Kriitik(a) arenguvestluse järel

Berk Vaher

Kümnenda kirjandusmõtestaja mõtteid kirjanduskriitikast        Eelmises Sirbis läbi viidud kirjanduskriitika arenguvestluses „Kriitik(a) peab. Kriitik(a) võib. Kriitik(a) ei või. Kriitik(a) võiks. Jne” plaanisin ka ise osaleda, aga jutt kiskus vägisi lubatud tähemärkidest pikemaks ja nii mõtlesin: aga ei ole ju enam vaja kohe esimesena „puusalt tulistada”, kirjandus siiski ei ole Metsik Lääs, kus kiirem jääb ellu. Lausumisega viivitajal, teiste ärakuulajal on ju võimalus teiste väljaöeldule üldistusi ja täiendusi pakkuda. 

Ja see omakorda on juba üks vastus Jan Kausi esimesele küsimusele „Millised on praeguste kirjanduskriitikute võimalused ja kohustused ilukirjanduse tutvustamisel ja mõtestamisel?”. Mitmed eelmisel reedel sõna võtnutest täheldasid arvustuste lühenemist ja taandumist kaubanduslikuks tutvustuseks, meediakuvandite võimenduseks; aga kuis saanuks see sündida ilma kriitikute endi järeleandlikkuseta? Veel enam, kaasaaitamiseta?       

1990ndate lõpul ja 2000ndate alguses, mil see muutus ilmsemalt maad võttis, oli kiirreageerimine ju väärtus omaette, see paistis „klikimeedia” ajastul teoste, autorite ja mõistagi ka kriitikute endi autoriteeti rohkem mõjutavat kui pikkade ja hoolega kaalutletud käsitluste kirjutamine erialaajakirjadesse. Ma usun, et nüüd on välkarvustuste väärtus tublisti kahanenud, õigemini – selle kirjandusloolist mõju poleks maksnud üle hinnatagi. Paljud neist on ammu mattunud uuema info alla, avatudki arhiividest leitamatud, mis  siis veel rääkida Eesti Ekspressist, mis on üritanud mängida meediavabaduse lipulaeva, kuid on oma artiklivaramu eht nõukogulikul kombel lukustanud. Mõistmist, tunnustust, taasavastamist on tänagi märksa kergem leida ikka komplekssemalt analüüsitud autoritel ja teostel. Siit siis võimalus, ehk isegi kohustus kriitikuile: loobuda lehesabaleelutustest, vältida välkreageerimist, kui pole just vaja sulalollusele vastata; oodata, üle ja ümber lugeda,  et näha kaugemale hetkevirvendustest. Ei pea muretsema, et kui täna oma lemmikut ei arvusta, siis homme seda ei osteta. Peab muretsema, et kui oma hinnangu efemeeriasse ära raiskad, siis ülehomme toda ostetut enam riiulis ei märgatagi.     

Nõnda on eelmises Sirbis üheksast kriitikamõttest  kõnekamgi Kärt Hellerma enkoomion Eeva Pargile, ühele selgelt isikupärase kirjapruugiga autorile, kes jäetud rambivalguse veerde, kui mitte lausa hämarusse. „Ka vaikus võib kanda endas hinnangut ja muutuda retseptsiooni osaks,” tõdeb Hellerma. „Leidub ju viljakaid kirjanikke, kes naudivad üksnes lugejamenu ning on harjunud sellega, et ametlik kriitika nad heal juhul üksnes mõnes ülevaates ära märgib. Kuigi ka säärane vaikus, mis  pole sisimas jäine, vaid pooldav ja soosiv, on ikkagi vaikus.”   

Selliseid vaikusi tulebki aga hakata kriitikuil murdma, põhjalikult ja mitmekülgselt kajastama samalaadsete/teistsuguste ebaõiglaselt unarusse jäänud autorite loomingut. Hellerma näib Pargi eiramist tajuvat küll suuresti soolise probleemina, naiskirjanikevastase ülekohtuna („Eeva Park pole pealegi ainus võimekas naisprosaist, kellest kriitikud ja žüriid kipuvad mööda vaatama,” kuulutab ta; egas ta nüüd ometi iseenesele vihja?).  Aga samavõrd alakajastatud on ju olnud Toomas Raudam, Ülo Mattheus, Jaak Jõerüüt; ka Ervin Õunapuu proosaloomingu käsitlemises muust kui „võitlevast ateismist” lähtuvalt olen end üsna üksi tundnud. Hajaarvustusi nende teoste kohta ilmub, aga mitte loomingu põhjalikumat analüüsi ja nii lähevad nad kaduma ka toimetajate, pärgajate, kirjandusõpetajate, raamatukoguhoidjate, tervete lugejapõlvkondade jaoks.   

Miks see nii on – kas tõepoolest eksisteerib mingi müstiline peavool, mida vabamüürlaslik sisering kutsumata külaliste eest kaitseb? Minulgi on olnud kiusatus nii mõelda ja ma  tunnen midagi ära, kui Hellerma selle nii visandab: „Vahest pole [Park] peavoolu seisukohalt piisavalt irooniline, piisavalt kuri, piisavalt intellektuaalne, piisavalt sotsiaalne, piisavalt lõmpsiv, piisavalt kalk?”. Ent sealt edasi tuleb juba: „Tänapäeva kirjanikult ei oodata mitte niivõrd idealistlike pürgimustega varustatud tegelasi ja romantilistest tunnetest nõretavaid teoseid, vaid pigem teadlikult kalkuleeritud süžeid, kus ei tegutse mitte unistajad,  vaid jõhkardid. Või siis ajaloolisi panoraame, kus voolab ojadena verd ja kuhu on pikitud piisavalt alandatuid ja solvatuid.” Selles võin ma ära tunda kõrvalejäetu kibestumise, ent mitte tänapäeva (eesti) kirjanduse. Niisiis – ei maksa (enam) raisata energiat ega väärt teematõstatuse trükiruumi abstraktse peavooluga heitlemiseks, see võib osutuda omaenese esileihatud-kardetud tondiks. 

Küll olen ma seda meelt, et kriitikuil on võimalus (või lausa kohustus) hakata kahtlema teistest kirjanikest seni enam hinnatute ja ülistatute kinnistähtsuses. Ma ei pruugi nõustuda  Paavo Matsini hinnanguga fs-ile ja Asko Künnapile, kuid ma jagan ta võitlusvaimu kirjandusloolise konformismi vastu. Ma põlgan nii toorest ja räpakat ikonoklasmi, nagu sai mõne kriitiku poolt osaks Mehis Heinsaare „Artur Sandmani loole”, kuid tajun ka, et „eliitautoritel” oleks loojatena sellest vaid võita, kui nende teoseid ja loomelaadi mõnevõrra kainemalt ja hardusvabamalt vaetaks. 

Müüdimurdmine võib toimuda ka autoriüleselt:  mulle on sümpaatne, et eesti uuemale luulele lauldava hosianna kõrvale on kõlamas ka skeptilisemaid hääli, mis seavad kahtluse alla mitmete tänaste poeeside õiguse luule nimele. Nii kirjutab novembri Keeles ja Kirjanduses Joel Sang vabavärssidest: „Luule produtseerimine pole kunagi olnud nii kerge kui praegu ja tõotab mõnelegi kirjamehele hõlptulu. Luule pähe võib esitada mis tahes teksti, kui seda tüpograafiliselt veidi liigendada. [—] 

Tihti antakse vabavärsi kuju oma eluolulistele pahameeleavaldustele, mis muidu kõlbaksid ehk ainult ajalehe kirjade rubriiki” („Raha ja luule”, lk 841).        Ent see ümberhindamine ei puuduta vaid vabavärssi; kosutav oli viimases Loomingus näha Alvar Loogi ülikriitilist hinnangut Wimbergi luuletusteks nimetatavale piinlikule haltuurale (ehkki see polnud Loogi paremaid arvustusi, sisaldades peaaegu sama palju mõttekordusi kui selle objekt). Wimberg on kirjutanud arvestataval tasemel proosat ja ilmsesti meeldib luuletajana mudilastele, kuid ma pole kunagi mõistnud, kuidas saab  teda kui luuletajat täiskasvanutele mõeldud kirjanduse kontekstis „tegijana” võtta. Tegijamana kui näiteks on taibatud laiemalt võtta Marko Kompust või Kiwa – aga muidugi, üks on ju lihtne, lõbus, rahvalik ja aitab nõnda kirjandust populariseerida, teised aga panevad mingit obskuurset sürri, mis siingi lugejale peale ei lähe, mis siis veel tõlkevõimalustest kõnelda. Aga Kompuse loomingust on hiljaaegu siiski kirjutanud nauditavalt  kongeniaalse arvustuse Paavo Matsin („Professor Koti ettekanne umbusukomisjonile” 11. juuni Sirbis) ja loodetavasti hakkab ta ka ise kinni oma üleskutsest mõtestada süvitsi Kiwa loomingut ja mõju.       

Niisiis, on põhjalike taas- ja ümberhindamiste aeg. Ent mitte ilmtingimata moel, mida kuulutab Meelis Oidsalu: „Algaja autorina  püüan ka ise selle poole, et teose väärtustamine arvustustes tõukuks võimalikult vähe elamuslikkusest ja rohkem kirjandusteoreetilisest analüüsist ning põhjendatud (s.t tekstiga sobituvast) kontekstist”. Ära (rohkem) püüa! Võid kaotada selle, mis su juba praegu huvitavaks kirjutajaks teeb. Mind veenab arvustatava teose lugejaks saama ikkagi emotsioon analüüsis ja analüüsist üle; indu tekitab, kui kriitik on tabanud teoses midagi, mis ei allu ta teoreetilistele  skeemidele ega ole ka mahavaikitav; nii jagab kriitik lugejaga oma kimbatust, vaimustust, ängi või kummastust. Saamata kontakti Lauri Pilteri debüüdiga „Lohejas pilv”, ei plaaninud ma ette võtta ta tänavust järge „Retk Rahemäkke”, kuid muutsin meelt, kui lugesin septembrikuu Vikerkaarest Jaanus Adamsoni käsitlust „Meie väike Funes”. Miski ses teoses võttis muidu nii kõiketeadjalikult tekste lahkava kriitiku skalpelli värisema. (Samas oli  see arvustus haruldane näide proosapoeetika analüüsist – kui palju on kriitikuid, kes proosatekstist tavapärast narratiivi leidmata seda ära ei põlga, vaid püüavad mõista teksti alternatiivseid toimeprintsiipe? Lause ja kujundi, rütmi ja kõla tajumine proosas ei tundu enam kuuluvat eesti kriitikute elementaarsete ametioskuste hulka.)   

Nõustun niisiis Alvar Loogiga, kes taotleb kriitikas emotsionaalse väite ja intellektuaalse argumentatsiooni tasakaalu, ent ka pinget: „Ainuüksi korralikust arvustajast ja heast teosest  ei piisa. Nende vahel peab olema mingi keemia, dünaamiliselt ebatäielik kommunikatsioon, kokkupõrge”. Samuti olen temaga ühel meelel järgnevas: „Usun, et kirjandusarvustuste puhul on see perfect match peale juhuse veel suuresti toimetajate kätes. Toimetus on see kosjakontor, kus teoseid ning arvustajaid tundev insener suudab omavahel kokku viia nii teineteist kui ka kolmandaid osapooli viljastavaid paare”. Ma näen toimetajatel kohustust  tellida kriitikuilt süvakäsitlusi, mis süvendavad usaldust unustatute suhtes ning kahtlusi kangelaste suhtes. Kangelaste kiitmise ning unustatutest vaikimisega saavad kriitikud omapäi ka hakkama. 

Või siis ei saa sedagi, vaid killustavad end kes teab kuhu? Olles ise saanud teadlikuks oma keskeast, on mul nüüd raske mõista oma kunagist andumist noorkirjanduse haipimisele muus kui teiste kaudu enese haipimise võtmes, ehkki mõnes arvustuses õnnestus mul loodetavasti ka ennast unustada. Seda kummastavam on vaadata, kuidas toonasest minust justkui rikkalikuma lugemusega  arvustajad kulutavad end ebaküpsete kirjanikuhakatiste pilastamisele. Muidugi on aegajalt vaja kõrvaltkõnet, mis raputaks nood hakatised lahti teatavast kildkondlikust eneseimetlusest. Loetagu näiteks Purpurmusta foorumist 2009. aasta kevadest pärinevat põnevat keskustelu Jim Ashilevi mõttekäigu „Keelevähk” järelt, kus salapärane E. nahutab hoiakut „mis siis, et meie keel ja stiil on räpakas ja fragmentaarne, see ongi meie aja hääl  ja meie põlvkonna kunst”; ennäe, läks vaid veidi üle aasta, kui üks selle hoiaku peamisi apologeete Birk Rohelend juba pilkas samas foorumis uut „ajahäält” Chris Kala („Minaismi pealetungist”), kaelakuti E. maski heitnud Mihkel Kunnusega.       

Ent kui saamatud uustulnukad pälvivad juba niigi rohkem tähelepanu kui vääriksid, milleks seda veel võimendada, selmet kasutada oma eruditsiooni ja meediaruumi selle  väärtustamiseks, millesse tõeliselt usutakse, olgu autoriks noor või vana? Tõsi, olen minagi pigem naudinguga jälginud Mihkel Kunnuse kriitikutööd ja tõtt-öelda on kohati isegi sümpaatne, kuidas ta õpetuse jagamisega üle piiri läheb, oma isatsevast kõrgusest „alla veereb” – kui esitatakse vastulause, siis käärib aga käised ülesse ja astub blogiväitlusse, erutub, hakkab tegema keele- ja argumentatsioonivigu ning vennastub nii paratamatult oma kakluspartneritega.  Kahtlustan, et ratsionaalsuspastor Kunnus tajub sisimas, et algajalik tundlemine võib teinekord ikkagi osutuda kirjanduslikult võluvamaks kui profi „tuntud headuses” produkt; ehk ta isegi jahib seda toorest talenti nagu misjonär metslasest armukest, pettumuste kiuste? Tuuli Tauli ümber keerutab ta küll juba üllatavalt kaua …     

Igatahes siirast hoolivust või isegi ülehoolitsemist kumab nõnda Kunnuse näilise põlglikkuse tagant – erinevalt Peeter Helmest, kes näib arvavat, et karjäär funktsionäärina viib ta automaatselt ka kirjanduse kui kunsti parnassi  tippu, ülendab ta rabedate noorautorite hulgast suveräänseks maitsekohtunikuks, kellele on lubatud ea- ja tasemekaaslastele nii väiklaselt ja parastavalt pähe lasta nagu 16. septembri Areenis ilmunud egotrip’is „10 käsku algajale kirjanikule: kuidas teha nii, et lugejat mitte iiveldama ajada”. Olnuks tal vähemalt julgust vastata neile lugejakommentaaridele, mis osutasid ta enda ilmsetele keele- ja faktilapsustele, mõjunuks ta harimispaatos  usutavamalt. Ning olnuks tal tarkust küsida Jan Kausi kombel neid käske ka kümnelt inimeselt, tulnukski need kindlasti märksa harivamad.   

Ärgu arvatagu, et Helmele päheandmisest on saanud mu iga kirjatöö „Kartaago tuleb hävitada”. Jan Kaus küsis ka viimase aja kirjanduskriitika negatiivset näidet, ma vastasin. Samas tahan positiivsest küljest ära mainida Helme aktiivsuse selle rahvusvahelise konteksti, mida kriitikahindajad eelmises Sirbis nii taga igatsesid, maaletoomisel. Kui nendel oli hingel tõlkekirjanduse kunstiline või tõlketehniline vaagimine, siis tasuks ju ka arvustusi tõlkida  ja ka seda on Helme teinud. Mulle ei pruugi ta tõlgitavategi kirjanduslikud väärtushinnangud rohkem meeldida kui ta enda omad, aga pakkugu ma siis vastukaalu – tegevuse enda väärtus on vaieldamatu. Eesti literaat ei ela ega ole kunagi elanud vaakumis, ei ole kunagi omanud monopoli lugejate väärtushinnangute ja maitse-eelistuste kujundamisel, aga tänast kriitikapilti jälgides on vastupidine tunne vahel hõlbus tekkima.   

Lõpetuseks – kuidagi märkamatult on kriitikavaagijate sõnavõttudest kadunud mõne varasema „arenguvestluse” käigus väljendatud  mure, et kriitikute ja kirjanike killad liialt kattuvad. Ega ju enam kattugi: üheksast vastanust loob ise ilukirjandust (minu teada) kolm ja tundub, et see on representatiivne ka laiemate kriitikatendentside suhtes. Kuidas see vahekord on paika loksunud, olgu juba mõne teise loo teema, aga ju on kirjanike „turg” ikkagi üleküllastatud ja samas mitte veenvalt; kirjanike üksteisekajastus (kui mitte „sõbrakriitika”) on ameti mainest  ehk ikka midagi hauganud. Mõistagi võib ka kirjanikust kriitik oma esteetilist platvormi edendada nii, et see ei mõjuks oma raamatutele retseptsiooniruumi ettevalmistamisena (hea näide on mu meelest Sven Vabar), aga „need teised” mõjuvad siiski mõnevõrra objektiivsemalt ja autoriteetsemalt, ei tundu oma arvustustega vastuteenet ootavat või -rünnakut ennetavat. 

Ega ma sellepärast (veel) vaiki. Omaseatud kohustused ootavad täitmist.