KUIDAS SUHTUTE EESTI KIRJANDUSBLOGIDESSE?

Sirp

PEETER HELME: Ma ei loe Eesti kirjandusblogisid regulaarselt, kuid aeg-ajalt siiski vaatan. Ja kui vaatan ühte, siis tavaliselt kohe ka mitut teist. Osaliselt liigun ühest blogist teise tegijate enda kanaleid pidi – ühes blogis avaldatud viited viivad järgmisesse –, osalt otsin aga otsingumootori abil huvipakkuvate teemade järgi teisi blogisid. Nõnda on võimalik sattuda väga huvitavatesse kohtadesse, mis muidu vahest silma ei hakkakski.  See viib ka blogide suurima eripära ning klassikalise meediaga kõrvutuses ka nende suurima probleemini: blogid annavad end Interneti-avarustelt kätte kas suure tööga või juhuslikult ja ootamatult, samal ajal kui tuntud uudisteportaali või ajalehe kodulehele satume väga kergesti, sissetallatud ja reklaamitud radu mööda. Blogi pole seega traditsiooniline meediakanal. Ega peagi olema. Blogid on nišš, mis minu meelest toodab  omakorda uusi nišše. Või vähemasti süvendab olemasolevaid. Ulmeguru Jüri Kallase blogi toob kokku inimesi, keda huvitab ulme- ja fantaasiakirjandus, luuleblogi Luuleleid leiavad kindlasti üles eelkõige poeesiasõbrad ning kellegi Annika „Minu oma” pakub midagi filosoofilisema meelelaadiga belletristikasõbrale. Ühtlasi tähendab see seda, et kõik nimetatud nišid arenevad, täienevad ja selle käigus muidugi muutuvad üha rohkem maailmadeks  suure maailma sees …   

Olen ennegi märganud, et Internetis toimub kaks teineteisega vastuolus arengut: inimeste kokkutoomine ja nende lahkuviimine. Blogid toovad kokku ühe subkultuuri esindajad  ja ühise huvi süvendamise, sotsiolekti kasutamise ning ühiste ikooniliste teemade, raamatute või autorite kummardamise kaudu tõrjutakse eemale need, kellel on teised huvid …     

Nüüd läksin liiga kriitiliseks ning kaldusin  vastusest kõrvale. Vastus ise oleks: kirjandusblogidel on oma koht täiesti olemas. Seda nii Eesti kriitikamaastikul kui ka kirjandusliku seltsielu maastikul. Viimasel alal on see koht isegi väga tugev. Kriitikas on blogide koht aga ajalehtedes ja ajakirjades avaldatuga võrreldes nišiseisundis. See võib muutuda. Selleks peavad ainult trükiväljaanded oma positsiooni minetama – ent radikaalset sellesuunalist muutust ei toonud endaga kaasa ka mitte masu (kuigi  kurjemad keeled nõnda ennustasid) – ja blogid muutuma ühtlasemaks. Kuni eksisteerivad professionaalsed Varraku ja Tänapäeva „firmablogid”, väga ühtlase kvaliteediga Ulmeguru blogi ning nende kõrval sporaadilisemalt täidetavad ning hüplikuma kvaliteediga „erablogid”, ei saa blogidest rääkida kui mingist kindlalt defineeritavast meediamaastikust. Pigem esindavad nad vabadust, mis on küll kirjandusretseptsiooni osa, ent selles  on apokrüüfid segamini kaanoniga.   

PAAVO MATSIN: Ei saa öelda, et oleksin eriline blogide lugeja. Olen lugenud mõnda kirjandusega/kultuuriga  seotud isiku blogi (näiteks Sandra Jõgeva oma) samal kummalisel põhjusel nagu vahel Vahingu päevaraamatuid – pärast lugemist on hea meel oma elus tehtud väikekodanlike valikute üle. Kõik ei olegi läinud nii halvasti! Loed natuke järjekordset jubedat kunstniku olmetragöödiat või veidrat hipidraamat ja siis lähed keldrisse, lased natuke koduõlut, viid õue koerale suitsukoodi, vaatad möödaminnes, kas lipp ikka lehvib ilusti mastis, ning naudid  verandalt päikeseloojangut üle rahulikult voogavate põldude. Arbeit adelt! Ordo ab chao! Eks kirjandusega lähemas kontaktis blogisid saab ehk liigitada nendeks, mis on ise valdavalt ilukirjanduslikud, ning siis jällegi niisugusteks, kus käsitletakse rohkem teiste kirjutatud kirjandusteoseid või laiemalt kirjandusmaailma probleeme. Need kaks suundumust võivad olla muidugi ka ühitatud.

Tänuväärsena tulevad meelde näiteks Wimbergi blogis Pärt  Liase lahkumise puhul kajastatud mälestused, kuhu mingid inimesed kohe ka isiklikke mälestusi juurde lisasid. Üldse on blogidel kindlasti igasuguste ürituste kajastamisel teha oluline töö, sinna saab panna juurde pildi- ja helimaterjali jne. Kohati ja mõnel puhul ka läbivalt on blogid tõeline edevuse laat ja mõttetu pidev särisemine. Kurioosumina meenub mulle ühe noore näitleja blogi, kuhu kunagi juhuslikult sattusin. See täiesti tundmatu vend oli endast ikka hüsteeriliselt heal arvamusel. Ka Igor Kotjuhi blogi on kaunis naljakas, praegu, kui seda siin kirja panen, on viimane sissekanne teemal, et ta on mingisuguse vastloodud Eesti-Korea kultuuriseltsi juhatuse liige. Kotjuhi blogi ongi sellise paraaditsevasse institutsionalismi kalduva blogi näide, enese demonstratsioon: kus ma pean loenguid, millal ilmuvad teosed, kuhu organisatsioonidesse kuulun, kus luulet loen, kes miski kultuurkapitali auhinna saab  jne. Info seisukohalt võib ju säärasel lähenemisel mingi mõte olla, lugejana eelistan pigem aga esseistlikumat ja sügavamate pildistustega lugemist, näiteks Aare Pilve sümpaatset ja mõtlikku blogi.       

Ühe asja eest aga hoiataksin: päris mitmed kirjanikest blogipidajad armastavad üles riputada oma unenägude kirjeldusi. Oleksin sellega väga ettevaatlik, unenägusid on parem mitte teistele rääkida, pealegi on inimesi, kes suudavad neid kaunis hõlpsasti analüüsida.       

MART VELSKER: Eesti kirjandusblogidest jälgin pidevalt kolme, mida tehakse ühistöös, lisaks loen personaalseid blogisid, millest ehk viis on sellised, kus kirjutaja seotus eesti kirjandusega mõjutab  teksti sisu. Need kolm kollektiivset on Tartu linnaraamatukogu Luuleleid, Carolina Pihelgase ja Hasso Krulli Luuletõlgendus ning Varraku raamatublogi. Iga nädal vaatan, kas midagi uut on tulnud Aare Pilvelt (pilve koht), Jaanus Adamsonilt (Loss), Jaan Kaplinskilt (Ummamuudu) ja veel paarilt inimeselt – jäägu loetelu praegu targu lõpetamata. Ajaveebinduses on veel rida kohti, kus võiks käia regulaarselt, aga kõikjale ei jõua. Praegu mõtlen, et raamatuarvustuste  blogi Loterii vääriks süstemaatilist silmitsemist, ilmselt võtangi selle oma püsirepertuaari.     

Blogist (või üldse arvutist) ei taha ma  lugeda mahukamaid ilukirjandusliku ilmega tekste. Tõlgendused võivad minu poolest olla ka veidi pikemad – kui sissekannete maht on traditsiooniline, siis blogide puhul siin õieti probleemi polegi. Päris hästi võib mõjuda karmi infotulva vahele ka näiteks üks ekraanilt loetud luuletus. Sageli pole fiktsionaalse ja mittefiktsionaalse eristamine muidugi võimalik, kergesti lähevad need (ja muud) piirid segaseks just blogosfääris. Üht võimalust, kuidas  see võib juhtuda, on minu meelest väga hästi kirjeldanud Johanna Ross Nirti romaani ja blogi näitel (Vikerkaar 2010, nr 6). Kas võiks olla eesti kirjandusblogides mingeid erijooni, mis meil on teisiti kui mujal? Pealiskaudsete muljete põhjal põhjapanevat küll väita ei oska, valdav osa erinevustest näib tekkivat sellest, et eesti kultuur on väike. Siin tulevad kirjutajate pseudonüümid kergemini välja ja seltskondlikkust on rohkem, aga eks  see oli nii ka enne arvutite ajastut. Eesti näitel ilmneb ehk keskmisest selgemalt kogu kirjandusliku blogosfääri staatuse küsimus, mis omakorda on üks osa virtuaalse sõna staatuse probleemist. Internet demokratiseerib, aga siis pole ka näiteks kirjanduses liiga selge, mis rolli blogid kirjanduses mängivad ja milline võiks olla nende vahekord trükiväljaannetega. Eestis pole kujunenud tava, et ajakirjandusväljaande või portaali kirjandustoimetaja  peaks pidevalt nn institutsionaliseeritud blogi. Mõned asutuste alt ilmuvad blogid on, seni on need peamiselt raamatukogutöötajate kirjutatud. Staatuslikult üks keerukamaid juhtumeid on praegu Varraku raamatublogi. Neist eesti ühisblogidest, kus juttu raamatutest, on see minu meelest kõige professionaalsem. Samas tajub kõrvaltvaataja seda, et tegevus käib ühe kirjastuse märgi all ja seda on võimalik tajuda ka probleemina. Tore, kui  sama hea blogi toimiks ka mõne ajakirjandusväljaande juures – sõltub väljaandest, aga keskeltläbi mõjuks selline vorm neutraalsemalt. Kuid nii või teisiti, kuni need küsimused on segased, otsitakse autoriteetset kirjanduslikku sõna ikka Loomingust, Vikerkaarest ning neile lähedal seisvatest väljaannetest. 

BERK VAHER: Hästi suhtun, kuigi regulaarselt lugeda jõuan ju vaid paari-kolme. Ma ei tea, kas Kadri Tüür oma artiklis ka mingisuguse tüpoloogia esitab, aga kirjandusblogide puhul on profileerumine ja sellest tulenev lähenemisviiside  paljusus kuidagi selgem kui trükimeedia kirjanduskülgede puhul. Neist, mida pidevalt või sagedamini jälgin, on Loterii lugemis- ja arvustamisblogi, Varraku blogi keskendub pigem „probleemartiklitele” ja üldisematele mõtisklustele, Sven Vabar avaldab oma blogis oivalisi lühijutte ja Aare Pilve blogis on vaimustav eklektika teda inimesena (ja kahtlemata ka kirjanikuna) liigutavast, mis samas ei pruugi sugugi olla otseselt „kirjanduslik”, aga  seda enam harib kirjandusest kirjutajaid – üks verbaalne tekst ei sünni pelgalt teiste verbaalsete tekstide ristumispunktis, osalevad ka maastikud, muusika, mälupildid …

Arvustustele lubab blogikeskkond ka mõnevõrra suuremat temaatilist ja formaadilist vabadust kui trükimeedia: Loterii blogis on sageli keskendutud marginaalsetele teostele, mis ajalehe kirjanduskülgede „latti” ei ületa või kui ületavad, võib see solvata mõnd  arvustamata jäänud parnassipealset; mõnikord koosnebki lugemiselamus vaid tsitaatidest, mida raha eest lehte kirjutaja vist ei tihkaks teha (ega toimetaja aktsepteerida), kuid milleks on kiusatust tundnud küllap igaüks, keda teise tekst jäägitult on haaranud. Ka on ses blogis rõhk juba mitu aastat tagasi ilmunud raamatutel, samas kui ajalehtede kirjanduskülgedel lasub justkui päevakajalisuse imperatiiv (seda on küll asunud kõigutama  Areeni kirjanikuveerg, eriti Toomas Raudami kirjutatuna).     

Loteriid pidava Mihkel Samarüütli lugemisja reflekteerimisjõudlus on aukartust  äratav; ma ei jõua isegi ta arvustusi lugeda samas tempos, millega tema raamatuid loeb. Aga ega ju kõik võrdselt ei huvita ka. Üldiselt kirjutavad vahvamate blogide pidajad siiski tänuväärselt harva ja see ei käi ainult kirjandusblogide kohta. Teatav kirjasõna inflatsioon on ju paratamatult toimunud; ajal, mil trükisõna oli veel midagi suhteliselt haruldast, raskesti saavutatavat ja kättesaadavat, õilistas päevikupidamine argielu vaat et kuhugi muinasjutulisse  maailma; nüüd, kui valitseb trükisõna üleküllus (vähemalt siin ilmanukas), võib elu pidev literaliseerimine sellelt pigem midagi ära võtta, seda trivialiseerida. Mõnel blogipidajal õnnestub aga kummati ikka ja jälle tabada eluliselt ja kirjanduslikult väärtuslikke hetki, nagu nähtamatut imelooma A Bao A Qu-d, kellest Borges kirjutab, ja see annab tagasi usu kogu päeviku- ja blogipidamise mõttekusse. (Et ma ise blogi ei pea, tuleneb  vist ennekõike mu merkantiilsest loomusest: ajalikum tekst konverteerub honoreeritavaks, ajatuma ambitsiooniga read peituvad ilukirjanduslikku „veinikeldrisse”.)   

JANIKA KRONBERG: Oma hällist peale võlgneb õhtumaine kultuur ilmselt palju edevusele, aga meie ajastu infotehnoloogilised võimalused ja teabeuputus ületab kaugelt kõiki eelmisi. Käes on EEDi, Eriti Edeva Diskursuse valitsemise aeg. Ekshibitsionistikalduvusega seltskonnarahvas konverteerib oma kombeid ja suhteid ise rahaks, introvertsemaid ja konservatiivsemaid paljastab kõmunäljas meedia pikantseks lisandiks.  Listidest ja blogosfäärist on saanud tõeline agoraa, kus igaüks võib kuulutada oma ainuomaseid tõdesid ja teadmisi ja need levivad välgukiirul. Meedia omakorda nokib sealt palukesi ja võimendab iga vähegi kirjaoskaja, kes veel märkimisväärselt nokka ega sulge pruukinud ei ole, kirjanikuks või kriitikuks – kui piirduda siinse, kirjandusliku kontekstiga. Ja enesest mõista kipub mõnigi kirjaoskaja lugejaga jagama oma mõtteid. Paraku on nii,  et jagab tihtilugu see, kellel midagi jagada ei ole, jagamata jätab aga too, kelle häält nõudlikum kuulja kuulda tahaks. Oma vaimsed rikkused jätab enesele just loomuldasa tagasihoidlikum loojatüüp, kelle puuduseks on oskamatus end tasuta reklaamida ja nähtavaks teha. Ilma selleta aga peaaegu enam ei saa. Sõna on devalveerunud, aga paradoksaalselt võib meid väärtuslikuma juurde juhtida hoopis seda saatev müra. 

Siit siis ka teatud kohustus või missioon. Süümekas endiselt ju elavast paberajakirjandusest kuni paisuva blogosfäärini ulatuv ja nende võimalusi kasutav kirjanduskriitiline mõte ei tohiks piirduda laperdamisega virtuaalmaailma  tuultes ja eneseeksponeerimisega isikliku edu nimel. Juured alla! Eelnenu taustal mõjub ehk veidi kummaliseltki, et suhtun kirjandusblogidesse, niivõrd, kuivõrd neid seiranud olen, muidugi positiivselt. Seda enam, et areng on küll kiire, aga vähemalt praeguses faasis näib siiski, et blogimist ei saa veel pidada iseväärtuseks. Aga kui see aitab kaasa, viib tõelise loomingu juurde, mõtestab või reklaamib seda, kergitab esile kunstiomaseid kratsivaid ja ebamugavaid küsimusi olemise kohta, siis lastagu aga minna. Eks see ole nii igas valdkonnas, mitte ainult kunstis. Sõkalde vahele eksib vahest ka midagi terasemat. Ja lõpuks on nii blogistamine kui selle jälgimine mõlemad vabatahtlik tegevus. Seetõttu jälgingi ajuti ühe kirjastuse raamatublogi, mis on üsna mitmekesine ja hariv, lisaks mõne kirjaniku oma, kui meelde tuleb. Ei vaevu neid aga soovitama ega eelda  nende jälgimist kelleltki sel määral, et jutuks võtta. Kuigi, vahest peaks neid isegi koguma, kataloogima, uurima? Kui, siis esialgu mitte väga entusiastlikult. Ei võetud ju ka agoraal vist kõike väga tõsiselt. Aeg näitab, millel väärtust.       

VAAPO VAHER: Eesti kirjandusblogidesse ei suhtu kuidagi. Ei ole süvenenud. Ei oska arvata. Ju on tarvilikud. Ise pole himu või vajadust tundnud. Küllap ei jätku enam nartsissismi. Ei ole aega ka. Arvuti on niigi liialt ellu trüginud. Tühitekste topitakse suhu ja silma. Oakene lämbub  sõkaldesse. Eks see blogi üks väljanäitus ole. Klassikaline päevikupidamine oli sissepidi kirjutamine, blogimine vastuoksa. Ega ma halvusta, soovin edu!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming