väliseesti kultuurilugu või kuidas seda öeldagi. Mägiste tegi sel ajal etümoloogilist sõnaraamatut, pakkusin end seda kirjastama, kui kedagi muud ei ole. Mägiste kirjutas vastu, et Tõnu Parming saab suured Ameerika rahad taha, ja et mina teeksin lihtsalt ofsetti. Ent Parmingu suured rahad jäid tulemata. See on, kuidas tol ajal asjad käisid.

Kuidas sa õieti Vatikani ja eesti kirjanduse itaalia keeles tutvustamiseni jõudsid?

Pärast seda laialipaiskumist, sõjaõnnetust, ega keegi ei teadnud, kuhu ta satub. Minul oli ladina keelel kõva põhi all, nii et kahe nädalaga rääkisin itaalia keelt. Ja kui ma pärast, 48. aastal, Rooma sattusin ja Vatikani Raadiole helistasin, et kas saaks eestikeelseid saateid teha, öeldi, et ammu oleme tahtnud, aga pole kedagi olnud, kes teeks. Nii et jõuluks 1948 olin ma ENSV jaoks suur kurjategija, jarõi natsionalist. Keegi lasi koopia teha, mis minu kohta arhiivis kirjas on. Näiteks, et olin kavatsenud Norra kaudu üle piiri minna. Ei ole iialgi sellist plaani olnud. Aga küllap mõni agent sai selle eest oma linnukese kirja.

Oled juba 1974. aastal välja andnud kaks Uku Masingu esimest luulekogu „Piiridele pyydes” ja „Udu Toonela jõelt”. Kuidas need käsikirjad sinuni jõudsid?

Tollal oli Lund eesti kirjanduse keskus. Aga Kangrol oli omal perekond kaelas, tema ei saanud välja anda midagi, mis ei tõotaks kasumit. No ja luule oli üks niisugune. Fanny Sivers oli neid Kangrole pakkunud ja Kangro oli ära öelnud. Mina võtsin siis endale, sest keegi muu ei tahtnud. Kuna minul oli Masinguga kirjavahetus ja teadsin, et tal on tuberkuloos, siis mõtlesin, et kas ta järgmise juubelisünnipäevani elab, teeme ruttu ära. Ja tegin.

Nendest oli Eestis rõõmu küll. Ega kõik raamatud inimesteni jõudnud, mida välismaalt saadeti. Ja ületoimetamisviise oli mitmeid. Aga see, mis jõudis, käis käest kätte ja paljundati öiti masinakirjas.

See oli, jah, väga erinev, kes mida sai. Ikka juhuse asi, milline tsensor või kes seal otsa juures istus. 1977. aastal, kui käisin kirjanike liidu koosolekul, oli pärast küsimist, et kes Salo siia tõi, katsuti kedagi süüdistada. Ma ise tulin, tahtsin kõik need tollased nimed ära näha. Aga kui mind 1989. aastal kutsuti rahvusraamatukogusse rääkima kirjastustegevusest ja ma palusin oma raamatud välja panna, et rahvas võiks oma silmaga näha, ei tohtinud neid ikka veel erihoidlast välja tuua! Kaks kuusnurka oli peal. Rääkida juba võis vabalt, aga näidata ei tohtinud. Ma nägin need kuusnurgad ära. Võtsin siis kseeroksi, suurendasin välja, puhastasin selgeks, tegin uue templi ja lõin Merca kogudele peale, kui jõudsin.

Maarjamaa kirjastuse publikatsioonide nimekiri on pikk, sisaldades nii teatmeteoseid, mälestusi kui luulekogusid, esseid ja romaanegi. Mis määras valiku?

Maarjamaa on nomen et omen – nimi ja enne. 1215. aastast on meil see teadmine olemas, et paavst lubas Ema maad meeles pidada nii nagu Poja maad. Sealt on see nimi, mida pole kaugeltki kõigil maadel. Ameerikas küll on Maryland, aga see on mis ajast – poisike! See kristliku kultuuri aspekt, mis oli tol ajal kodumaal keelatud, tahtsin, et see siia jõuaks. Sinna juurde kuulusid siis ka Ilona Laamani laulud, tema sõimas vanajumalat – võis seda endale lubada. Ja Arno Vihalemma üks vihik … Pascali „Mõtted” oli meil täielik üllatuspomm. Fanny de Siversi tõlkega ma ei olnud küll nõus; arvasin, et oskan eesti keelt paremini kui tema. Aga nii ta läks. No ja siis Stahli grammatika – selle kohta on mul Mägistega terve kirjavahetus olemas. Ikkagi esimene eesti keele sõnastik! Stahli oli üldse teada neli eksemplari, neid näidati näpu vahelt professoritele. Lasksin siis kseeroksi teha, kleepisin kokku ja viisin kohalikku trükikotta. Nemad tegid mulle omahinnaga ära, nädala ajaga – too aga ära ja nelisada tükki käes. Ja sellega tegime omakorda ühele sakslasele ära, kes ka tahtis välja anda – aga siis oleks maksnud see raamat ei tea mis. Ja minul müügil ühe dollariga.

Kellele kõige rohkem mõtlesid? Kas Maarjamaa raamatud olid suunatud rohkem Eestisse, eestlastele välismaal või polnud adressaat üldse tähtis?

Eestisse üksipäinis. See, mis sai teistes keeltes välja antud, oli pigem kõrvalprodukt. Põhiprobleem oli muidugi oma ajalugu tunda, sest oma teaduskirjandust ju ei olnud, ülikooli raamatukogus mõni harv eksemplar. Seegi, mis oli välismaal, oli harulduse väärtusega, sellest tehti siis valguskoopiaid. Kõigepealt tuli oma asja tundma õppida, et seda siis teistele tutvustada.

Ateismiajastul alustatud selgitussõnaraamatus seisab niisugune sõna nagu käsk, märkega kiriklik, näitena ristiusu kümme käsku. Aga need on ometi Moosese kümme käsku! Ristiusu armastuskäskudest pole nagu kuuldudki! Isegi mitte 2008. aasta uustrükis – ateism istub ikka veel kõvasti sees. Ja kuna see teave on eestlastel alati vildakas olnud – ainult luteri usust midagi teati, katoliiklased olid saba ja sarvedega –, siis rahva harimise küsimus oli välis-Eestiski põhiline. Rahvast tuli harida nii siin- kui sealpool. Aga kui me juba välismaal ja teise rahva seas olime, tuli küsida, kes me ise oleme ja milline on meie ajalugu olnud – kas see oli orjaöö ja tuli ja mõõk või oli see midagi muud ka? Selles mõttes oli avastus see Paul Ariste kiri: „Ma kirjutan roosal paberil, sest ma olen roosas tujus: Stahli grammatika saabus!” Temal lasti kõik läbi – oli nii kõva mees, et tema raamatuid ei konfiskeeritud. Teistel läks teinekord saadetis Moskvasse ja sealt tuli siis teade, missugusele raamatukogule tema raamat „kingiti”.

Ühe kogumiku „Avamaastik / Kusagil tuksub süda” autoriteks on märgitud Härm/Rummo. Mida see trükis enesest kujutab?

Nemad käisid ju meil külas Torontos. Tegin siis 24 tunni jooksul väikese valimiku, see tuli nende esinemisõhtuks välja. Paul-Eerik kirjutas pühenduse: „Iial ei ole mu luuletusi nii ruttu trükitud”. Muidugi, seal polnud ju mingit tsensuuri vahepeal. Aga see läks kõik samal õhtul minema nagu ka „Merca by air mail” Merca esinemisel – lattu ei jäänud midagi. Merca „mänedžerid”, kaks noormeest, rääkisid talle, et trüki ja müü siin – nii saad endale Eestis korteri osta! Ütlesin, et hea küll, kui teie kohustute sada eksemplari maha müüma, siis mina trükin. „MercAmerka” maksis mulle tuhat dollarit, aga nad ei ostnud mitte ainsatki … Nii et kui Merca tuli küsima, võisin ausalt vastata, et olen talle reklaami teinud oma rahaga.

Mitmetelt on kuulda olnud, kui palju 1993. aastal avaldatud 1941. aastal küüditatute nimekirja avaldamine neile tähendas. Kuidas sa selle materjali kokku said?

See on täitsa omaette ooper. Septembri lõpus korraldab Jüri Kivimäe Torontos sümpoosioni eesti rahva kaotustest. Mina olen ka kutsutud. Ja proua Rahi-Tamm, kes tegi oma doktoritöö 49. aasta küüditamistest. Sellega seoses tegin nüüd väikest uurimistööd, millal üldse väliseestlased julgesid hakata oma isikuandmeid avaldama. Kartsime ju sugulaste pärast. Esimene oli langenute nimekiri soomepoiste ajakirjas Põhjala Tähistel aastal 1957, teised tulid riburada järele – sõjameeste leht Võitleja alles tosin aastakest hiljem, 1969. Kui hakkasin arutama, kes on kõige rohkem unustatud, sattusin sealtkaudu küüditatute peale. Ameerika rahvusarhiivis oli nimekiri, avaldasin selle ära aastal 1989. Sirje Endre pääses just siis Torontosse ja sai ühe köitmata eksemplari kaasa, mida käinud Kultuuri ja Elu toimetuses uurimas oma tuhat inimest. Eestis niisugust nimekirja välja anda sel ajal polnud võimalik, isegi mitte aastal 1993, kui olin Mementolt palju täiendusi-parandusi saanud, nii et teinegi trükk ilmus Torontos.

Väga põnevalt kõlab ka „Kõnelusi müstikast”, autoriks pole aga mitte ootuspäraselt Tennmann, vaid hoopis Teinonen?

Väga väärt raamat. See on üks soome luterlik teoloogiaprofessor, kes siis, kui pensionile jäi, hakkas katoliiklaseks ja läks Hispaaniasse elama. Haruldase huumoriga mees – mul on nii kahju, et ma temaga ise kokku ei saanud, aga ta abikaasa käis meil külas ja sain litsentsi Soome kirjastuselt.

Kas mõni plaanitud raamat jäi ka avaldamata?

Taskuraamatu sarja tegin nimme, et pühakirja raamatuid smugeldada, aga ma ei oska iseendalegi selgeks teha, miks ei ilmunud Markuse evangeelium, mis ometi oli 1973 juba valmis. No oli elukohavahetus, Ameerikasse kolimine – ja ülikooliprofessori töö on nõudlik töö, kui seda korralikult teha.

Kavatsetud oli ka Uku Masingu Festschrift teha, piduraamat. Mägiste etümoloogilise sõnaraamatu asjus lendasin Bloomingtoni Alo Rauna jutule; kusagil lehes oli, et tema vaatab seda Mägiste pärandust üle. Raun ütles, et see oleks viie aasta töö, aga kes maksab, kes publitseerib? Ei ole mingit väljavaadet. Küsisin siis, kas saaks ehk teha lühikese teatmiku? Ei, mitme aasta töö oli juba ette planeeritud. Pani ise ette Festschrift’i koostamise, ent selle asemel tuli ikkagi etümoloogiline teatmik. Olin Rauna jutul novembris ja kui saatsin talle veebruaris osa Festschrift’i käsikirjast, ütles ta, et teatmik oli jõudnud k-täheni. Ja augustiks oli see tehtud, 5300 märksõna! Ning on tänini vastu pidanud, tegin Tartus veel teise trüki.

Mõttes on mõlkunud ka Läti Henriku „teistmoodi” uustrükk, kus igal leheküljel oleks daatum, nii et oleks dokumentaaljutustus. Koolipoisile sobiv ja taskukohase hinnaga lugemine.

Neil päevil leidsin kätte ühe kirjavahetuse, kus Mägiste kirjutas, et oli Eesti õpetajate päevadele teinud loengusarja soome-ugri keeltest. Seda oli 30 kirjutusmasina lehekülge ja juurde oleks panna illustratsioone-tabeleid, nii et saaks ühe taskuraamatu. Leidsin kirja, ent ei mäletanud enam üldse, et sellest asjast oleks juttu olnud.

Kas kirjastusel Maarjamaa on plaanis midagi lähitulevikus avaldada?

Selge see. Indrek Hirvega tegime nelja evangeeliumi ja apostlite tegude tõlke. Aga see vajab veel kontrollimist: kolmes esimeses evangeeliumis leidub ju hulk paralleeltekste.

Kuidas teie koostöö õieti käib?

Samamoodi nagu kunagi eesti kirjanduse itaaliakeelse antoloogiaga. Mina tegin kõigepealt ankeedi, mis oleksid Eestit esindavad luuletused selles mahus. Tegin toortõlke, lugesin itaalia poetessile ette, tema valis. Peab ju teadma, mida teise maa kirjanduses juba on või ei ole. Sihtgrupp on oluline. Samuti nüüd: mina olen originaali tundja, aga lõpliku lihvi andja on see, kes originaali ei tunne – sest see mõjutab alati. Lähtusime standardtõlkest, mis on internetis. Võtsime kuvaril ette ja arutasime läbi, rida rea haaval, seni kuni leidsime kompromissi. Iga kord ei jõudnud tulemuseni ka. Tüüpiline koht: kui neitsi Maarjale tuli teade, et Eliisabet on käima peal, siis ta läks jooksujalu… Praegu on mul rutusti, tegelikult peaks olema usinasti, tiidsalt, aga sellest ei saa tänapäeva lugeja aru. Ta ei läinud tõtates, aga ei viitnud ka aega. Tõlge peab olema lihtsas rahvakeeles, nagu on originaaltekst, kõigile arusaadav, aga mitte ka ajalehekeeles. Tal peab olema oma stiil: mis on rahvakeelde juba juurdunud, seda ei tohi enam muuta jne.

Enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas taevariiki pääseb … Ühe teooria järgi on tegu tõlkeveaga, piiblis on mõeldud kaamelikarvast jämedat lõnga. Mis sina arvad?

Tahetakse kõiki asju ära seletada, „minema seletada”. Ei saa. See võrdlus on täpselt niimoodi mõeldud nagu kirjas: rikkale on täiesti võimatu taevariiki pääseda.

Nii küll ei saa ühtepidi küsida, aga siiski: kas on mõni nende kõigi hulgas raamat neist kõigist, mille üle sa eriti head meelt tunned?

Etümoloogiline teatmik. Seal on kõik õ-tähe „kapsarauad” käsitsi sisse löödud ja käsitsi peale kleebitud, samuti kõik aktsendid. Ma arvasin, et ei unusta seda tööd iial ära, samuti sõnade päritolu, aga praegu on juba tarvis teinekord vaadata, kust kurat see või teine sõna on tulnud. Ja pärastistest „Ülemlaul”. Selle kommentaari üle tunnen uhkust – olen seda õhtul unise peaga mitu korda üle lugenud. Üks lause kordub, selle ma tõmbaksin maha. Aga ta ei ole vale. Siin on kõik kirjas, mis mul öelda on, paremat ma enam ei kirjuta.

Kas ja kus võiksid kõik Maarjamaas avaldatud teosed lugejale kättesaadavad olla?

Kirjandusmuuseumis kindlasti. Sinna sai kõik saadetud. Mis tookord pärale jõudis, on iseasi, aga praegu peaks kõik olemas olema.

Ja lõpuks – kas kirjastuse nimi Maarjamaa tuli ringkirja järgi või vastupidi? Kumb oli enne ja kuidas selleni jõudsid?

Mõlemale andis nime sõna ise, ent siin on õige mitu aspekti vaadelda. Üks asi on selle sõna ajalugu, teine jälle, millal ta meie jaoks käibele läks. Seto rahvalaulud räägivad Neitsi Maarja ja maa seostest: „Essu kingu om kirotanu’, Pühä Maarja maale pandnu’”. Maarja on seal koguni „ilma maama”. Ühes on ka rida „Kuule, Maarja, masso maama!”. Ma ei tea veel, mida sõna „masso” tähendab. Olen mitmelt asjatundjalt pärinud, ootan vastust. Juhan Peegli pakutud sünonüüm on maiso, maisokõnõ. Aga ka tema ei anna tähendust. Igatahes oli Maarjamaa mõiste meie rahvaluules olemas XIX sajandil kõige hiljemalt. Ja esines muide ka meie esimesel laulupeol, aastal 1869. Koidula kirjutas: „Tõest’ armsam on mul hing’da su põues, Maarjamaa, kui võeral piiril aus ja õnnes elada.” Aga populariseerisid seda muidugi Visnapuu „Maarjamaa laulud”.

Ükskord kutsus Lennart Meri külla: paar soomlast tahavad ka Soomest Maarjamaa teha, on sellenimelise luulekogugi avaldanud. Pretendente on küllalt. Aga nagu ütleb Neitsi Maarja ise: „Mulle sündigu Sinu sõna mööda” – selle asja põhi on teeniv hoiak, mida maarjamaalastele soovitan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming