Lühis kui lepitava kirjanduse tööriist

Aija Sakova

Jaak Tomberg, Eneken Laanes ja Ene Mihkelson. Kaasamõtlemise katse        Eneken Laanes, Lepitamatud dialoogid. Subjekt ja mälu nõukogudejärgses eesti romaanis. Illustreerinud Mari Nõmtak. Oxymora 6. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2009. 327 lk. Jaak Tomberg, Kirjanduse lepitav otstarve. Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 7. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009.  168 lk.      Möödunud aastal kaitsesid Tartu ülikoolis oma doktoriväitekirja kaks silmapaistvat kirjandusteadlast: Eneken Laanes ja Jaak Tomberg. Mõlemal  väitekirjal, mida on juba mitmel korral ka arvustatud,1 on minu kui lugeja jaoks väga olulisi ühisosi ja kokkupuutepunkte, ehkki pealkirjad näivad esmapilgul viitavat vastaklikkusele.  Esimeseks suureks ühiseks osaks on küsimine selle järele, kuidas kirjandus toimib. Teisisõnu, kas kirjandus suudab mineviku luhtunud võimalusi lepitada seeläbi, et – kui kasutada Tombergi töö sõnavara – tuletab meelde selle, mis pole varem meeles olnudki, ning kuidas suhtestub kirjandus kehtivate mäludiskursustega, kuidas ta viimaseid taasloob või ümber kirjutab ning kuidas ta hoiab seeläbi avatuna  dialoogi ajaloo ja mäletamise viiside üle, kui lähtuda Laanese vaatepunktist.  Teine väga oluline ühisosa, mis seob neid kahte väitekirja omavahel ja mis sunnib nendes esitatud mõttekäikudega kaasa minema ja nendele omakorda küsimusi esitama, on Ene Mihkelson ja tema looming. Selguse huvides tuleks täpsustada, et Laanese doktoritöö koosneb peale põhjaliku kultuuriteoreetilise sissejuhatuse veel kolmest suuremast romaane käsitlevast peatükist. Nendest teine kannab pealkirja „Mäletamise lühis: Ene Mihkelsoni  „Ahasveeruse uni””, esimeses on käsitletud Jaan Krossi „Paigallendu” ja viimases Emil Tode „Piiririiki”.  Tombergi väitekiri aga koosneb viiest suuremast peatükist, millest kaks esimest on puhtalt kirjandusfilosoofilised ja järgmised kolm pühendatud ilukirjandusest pärit näidete analüüsile, sealjuures kolmas peatükk kannabki pealkirja „Ene Mihkelsoni töö üksindus”. Kõige  huvitavam osa, millele ka edaspidi korduvalt viitan, on Walter Benjamini filosoofiale toetuv teine peatükk „Kirjanduse nõrk messianistlik jõud: luhtumuselt lepitusele”. 

Edaspidiseks arutlemiseks olen valinud üsna spetsiifilise, ent tähendusliku küsimuste ringi, nimelt ühe omapärase mälumetafoori kujundi – lühiühenduse ehk lühise, mida on kasutatud nii mõlemas väitekirjas kui ka Mihkelsoni romaanides. Eneken Laanes nimetabki lühist „Ahasveeruse  une” jutustaja mälupraktika metafooriks (vt „Lepitamatud dialoogid”, lk 185). Kuna füüsikaliselt tekib või tekitatakse lühis elektriseadme eri pingega osade vahel, siis on lühis Laanese jaoks ühteaegu nii ühendus kui ka katkestus (samas, lk 186). „Teadmine mineviku kohta sünnib siis, kui rahvusliku narratiivi mälumustrite poolt loogilisse süsteemi seatud ajaloopildis tekib lühiühendus. Jutustaja [„Ahasveeruse une” jutustaja – A. S.] mälulühised  ei ole seega võrreldavad mitte niivõrd juhuslike lühistega, mis kahjustavad elektriseadmeid, vaid tahtlikult tekitatud lühistega, lühistamislülitustega, mille abil elektroonikas sillatakse kahjustatud seadmeosasid või katkestatakse liigset voolu” („Lepitamatud dialoogid”, lk 186).       

Lühis on niisiis miski, mida jutustaja teatud moel tahtlikult või teadlikult esile kutsub, et luua sildasid eri aegade vahel selleks, et jõuda lähemale selle mõistmisele, mis võis toimuda  aastaid tagasi tema metsavendadest vanematega, iseäranis isaga. Jaak Tomberg räägib lühisest ehk vahetust paradigmaatilisest lühiühendusest seoses Walter Benjamini ajalookäsitlusega, täpsemalt avades viimase ajaloofilosoofilistest teesidest „Ajaloo mõistest”2 pärit monaadi arusaama. Vahetu paradigmaatilise lühiühenduse mõiste on omakorda laenatud Slavoj Žižekilt, kes selgitab Benjamini monaadi kui „katkestuse,  pidevusetuse moment[i], kus lineaarne ajavool seiskub, ’hüübib’, sest temas kajab otseselt – st, pideva aja lineaarsest järgnevusest sõltumatult vastu mahasurutud minevik, mis heideti valitseva ajalookäsitluse pidevusest välja” (tsit Tombergi järgi, „Kirjanduse lepitav otstarve”, lk 59).  Benjamini monaadis ühtib Tombergi sõnutsi olevikuline sündmus „minevikusündmuse kui ühe osaga luhtunud võimalikkuse kogutervikust, mis olevikuga koos eksisteerib” (samas, lk 60). Seda ühilduvust nimetabki Žižek vahetuks paradigmaatiliseks lühiühenduseks.  Ehkki Tomberg selgitab lühiühendust teistsuguse sõnavara abil, näib mulle, et tegemist võiks olla nähtuse sarnaste kirjeldustega. Kui Laanes mõistab lühist kui jutustaja teadlikku praktikat, siis Tombergi-Žižeki vahetu paradigmaatilise lühiühenduse käsitlus seda ette ei näe. Samas tundub, et tegelikult sisaldub Benjamini „Ajaloo mõistest” üleskutse või viide just sellisele teadlikule lühistavale mälupraktikale, nagu seda kirjeldab Laanes,  mis aitaks lunastada mineviku luhtunud võimalusi, lõhuks kehtiva ajaloopildi pidevuse. Minu käsitluses on selleks lühist esilekutsuvaks mälupraktikaks Benjaminil meenutus (Eingedenken), mis leiab ka „Ajaloo mõistest” paaril korral mainimist (XV teesis ja lisas B), ent mida põhjalikumalt avavad alles Benjamini märkmed ja kirjad. Ei ole niivõrd oluline, kas nimetada seda nähtust ja mälupraktikat, mida võib leida Mihkelsoni romaanidest, ja mida nii  Laanes kui ka Tomberg omal viisil kirjeldavad, Benjamini järgi meenutuseks või Mihkelsoni ja Tombergi-Žižeki järgi lühiseks või lühiühenduseks. Pigem on küsimus selles, kas seda nähtust, mida Tomberg kirjeldab Žižeki ja Benjamini abiga kui vahetut paradigmaatilist lühiühendust, mis minu arusaamist mööda leiabki Benjamini meenutuses aset, saab kõrvutada ja võrrelda Mihkelsoni lühisega selles tähenduses, nagu kirjelab Laanes.  Laanes seostab lühise esinemise Mihkelsoni  romaanis kummitustega ehk Derridale toetudes minevikust pärit tontidega, kes elavad edasi olevikus; tulevik aga on juba alati asustatud minevikust pärit võimalustega („Lepitamatud dialoogid”, lk 181). Kummitusteks on „Ahasveeruse unes”, kui Laanese käsitlust teatud mõttes lihtsustada, kõik see „ülejääk”, mis ei mahu nõukogudejärgse Eesti rahvusliku narratiivi sisse (vrd samas, lk 185). Laanese sõnul ähmastavad kummitused  piiri oleviku, mineviku ja tuleviku vahel ning eeldavad seetõttu ka mittehistoristlikku ajalooteadvust. Peale kummituste kutsuvad „Ahasveeruse unes” lühist esile veel unenäod ja fotod. Kummituste jaatamine tähendab aga selle tunnistamist, et „olevik ei ole eneseküllane ja minevikku oma suva järgi kontrolliv, vaid surnud elavad erinevatel viisidel edasi meie keskel ja nõuavad austust” (samas, lk 187). 

Tombergi lühiühenduse käsitluse puuduseks  pean asjaolu, et see jääb suuresti vaid teoreetiliseks aruteluks ning seda ei seostata Mihkelsoni romaaniloomingust pärit näidetega ei kirjandusfilosoofilises ega ka Mihkelsoni loomingut puudutavas peatükis. Samal ajal toob Tomberg Mihkelsoni tekstide analüüsi peatükis hulgaliselt näiteid ajaliste piiride hägustumise kohta Mihkelsoni minajutustajate omailmas (vt „Kirjanduse lepitav otstarve”, lk 89–90). Samale nähtusele juhib seoses kummituste  ja mäletamise lühise esinemisega tähelepanu ka Laanes. Tundub, et neid näited olukordade kohta, mida „Katkuhaua” jutustaja sõnu laenates võiks iseloomustada kui hetki, mil „minevik on olevikuga nii segi”, võiks väga viljakalt seostada vahetu paradigmaatilise lühiühenduse käsitlusega.       

Tomberg on Mihkelsoni „Nime vaevast”  välja otsinud isegi tsitaadid, kus Mihkelsoni jutustaja räägib lühistest, mida ta nimetab ülihetkedeks („Nime vaev”, lk 133, lk 138; vrd „Kirjanduse lepitav otstarve”, lk 90). „Sellel justnagu üheks päevaks, ööks või aastaks sulandunud seisundil, mille iseloomustamisel ajamõistet väldiksin, sest kunagi katkenud seosed, suhted ja kohtumised sõlmisid end üheks ÜLIHETKEKS, rääkisin siin-seal, et meie põlv ei oska armastada” (tsit Tombergi  järgi, „Kirjanduse lepitav otstarve”, lk 90). Kas ei ole mitte selles Mihkelsoni ülihetkes midagi ühist Benjamini monaadiga, mis võimaldab meenuda unustusse vajunud mineviku luhtunud võimalikkustel? (vrd „Kirjanduse lepitav otstarve”, lk 60) Ning kas ei võiks seda protsessi, mis jutustajaga toimub, kui erinevad ajad on sulandunud üheks, nimetada vahetuks paradigmaatiliseks lühiühenduseks? Tombergi kaitseks pean möönma, et väitekirjas  on tegelikult üks ilukirjandusest pärit näide, mis illustreerib vahetu paradigmaatilise lühiühenduse esinemist. See pärineb Christa Wolfi „Lapsepõlvelõimedest” (vt samas, lk 64–65). Tomberg võtab nimelt appi Eric Santneri, et seletada paremini Benjaminist tõukuvat kirjanduse lepitavat otstarvet, täpsemalt nõrga messianistliku jõu avaldumist ilukirjanduses. Santner räägib minevikus aset leidnud ja unustatud suutmatusest tegutseda, mis vajab  lunastust, teisisõnu lepitust. Süüvimata väga põhjalikult Santneri Wolfi-käsitlusse, võiks siiski märkida, et Santneri jaoks eksisteerib teatav virtuaalne arhiiv, millesse on registreeritud mineviku unustatud suutmatused tegutseda. Virtuaalse arhiivi sümptomiteks aga on omakorda jutustaja peavalud, paanikahäired, järsk kahvatumine ja raevupuhangud (vrd Samas, lk 63). 

Nimetatud sümptomite loetelu käivitas aga minus soovi kõrvutuda neid Ene Mihkelsoni  „Ahasveeruse une” jutustaja tervisehädadega,3 sest ka tema kannatab südame pekslemise, kõrge vererõhu, vappekülma ja peavalude käes ning ka teda tabavad vaheldumisi ärevusja apaatsushood. Laanese arvates on need füüsilised sümptomid otseselt seotud jutustaja vanemate mahavaikitud käekäigu uurimisega. Ja ehkki „Ahasveeruse une” jutustaja „igatseb asjad selge pea ja aruga selgeks mõelda”, on tal aru asemel vaid kehalised vaevused („Lepitamatud  dialoogid”, lk 162).  Võiks niisiis öelda, et eksisteerib teatud virtuaalne arhiiv, kuhu on talletatud mineviku unustatud tegutsemissuutmatused, mis avalduvad omakorda jutustaja füüsiliste vaevuste või koguni haigusena. Niisamuti võib aga neid füüsilisi sümptomeid mõista ja analüüsida traumateksti kontekstis, nagu Laanes teebki. Kui aga jääda terminoloogiliselt unustatud tegutsemissuutmatuste juurde, siis tekib küsimus, kas viimased saavad olla ainult jutustaja  enda omad, nagu seda illustreerib Tombergi töös toodud näide „Lapsepõlvelõimedest”, või võiks tegu olla ka üle põlvkondade ulatuva unustatud tegutsemissuutmatusega. Mind painab nimelt juba pikemat aega üks stseen Mihkelsoni „Katkuhaua”4 seitsmeteistkümnendast peatükist (lk 236–237), mida võiks seletada küll üht-, küll teistmoodi, aga ehk tasuks kaaluda ka Tombergi töös välja pakutud unustatud suutmatust tegutseda. Selles  stseenis räägib „Katkuhaua” jutustaja oma tädi Kaatale sellest, kuidas tal kord kodukülas käies juhtus nii, et kui ta tallu viivalt alleelt välja keeras, oli korraga tema ümber haarangukisa, ehkki tegelikult oli küla tühi ja vaikne. Tädi aga vastab peale koha täpsustamist, et just selles kohas oli jutustaja metsavendadest vanematele toimunud haarang. Vanematel õnnestus tookord joosta rukkise, kus nad pidid lamama terve päeva, et pääseda. Seepeale küsib jutustaja,  et kas siis vanemate meeleheitlik pääsemissoov jäi teda õhku ootama ja kui ilmus sama närvikombinatsiooniga inimene, sattusid meeleolud resonantsi (vt „Katkuhaud”, lk 237). Kas ei võiks selle Mihkelsoni loodud stseeni puhul olla tegemist unustatud suutmatusega tegutseda? Sellisel juhul oleks tegu küll rukkis lamanud vanemate tegutsemissuutmatusega, mis on unustatud, kuid mis meenub järgmise põlvkonna esindajale tänu aegade ühtelangevusele,  teisisõnu tänu vahetule paradigmaatilisele lühiühendusele.  On kahtlemata kõnekas, et nii Laanes kui ka Tomberg on oma töös kasutanud lühise metafoori, et selgitada ja kirjeldada kirjanduses toimivat meenutamist. Võiks isegi öelda, et nende kahe töö ühises valguses kerkib lühis nii mälumetafoori kui ka mälupraktikana meenutamise „tööriistaks” ning võiks sellisena pälvida ehk suurematki tähelepanu, kui sellele  seni nende uurimuste sees on osaks langenud. Kui Laanese käsituses kerkib lühise metafoor Mihkelsoni enda tekstide seest, siis Tomberg jõuab selleni kirjandusfilosoofilisi radu pidi, kuid kahjuks ei loo ta sealt edasi silda Mhkelsoni loominguni. Samas tuleb muidugi nõustuda, et see on vaid minu vaatepunkt ja arusaam, mis ei pruugi sugugi olla kooskõlas Tombergi töö loogikaga. Laanese väitekirja puhul on kahju ainult sellest, et „Paigallendu”  puudutavas peatükis välja joonistatud moraalse ja rahvusliku narratiivi kategooriat ei panda proovile ka „Ahasveeruse une” peal, ehkki tundub, et see olnuks üks põnev ettevõtmine. 

1 Jaak Tomberg, Millest ei saa rääkida, sellest tuleb kõnelda kõike. – Sirp 4. XII 2009, lk 10–11. Leo Luks, Lepituse teostumatu võimalikkus. – Keel ja kirjandus 2009, nr 12, lk 949–955. Jaan Undusk, Jaak Tomberg teeb ilma. – Akadeemia  2010, nr 1, lk 136–144. Thomas Salumets, Avardades dialoogi: Morgensternist Mihkelsonini. – Keel ja kirjandus 2010, nr 6, lk 451–453.

2 Walter Benjamin, Ajaloo mõistest. Valik esseid. Loomingu Raamatukogu 2010, nr 26–29, lk 169–179.

3 Olen seda osaliselt ka teinud oma 2007. aastal kaitstud magistritöös, mis käsitleski võrdlevalt Christa Wolfi „Lapsepõlvelõimesid” ja Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse und”. 

4 Ene Mihkelson, Katkuhaud. Varrak, 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming