Kuidas olla?

Märten Rattasepp

0lematute raamatute antoloogia. The Anthology of Non-Existent Books. Koostanud kiwa, toimetanud Jaak Tomberg, tõlkinud Annika Laas. Kujundanud Tuuli Aule. Paranoia, 2014. 184 lk.

Multikunstnik kiwa egiidi all on ilmunud värske eksp-kirjanduse 16+1 vihikuline tekstikassett, mistõttu kirjandusmaastikul laiutab taas üks tõlgenduslik lõtk (või tühik). Antoloogiale on nüüdseks leida mõningaid kiitvaid kui ka laitvaid reaktsioone, kuigi tegeliku ja keskse mõistena näeksin enamjaolt siiski kerget, vahest küllaltki asjakohast nõutust. Eksperimenteerivat laadi kirjandus on Eestis olemas juba paar aastakümmet (tänapäevasega sarnanevas võtmes 90ndatest saadik, ent selle mõjuliine võiks viia tagasi mitmete varasemate kirjanike-kunstnikeni), välismaal aga kauemgi (ei hakka kõikvõimalikke rühmitusi jt igikestvalt üle kordama). Vähemalt kümne aasta jagu mõtestusi-tõlgendusi pole aga just märkimisväärset selgust toonud, ehkki huvilisi ja üritajaid leidub. Kodumaise ekspi tausta mõistmiseks soovitan näiteks Aare Pilve sisukat ja praegu kõige värskemat ülevaadet „Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta” Methise nullindate erinumbris,1 erisuguste välismaiste ettevõtmiste kohta aga kas või 2006. aasta Vikerkaare eksperimentaali-kesksemat topeltnumbrit.2 Pilv ja Berk Vaher üritasid nähtust lahata ka 2004. aastal ajakirja Vihik „eksperimentaalse teksti” erinumbris.3 Olgu nime poolest tegemist mikrokirjandusega, Y-kirjandusega, miibiga, ekspiga või kuidas iganes, mingisugune raskesti tabatav grupeering, koolkond, mänglev kirja(ndus)viis, tekstide ja loomepraktika kogumik on Eesti kirjandusväljal olemas ning pigem iga aastaga aina elujõulisemal moel. Või vähemalt suudetakse selline mulje luua nt põnevate esitlustega, n-ö PR-kampaaniaga.
Julgen nõustuda Pilvega, kui ta üritab ääri-veeri defineerida seda kimbatust tekitavat kooslust, „mida iseloomustab eksperimentaalsus, kirjanduse peavoolust lahknemine või lausa ükskõiksus selle suhtes. See on justkui „eraldi protsess”, sest kuigi ta näib taotlevat teatavat kirjanduslikku uuendust, ei ole uuenduslikkus eesmärgiks. … Samas pole see eristumine ka kuidagi demonstratiivselt vastanduv, sest vastandamine tähendaks ju negatiivpildis samastumist; pigem on see just ükskõiksus, piiri tõmbamisest loobumine. Kui tal mingi eneseidentiteeti üldse on, siis igal juhul ei ole see tekkinud enese piiritlemise kaudu.”4
See on tõesti üks risoomjas võr­gustik, millel on tõepoolest omad koondumiskanalid (ajakiri Vihik, ID Salong, Eclectica, eksp-list jne, värskeimalt siis Paranoia), koondades seejuures üsnagi marginaalseid mõtlejaid-kirjutajaid, kuid ka puhtakujulisi mainstream’i esindajaid, näiteks Mehis Heinsaar või ootamatul hitilainel seilav Valdur Mikita. Ikkagi mitte avangard ega perifeeria, vaid teisenenud alternatiiv: kaanonist ja traditsioonist erinev, nendega külgnev, tõukuv, kuid mitte täiesti eraldunud ja vastanduv. Ja mulle tundub, et väga kaugele ei saakski tegelikult tõukuda, kuna ekspilisus eeldab teatud kaanoni taustsüsteemi. Tekstid nõuavad traditsiooni eksistentsi, mida kas õõnestada-lõhkuda või lihtsalt hoida taustal „olemasolevana”. Normeeriv võrdlusalus, mille hüppelaualt lõpuks jõuda välja võimalikkuste paljususeni. Võimalikkus ei oska olla „paratamatuseta”, n-ö selleta, mis on konkreetne ja olemas. Aga mingil määral nõutakse seejuures ka lugejateavet-teavitatust, tõsisemalt laiaulatuslikumat kultuuripagasit: näiteks juhtus nõnda, et kuna olen fotograafias või kunstimaailmas, s.t visuaalses meediumis üleüldiselt üsna ebapädev, kõnetasid pildilisemad ekspi-palad mind palju vähem, ent tõele au andes ei saa etteheidet laiendada vastavatele teostele endile. Lisatasandite ja -tähenduste mõistmiseks polnud vundament piisavalt kandev.
Pilv sedastab veel asjalikke mõtteid: „Mulle näib aga, et kui otsida mingit „sisulist” või „ideoloogilist” raammõistet tollele kirjanduslikule fenomenile, mida ma püüan kirjeldada, siis võiks ehk abi otsida ühest teisest Luugi tekstist pealkirjaga „Paranoiakriitika”, mis ilmus 2002. aastal Vihikus. Paranoiakriitika mõiste ja meetod pärineb Salvador Dalílt ning Luuk seletab seda nii, et inimestel on dispositsioon mõelda (s.t uskuda), et miski on varjatud ja et see varjatu on tõde, ning ühtlasi ka, et tõele on iseloomulik, et ta on varjatud – see paranoia on tõlgendava mõtlemise põhimehhanism.”5 Küllap kannab see tõik üht võimalikku seletust Paranoia publishing groupi nimevalikule, on ekspilisus olnud siiski ülejäänud kirjandusliku (meta)tasandiga üsna stabiilses kommunikatsioonis, omastanud mitmeidki pakutud nimetusi või definitsioone oma katuse alla, panustades seeläbi eesmärgipäraselt tähenduste laiaulatuslikkuse, lausa ülekülluse loomesse.
Antoloogiat iseloomustab tugev erinäolisus, sest ehkki katusmõiste on üsnagi konkreetne ja selge, on autorite lähenemisnurgad ja lõpptulemused niivõrd erinevad. Raskendatud on arvustuse tarvis kas või puhtseletusliku eesmärgiga hõlmav koondamine, mille põhjalt pakkuda mingeid suuniseid, soovitusi või järeldusi. Ja siin ei lasku hetkel isegi kommentaarini, et mõni vihik on ehk teisest kuidagi „parem” või „halvem”; oluline on, et kogumikku läbib ühtlustamist eitav mitmekesisus, mis nõuab kiireid ümberkodeerimis/
-mõtestusoskusi ning eklektika-taluvust. Seletust ja suunda kogumiku olematutele tekstidele pakub kiwa eessõna, kuid igati intrigeeriv oleks seda vaadelda hoopis ühena tekstide endi seast, millele kehtivad samad „reeglid”, s.t seda võib, kuid ei pea võtma ülejäänud vihikute suuniseks. Kommentaar on ju eneseleosutavuse (self-reflexivity) üks jõuline võimalus. Eessõna pakub hariva ülevaate metafiktsionaalsuse taustast, ajaloost, eelkäijatest, põhiprintsiipidest ja annab seeläbi ka potentsiaalse võtme edasiseks mõtestamistegevuseks. Kuid mis juhtub, kui seda täie tõsidusega ei võta? Kehtima jääb iseennast tühistav märgistus, ei saa minevikulist tagapõhja kirjeldades ja defineerides ekspi nõndamoodi taltsutada ning raamistada. Ka kannab kiwa eessõna-vihik kaanel numbrit 00 – topeltnull, topeltolematus. Milleks end piirata, kui võib mänguga kaasa minna? Kuid olgu, ärme teksti siiski täielikult ära nulli.
Üleüldine nõutus jääb ilmselt paratamatult kestma, kuna „Olematute raamatute antoloogiat” saab mõista n-ö potentsiaalsuse-kirjandusena, võimalikkuste ja utoopiate lõppematu väljana. Kui kiwa eessõna ikkagi järgida: „„Olematu raamat” võib tähendada ka võimalikku maailma, personaalset vaatepunkti või radikaalset autoripositsiooni. Seega on „Olematute raamatute antoloogia” platvorm puhta võimalikkuse ja kõige äärmuslikemate utoopiate elluviimiseks. See kogub ühise kontseptsiooni ja kassetikaante vahele erinevalt positsioneeruvad autorid, kellest igaüks esitab ühe projekti, case study või potentsiaalse „raamatu” (kiwa, lk 9). Aga potentsiaalsust ei saa (või ehk ei tohigi?) niisama lihtsalt ja mõtlematult hinnata, s.t hinnangulisena ekspluateerida. Mitte et selline lähenemisnurk – potentsiaali üleküllus, võimalikkuste kaardistamine – toimiks kriitika eest kaitsva kilbina, kuid siiski muudab see analüüsi paganama palju keerukamaks. Võime ju rääkida raamatutest, mida pole lugenud (Pierre Bayard). Kuid kas meetod töötab sama hõlpsalt, kui rääkida raamatutest, mida pole olemas? Kui antoloogia kirjutiste eesmärk on mitte lasta end traditsioonist ja tavapärasest tasalülitada, siis kehtib sama nõue suurel määral ka lugejale või kriitikule, aga mugavustsoonist lahtilaskmine on vaevaline ega juhtu üleöö.
Huvitav on jälgida, kuidas teatud sarnased retseptsioonitasandi probleemid kehtivad ligi aastakümme hiljem, eksp-kirjandust ei nähta mitmete väljundite ja korraliku tegutsemisaja järel ikkagi märkimisväärselt „tõsiseltvõetavana”; Priimäe poleemiline sõnavõtt6 ei erinegi üleliia Veiko Märka peaaegu kaheksa aastat vanast arvustusest antoloogiale „Tekstilääts”,7 ka positiivsed arvustused kordavad varasematega üsna sarnaseid fraase ja mõtteid. Tõlgenduskonteksti ahtus paistab jälle välja. Seejuures kõlab see postmodernistliku mängulisuse tagajärgedega humoorikalt kokku: kui näiteks narratiivide lineaarsuse lõhkumine viib uute või teistsuguste tekstikonstrueerimis-võimalusteni, kas või (olemuslikult korduva) tsüklilisuseni, siis sama asja kipub tegema kriitikasfäär. Eksp-kirjanduse alaline „uudsus” (teistsugususe võtmes) viib lõpuks välja selleni, et kommentaaris tegeldakse alati kõige pealispindsema tasandiga, sügavama ivani jõudmata. Tsirkulaarselt toimiv kirjandus, mitte-lineaarsuse taak. Loop.
2004. (või 2006.) ja 2014. aasta vastuvõtu võrdluses on piisavalt sarnasusi, et tekkis mõte proovida kvaasi-carbon copy printsiibil toimivat eksp-kriitikat. Võtaks mõne suvalise vana arvustuse (olgu see positiivne või negatiivne) ning vahetaks välja raamatu pealkirja, autorinimed jmt. Lõpptulemus annaks ju põhimõtteliselt sama välja? Katse Janar Ala 2006. aasta arvustuse8 näitel:
„[Eksp-kirjandust] ei saa kuidagi tähtsaks institutsiooniks pidada. Õigupoolest ei saa seda mingisuguseks institutsiooniks pidada. Tal ei ole põhja ega lauset, millelt lähtuda, millele toetuda ja millele tagasi minna, basic. Ilmselt ei võetaks teda ka kuulda. Tal puuduvad hääl ja märgid. Tal on hääl ja märgid, aga … teisiti, need töötavad teisiti, tsirkulaarselt, mitte-lineaarselt, seljaga publiku poole, for-not-so-real.
Ilmunud on [eksp-kirjanduse] antoloogia [„Olematute raamatute antoloogia”], mis koondab endasse hulka autoreid juba tuntumatest ja ilmselt seega mingitpidi institutsionaliseeritumatest päris tundmatuteni ja täiesti inst… matuteni. On suurepärase kujundusega, illustratsioonidega. Need ei ole väheolulised. [Eksp-kirjandus] on Gesamtkunstwerk, keskkond, totaalne kooslus.
[—] [„Olematute raamatute antoloogia”] on tugevalt enese-refleksiivne, meta- ja samas selle meta-suhtes narritav, et nagu ei olekski päris, irriteeriv, demüstifitseeriv. Mäng käib meta-ga, fort-da, ilmuv-kaduv objekt, lekib-sulgub-muna. (Pseudo)Intellektuaalne ja edev ja valelik ja kunstlik.”
Vormiliselt päris lõbus, kuigi ehk igaüks tuletab oma sisulised järeldused. Kas see on kõnekas või mitte? Äkki kehtibki kõik võrdväärse adekvaatsusega uue antoloogia kohta? Või olematu ütlemine ütleb ikka midagi, mida tuleb jälle luubiga (loop’iga) otsima minna? Ehk ongi asi ennekõike selles, et materjal ei lase sügavamale mõistmisele ja mõtestamisele lähedale, kuid just seetõttu olekski tarvis rohkem pingutada.
Kummaline küll, kuid antoloogia lugemine tekitas hoopis n-ö subjektiivsuse tõusu tunnetuse, ehkki tihtipeale räägitakse postmodernistliku pihustumise raames just subjekti või identiteedi kaost, lagunemisest. Selline subjektiivsuse kasv ärgitus objektiivsuse pärsitusest, lõhenemisest – ontoloogilise tasandi nõrgenemisest või üleüldisest tasakaalutusest, kuna eristumine harjumuspärastest tõlgendusmehhanismidest ei lase hinnata, kas asju tehakse „õigesti” või „valesti”. Puudub normatiivne Tõde, mille põhjal neid loome-eksperimente võrrelda ja tasalülitada (ehkki selline oht säilib, nagu on demonstreerinud mõned kriitikud). Pealesunnitud introspektiivsus tekitab lugejale (vähemalt minule) küll tavalisest jõulisema enesetunnetuse; seeläbi tõusid tekstide juures esiplaanile aga isiklikud muljed. Üritades eralduda kätteõpitud erialalisest lähenemisviisist, jäi ainsaks pidepunktiks üsnagi sattumuslik mulje. Selgus, et end on palju keerulisem ära kaotada või peita, kui ei saa seda summutada normeeritud traditsiooniga, tavapärase ja harjumusliku kirjanduslikkusega.
Idiosünkraatiline muljerõhumine viib siin välja tulemuseni, et sümpati-
seerisid kõige rohkem vihikud/tekstid, milles olematuse ja olemise piir oli optimaalselt (maksimaalselt?) ambivalentne, ähmane (nt Aare Pilv, Barthol Lo Mejor, Celer Tambre, Gennadi S. Klein, Sven Vabar). Veidi vähem need, mis tegelesid visuaaliga (kuigi Triin Tamme „Pühendused” on äge) või otseste keelemängude vmt nihestamisega (kuigi Jaak Tombergi manifestatiivne „Jääk” on intrigeeriv ning pseudonüümse Salmo Salari rekordiline palindroom „SO” muljetavaldav). Aga niivõrd suvalist tunnetust ei saa/taha mugavalt teistele soovituseks ekstrapoleerida, sest inimeste elutaust ja huvid on igati erinevad. „Olematute raamatute antoloogiat” peab igaüks ise lugema, et leida omad kokkupuutepunktid.
Olematusi ei tasu alahinnata. Aktuaalse näite olematuse hõljuvusest ja paeluvusest saab tuua välisilmast. Äsja jõudis ekraanile Frank Pavichi suurepärane dokumentaalfilm pealkirjaga „Jodorowsky düün” („Jodorowsky’s Dune”, 2013), kus räägitakse ühe puhta kunstiteose kurikuulsast luhtumisest. Film toob vaatajate ette Tšiili-Prantsuse režissööri Alejandro Jodorowsky ja kaastöölised, kes üritasid 1970ndate keskel luua laushullumeelset ja ülepaisutatult ambitsioonikat Frank Herberti ulme­romaani „Düün” („Dune”, 1965, e.k 1996) ekraniseeringut. Olematu film kõlab säravalt kaasa kogumiku tekstidega: katkenditega või kokkuvõtetega ideedest, mis ei saanud teoks, plaanidega, mis luhtusid, tekstidega, mis jäid poolikuks või ei alanudki. Ja siiski oli kavatsetud, ent luhtunud filmi mõju niivõrd võimas, et disainielemente, stseene, kaadreid, pilte jpm on kasutatud Hollywoodis ja mujalgi mitukümmend aastat, tänapäevani välja. Täiesti olematuna nihutas Jodorowsky visioon omaenda valdkonna kaanoni ja traditsiooni piire. Mitteolemises saigi see enam kui olevaks. Kas ka eksp-kirjandus kutsub (sunnib) asju sel moel, peaaegu et vägivaldselt, olemisse?

1 Aare Pilv, Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta. – Methis. Studia humaniora Estonica 2013, nr 11, lk 22–47.
2 Viimases leidub ka paar arvustust kiwa varasemale ekspi-antoloogiale „Tekstilääts. Kangelasema toitepiim: miip-, mikro-, eksp-kirjanduse antoloogia” (2006).
3 Vt ka: Berk Vaher, Akna varastamine: eesti Y-kirjandus. Rmt: Sõnastamatu lend sõnades. Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 60–74.
4 Aare Pilv, Väike teatmik, lk 22.
5 Samas, lk 24.
6 Saates „Kirjandusministeerium” 29. IV 2014.
7 Veiko Märka, Sügavalt miibi sisse astunud tartlased. – Vikerkaar 2006, nr 10-11, lk 174–178.
8 Janar Ala, Mitte-nii-päris kirjandus. – Sirp 13. X 2006.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming