Kreutzmatsini uus seiklus

Paavo Matsin: „Olen võib-olla esimest korda oma loomingus üritanud olla sotsiaalne.“

PILLE-RIIN LARM

Paavo Matsin (Kreutzmatsin) on andnud välja romaani „Must päike“. Kui „Sinises kaardiväes“ uuris Matsin läti ja „Gogoli diskos“ vene mentaalsust, siis nüüd on ta käsile võtnud eestluse eestkostja F. R. Kreutzwaldi ja tema lähikondsed. Ja eriti tema kure.

Hea tervishoiuinspektor, teie teose üks voorusi on Võru miljöö kirjeldused. Kuidas ja kui kaua nende tarvis materjali kogusite?

Päris pikalt, isegi minu kohta. Kui tavaliselt käin raamatu jaoks materjali otsimas-vaagimas enne kirjutama asumist, siis nüüd käisin pea kirjutamise lõpuni. Kasutasin Võru sümpaatset Kreutzwaldi muuseumi, riiulitäit raamatuid ning vanu Võru kaarte. Külastasin ka Võru „vaibi“ tabamiseks sealseid ööklubisid, nii näiteks sattusin Beebilõusta öisele kontserdile. Tänuväärne oli Kreutzwaldi kirjavahetus dr Schultz-Bertramiga ja doktori enda kirjavahetus. Päris palju tegelesin ka Marie Heibergiga, kes on romaanis geiluuletaja Mart Heiberg. Käisin korduvalt Urvastes, vaatasin sealset Armuorgu jne. Tunnen Võrut ja Võrumaad tegelikult juba lapsepõlvest, üks tädidest elas kogu elu Võrus. Tõin veel fookusse oma alkeemiahuvi, teoses on võrdlemisi spetsiifilist sümboolikat. Ka on taastatud kunagine Tartu vabamüürlaste loož.

„Kalevipojaga“ on juba igasuguseid trikke tehtud ja Lauluisa enda ümber, eeskätt seoses Lydia Koidulaga, ei hääbu häbitud spekulatsioonid. Aukartuse puudumises klassikute ees olete saavutanud uue taseme.

Nagu ütles prof Toomas Liiv: Kreutzwald on vundament, aga keegi teda õieti lugenud ei ole. Ma ei usugi, et keegi suudab vundamenti murendada, ja see pole ka eesmärk. Küll aga tuleb vundamenti hooldada. Ideaalselt tsentraalsetel persoonidel, ja seda Kreutzwald kahtlemata on, on värskema vaateta alati oht marginaalsena kopitama minna. Eks ta oli ka inimene, ja võrdlemisi kirglik – lugege kirjavahetust! Seda kõike ma kujutangi romaanis. Koidulaga on nad romaanis töökaaslased ööklubis nimega Hölle. Lõpuks läheb küll tantsija Koidula kure juurde Tamula äärde elama …

Kas oli midagi sellist, mis Kreutzwaldi puhul üllatas, näiteks tema huumorimeel, sh obstsöönsed, rassistlikuvõitu naljad? Tegu oli ju mitmekihilisema isiksusega kui Lauluisa, tohtrihärra või Papake.

See kõik pakkuski naudingut, kirjutasin suure rõõmuga, just kasutades kõiki neid kummalisi XIX sajandi väljendeid, nt Südamepapake, ja suhtumisi, mulle väga meeldib selline retro. Eks see on mõnes mõttes meie suhtumise peegel, aga palju see üldse muutunud on. Musta toonekure Abram Hannibali kuju loomiseks lugesin läbi peaaegu kõik, mis kummalisest Puškini esiisast kirjutatud on. Uskumatu, et Eesti alal toimetas kunagi sellise tasemega mustanahaline ohvitser, kuid tal oli muidugi ka probleeme.

Kas mustad ja valged toonekured on seotud ühiskonna praeguste valusate teemadega?

Ühest interpretatsiooni ma ei tohi anda, aga romaani võib lugeda kindlasti mitmeti, ka seotuna kas või praeguse pagulasteemaga. Uurisin kaunis põhjalikult mustanahaliste ajalugu Eesti territooriumil, nii jõudsingi kuulsa Puškini esiisa juurde. Olen võib-olla esimest korda oma loomingus üritanud olla sotsiaalne. Lugejasõbralik ka, kogu snooblikule ja dändilikule atmosfäärile vaatamata.

Miks just kured? Kas Kreutzwaldil tõesti oli kurg?

Oli küll kurg, see on kindel. Isegi 1953. aasta suures teaduste akadeemia juubeli­albumis on seesama Johann Köleri joonistus, mis minu romaanis, allkirjaga „Võru vaade. Esiplaanil Kreutzwaldi kurg „Juku““. Jätsime meelega sinna „Juku“ nime ümber jutu­märgid alles. Ilmselt valmistas see kurg juba siis peavalu kirjandusteadlastele, ei sobinud ehk suure klassiku pildiga kokku.

Kust Võru rahvas teie raamatut osta saab?

Praegu ei saagi, sest Võrus pole raamatupoekette, ka saab juba kohe (!) esmatrükk otsa, aga enne jõule on oodata pehmekaanelist neoonvärvides rahvavälja­annet. Siinkohal pean väga kiitma Kristjan Mändmaa kujundusi. Võru esitlus tuleb ka kindlasti, see on väga sümpaatne linn, mis mulle seda raamatut kirjutades lähedaseks sai, vahel lähen veel nüüdki nädala­vahetusel Võrru kõndima.