Mälu ja teadmine

Peeter Olesk

priit pedajas Preemiad kipuvad inimesi võrdsustama. Ma ei mõtle mitte ainult summa suurust, vaid eeskätt laureaatide üheaegsust ning kuulumist samasse ritta preemia juba saanutega. Ajalooliselt astub kes tahes looja avalikkuse ette siiski ainult talle omasel moel, s.t kordumatult, ja väga harva, kui keegi peab järjekorra „õigsusest” rangelt kinni.

Minu põlvkond, see on need, kes sündisid pärast Stalini surma ja enne eestlaste tagasitulekut Siberist, kuulis tänavustest pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest riigi kultuuripreemia saanud laureaatidest esimesena Valter Ojakääru, laule ning muusikasaateid. Ta ei olnud meie raadio- ja kõrvahariduses ainuke ega määravaim õpetaja, kuid tal puudus ning ongi puudunud toon, mida võiks nimetada karjumiseks. Ojakääru rütm on mahe.

Järgmisena tuli Rein Maran, fotograafina varemalt kui filmimehena. Praegu on sõnast „roheline” saanud poliitiline kaubamärk, võimuvahend. Paraku võib iga kaubamärk tema aluseks olevat sõna kuritarvitada. Nii on läinud ka sõnaga „roheline”. Meie rohelised oleksid märksa ausamad, kui nad jätaksid selle sõna rahule ja hakkaksid tunnistama, et tegelikult on nad „sodilased” või ka „saastavastased”. Rein Maran on olnud roheline selle sõna põhjendatud tähenduses, loodusemees, kes pole armukade.

Ojakääru ja Maraniga võrreldes sai Madis Kõiv avaramalt tuntuks kõige hiljem, umbes 30 aastat tagasi. Sinnani oli ta eeskätt füüsik, kes meelsasti ka maalis. Maalitehnikat õppinud mehed nagu näiteks Ilmar Malin pidasid Madis Kõivu pilte asjaarmastuseks ehk mitteprofessionaalseks kunstiks. Asjaarmastus võibki olla muu kõrval kas vahepalaks või kõrvalharrastuseks (näiteks margikogumine või pillimäng). Kuid inimese elutöö ei koosne kunagi ainult professionaalsest leivateenistusest ja pajukist pensionärina. Elutöö on see, mis sa oled teinud ära ega ole lennanud tuulde (väga paljude eesti teadlaste positiivseks elutööks on õieti ainult nende lapsed, kuna distsiplinaarne produktsioon ei kõlba sõnnikukski). Madis Kõivu maalid on kaugelt huvitavamad kui meelelahutus pausi ajal.

Hariduse poolest on Madis Kõiv ikkagi füüsik ja oleks eksitus pidada seda osa ta töödest ning päevadest sissejuhatuseks kirjandusse. Väga laias laastus jagunevad füüsikud kahte. Ühed on eksperimentaatorid, kes juba loomu poolest peavad mõtlema nagu insenerid. Niisugune oli näiteks ameeriklane Robert A. Millikan (1868–1953), kes mõõtis esimesena elementaarlaengut. Teised on teoreetikud, kelle peamiseks töövahendiks on matemaatiline keel (mitte ainult arvud) ja oskus seda jätkata. Madis Kõiv on algusest peale tundnud, et eksperimentaatoriks ta ei sobi, ent teoreetiline füüsika kutsub.

Samas ei ole eksperimentaalne ja teoreetiline füüsika teineteise suhtes sugugi ravimatult kõõrdsilmsed. Teoreetik võib kirjeldada nähtust, mis kas on juba avastatud või peab ootama eksperimenditehnika täiustumist. Ta võib luua matemaatilise aparatuuri mingi protsessi kui saladuse avamiseks. Ta võib olla eksperimendi korraldamise kaasosaline (näit kiirendiehitus). Ta võib aidata muuta katset kord-korralt täpsemaks. Kuid teoreetik võib ka eksperimendi vajalikkust põhjendada, ehkki tulemuseni jõutakse kurat teab millal (näiteks prootoni stabiilsus). Ta võib tõlgendada sündmusi, millest meil kellelgi ei saa juba põhimõtteliselt olla vähimatki kogemust, kuigi asi on toimunud (näiteks Suur Pauk).

Füüsikateoreetiku paljudest funktsioonidest on võhikule ehk arusaadavaim see juht, kus ta sõnastab mingi sõltuvuse seaduse kujul. Säärane on näiteks Boyle-Mariotte’i seadus: jääval temperatuuril on ideaalse gaasi ruumala pöördvõrdeline tema rõhuga ehk pV=C. Enamik sõltuvusi füüsikas on aga kaugelt keerulisemad kui need kolm tähte ja kirjavahemärk nende vahel (rangelt võttes lisandub kirjavahemärgile ka korrutustehte märk, mida lihtsalt ei pea eraldi tähistama).

Madis Kõivu valdkonnaks teoreetilises füüsikas on olnud peaasjalikult elementaarosakeste maailm, see ääretu ookean, mille asukatest on lihtsurelikul kõige kergem jätta meelde elektroni. Vahetevahel on just elementaarosakeste uurimist peetud nõnda-ütelda tõeliseks füüsikaks ehk tõesti suureks teaduseks. Kahtlemata ongi näiteks termotuumareaktsiooni juhitavus väga suur probleem, umbes niisama vana kui Madis Kõiv füüsikuna. Paraku on ta ühtlasi aga äärmiselt elitaarne: kohti, kus saab tegelda tema kui tervikuga, on kõigest mõni. Seetõttu on elementaarosakeste füüsika ka Eestis tegelikult ääreala, millega tegelemine on sellegipoolest möödapääsmatu mitte niivõrd füüsika enda, kuivõrd vaimse kultuuri pärast. On nimelt põhimõtteliselt oluline, et Eesti teadlased säilitaksid ja arendaksid kaasarääkimisvõimet. Kui see kängub või puudub sootumaks, siis piisab tõesti välisajakirjanduse põhjal monteeritud aimenduslikust referaadist päevalehe veerul ja asi vask.

Pärast seda muutub aga Tartu ülikool rahvaülikooliks ja Eesti maaülikoolist saab loomapidamise tehnikum. Vetvelskri tase! See distsiplinaarne punkt, kus Madis Kõiv on aidanud lati kõrgust tõsta, oli analüütilise filosoofia järeleproovimine 1990. aastatel. Mõnel määral tähendasid ta seminarid pöördumist omaenese noorpõlveunistuste juurde, sest algselt tahtiski Madis Kõiv õppida just filosoofiat (muidugi mitte marxismi, vaid sõna ja sümboli kaudu maailma tõlgendamist nii kogemuslikus kui ka transtsendentses mõttes. Viimane, muide, pole midagi üleloomulikku: transtsendentne on näiteks arv π). Teiselt poolt rajas Madis Kõiv oma seminari ikkagi just nooremate mõtlejate kaasarääkimisvõime kasvatamiseks ja mitte enam asjaarmastajalikul tasemel.

Nagu öeldud, Madis Kõivul ei tule kirjandus füüsika krundile ega lisakorruseks või üleaedseks. Tema maailm on kirjanduses seesama, mis füüsikaski; peamiseks erinevuseks nende vahel asja olemuse esitamise viis. Pealegi – ka füüsiku jaoks on ilu täiesti reaalne suurus. Ilus võib olla protsessi füüsikaline sisu, näiteks ülivoolavus. Inglise teoreetik Paul Dirac (1902–1984) rõhutas füüsikaliste nähtuste kirjeldamisel matemaatilist ilu. Näiteks hertsog de Broglie’ (1892–1987) lainevõrrand p=h/λ, kus p on osakese impulss, h Plancki konstant ja λ lainepikkus. Kuid ilus võib olla ka praktiline efekt, näiteks röntgenikiir.

Ma ei taha anda sellega mõista, nagu oleks Madis Kõivu kirjanduslik maailm lihtsalt tema kui füüsiku maailma afiinne teisendus. Võib-olla ei oleks Madis Kõiv kirjandusse tulnudki, kui füüsikaline maailm oleks täiuslikult vaba. Seda ta pole: üldsegi mitte kõik siin maailmas ei ole pööratav füüsikale jõukohaste meetoditega uuritavaks. Kirjanduses seevastu on, sest alati on  kõik sõnastatav (incl. 0-sõna ehk sõna puudumine ehk vaikus). Kõiksusega Madis Kõiv siiski ei tegele. Tema lainepikkuseks universumis on aeg. Tihtipeale lubatakse endale see lihtsustus, et aeg on ennekõike ajalugu, kronoloogiline ahel kõigest, mis on seni aset leidnud. Pildid isamaa sündinud asjust. Või siis pärimus – need kröömikesed, mis ulatuvad muistse põlve pärandusest sinunigi.

Sageli see nõnda ka on. Mitte vähem pole aeg aga mälu, inimese suutlikkus ajas ja ruumis ennast võimalikult täpselt määratleda. Kui Jaan Krossile oligi aeg esmajoones ajalugu, siis Madis Kõivu jaoks on tähtsam just mälu, inimese eneseksjäämise alus ja tagatis. Mälu fundamentaalsus on keskne probleem läbi kogu inimkonna ajaloo, kuid teise aastatuhande lõpul ja kolmanda algul, niisiis meie jaoks, on see teravikuline seepärast, et modernne tehnoloogia ahvatleb meid delegeerima meelespidamist imaginaarsetele partneritele. Vähe sellest, nii mõnigi kord soovitaksegi meilt, et me hakkaksime unustama. Unustage Tartu rahu, unustage okupatsioon, unustage KGB jne! Viimne kui üks seesugune soovitus on tegelikult ässitamine vaimsele enesetapule. Mälu taastamine tähendab niisuguses olukorras õigupoolest vastuhakku elu nimel.

Madis Kõivu proosa ja teatritükkide ainestiku ajalooline ulatus tundub mulle seejuures kõrvalisemana, võrreldes sellega, kuidas ta käsitleb mälu kui protsessi. Narratiivselt vaatekohalt avaldub mälu peamiselt vadistamisena: räägitakse sugemeid kõigest. Kuna see on jõukohane enam-vähem igaühele, siis on see praegu ka väga populaarne. Madis Kõivu jaoks on mälu esmajoones struktureeriv tegur, suhvlites mõnesuguse korra looja. Tema lähtekoha võiks sõnastada ligikaudu järgmiselt: kuidas see, mis toimus, sai teoks just nii ja mitte teisiti ning kas mälu ei tee ajalugu teinekord kunagise tegelikkusega võrreldes lihtsamaks ja kui nõnda, siis kuidas mäluga vaielda?

Mitmes põhimõttelises aspektis on Madis Kõiv mälus, täpsemalt mälu toimes, kahtleja (erinevalt Jaan Krossist, kes kahtles ajaloo esitamises, mitte aga mälus). Ta ei umbusalda mälu, ent ta kaalub ka muid variante. Üldistatud kujul on ta ka mälu suhtes demokraat, kuid mitte liberaalne relativist. Relativistile pole miski patune – või siis ongi kõik ainult üks suur ühine patt. Isegi Alliksaar, Horatiuse kauge õpilane, välistab säärase kõige-eitamise. Madis Kõiv, Artur Alliksaare noorem kaasaegne, seda enam.

 

Lõpuks midagi isiklikku. Asja tundes mõistan ma väga hästi, kui Madis Kõiv on vahel täiesti suletud. Kinni. Niisugune suletus pole kunagi lõbus seisund. Ometi olen ma väga uhke selle üle, et oma ilmselt kõige riukalikuma, lausa lustliku ja ülemeeliku artikli on Madis Kõiv kirjutanud minust (Vältimatu Peeter Olesk. – Keel ja Kirjandus 2003, nr 12, lk 944–946). Oli täitsa võimatu vastata talle samaga. Minu artikkel 2Füüsik kui kirjanik. Madis Kõiv 75” (sealsamas, 2004, nr 12, lk 944–946) nii vallatu ei ole. Kes soovib aga teada, missugused on matemaatilise füüsika maailma erisused, saab sealt eelolevale lisa. Kuniks uute pööreteni. Erinevalt Madis Kõivust endast, kes võib olla kinni, on tema maailm lahtine. Tule sisse ja istu – aga mitte vale koha peale!

Tähtveres 16. veebruaril 2008. aastal