Kirjanik kuldseis kammitsais

JANIKA LÄÄNEMETS

Raamatut kaunistavad Marge Nelgi rikkalikud ja meeleolukad illustratsioonid.

Raamatut kaunistavad Marge Nelgi rikkalikud ja meeleolukad illustratsioonid.

Mehis Heinsaare proosakogumik „Unistuste tappev kasvamine“ sisaldab neljateist erineva pikkusega ja enamasti varem perioodikas ilmunud teksti ajavahemikust 2009–2015. Nende kujundiline ja ennekõike temaatiline ühtsus on seda silmas pidades mõnevõrra üllatuski, nagu oleks autor lood kohe suurema projekti osadena kavandanud. Oli, kuidas oli, jutukogu mõjub elamuslikumalt just nimelt tervikuna, otsekui oleks tegu romaaniga novellides, nagu on kirjutanud Aivar Kull.1

Esiteks seob lood ühte muidugi tegevuskoht ehk Eestimaa. Vahel satub mõni tegelastest Tartusse või Pärnusse, kuid peaasjalikult arenevad sündmused Lõuna- ja Lääne-Eesti maapiirkonnas. Raamatu lõpuks on lugeja ära käinud Antslas ja Audrus, Mustlas ja Matsalus, Kõos ja Kassariski. Tähtsamad veel kui külad ja alevid on aga neid ühendavad teed ning põllud, nurmed ja metsad nonde ääres. Teed on niidid, millest on kootud Eestimaa ämblikuvõrk, veresooned, mida mööda voolab Eesti elu. Need on soosaarele viivad plankrajad, mida tallab ränduri jalg. Ning rännatakse kogumikus palju: otsitakse taga küll kadunud hingerahu ja jõudu, küll plehku pannud neeru.

Tegelikult on teekonnamotiivil teoses veel palju sügavam tähendus. See on elu enda metafoor. „Rändajad on kõik. Unes või ilmsi, ükskõik kus või mil viisil. Ka siis, kui elatakse suurlinnas, ollakse ikka vaid teeline lõkke ääres, kühmus, külmetav olend, kare mantel õlgadel, kohmetunud käed tule poole sirutatud. Mõni vaatab siis hajameelsel ilmel tulle ja tunneb mõnu olemasolemisest, unustades kõik muu. Keegi teine kusagil järgmise lõkke ääres heidab pilgu hirmunult öösse ning mõtleb, mis ootab teda ees hommikuse teekäänaku taga. Ja on hea, kui teisel pool lõket istub reisikaaslane, kes sind mõistab, kes sulle sel teekonnal toeks on, kes su hirme peletab ning mantli peale asetab, kui silmad kinni vajuvad. Aga tihti teda polegi. Inimene on siis päris üksi keset suurt ja tumedat metsa ning ainuke sõber on talle see ahtake lõke, mis iga hetk kustuda ähvardab, kui teda uute okstega toitmast unustada“ (lk 123).

Rännu- ja elutee võib erineda, kuid aeg on kõigile sama. Just viimane on kogu peateemaks. Heinsaar mõtiskleb aja „veidra ja tujuka kulu“, selle „suurima mõistatuse [üle] siin ilmas“ (lk 223). Järeldused, milleni autor jõuab, ei ole uued, aga päevil, mil aja kontrolli all hoidmisest on saanud kollektiivne kinnisidee, millele vaatamata aega üha napimaks näib jäävat, on üks selleteemaline süvenenud mõtisklus, õigemini mitu teineteist täiendavat mõtisklust omal kohal.

Lühiromaani „Kui öökull huikab meid“ peategelase kujutlusse kerkib pilt grotesksest ajarongist: „Nägin seda tohutut, hommikuti inimesi õgivat ja õhtuti neid enda seest välja oksendavat halli ja ülipikka reaktiivtõuku oma vaimusilmas korraga väga selgesti [—]. See on seesama rong, kuhu inimesed kohe pärast ärkamist peale hüppavad [—], mingi monstrumlik masin, mis veab inimesi laiali just täpselt säärasel kiirusel, nagu nõuab seda meid ümbritsev aeg. Kuid see on aeg, mis on ilmselgelt liiga kiire! See on aeg, mis kihutab juubeldades hukku, rebides haprad inimhinged juba enne nende küpseks saamist tükkideks!“ (lk 188). Teame küll, et lõpp-punktiks on hukatus, aga tormame igal hommikul sellest hoolimata uuesti rongile, kiikame alatasa, süda rahutu, läbi pimeduse järgmise käänaku poole oma rännuteel. Aeg kaob pöörase kiirusega, kuid ometi ei jõua õige aeg kunagi kätte. Õnn ootab ikka alles järgmise kurvi taga. Kartus, et aeg saab otsa, on teinud ajast ülima hirmuvalitseja.

Ajarongi ei saa peatada, kuid sellelt võib korraks maha astuda. Liiv elu liivakellas voolab muudkui edasi, aga selle asemel et küüsi närides allesjäänud terakesi lugeda, tasub mõni neist pihku haarata ja seda lähemalt vaadata. Kes teab, ehk lähevad tõeks suure inglise poeedi William Blake’i sõnadki ning maailm ise saab liivateras nähtavaks, killuke olemise ilu aga kindlasti: „Nautida paar tundi päevas aja müstilist ja vaikset kohalolu – viimast suvesooja päikest hallil kuuriseinal, kirsipuu varju aeglast kõikumist rohul, kompostihunnikul siblivaid kanu või valgete liblikate lendu kartulimaa kohal“ (lk 189).

2010. aastal Tuglase novelliauhinnaga pärjatud loo „Puhkehetkel“ kuldseis ahelais peategelane tohib peatuda ja hinge tõmmata ainult noil harvadel kordadel, mil satub paika, kus „inimestel on veel aega ja tahtmist kauge külalise eest hoolt kanda, kus õnnestub unustada kõik veel ees ootav ja juba selja taha jäänu“ (lk 88). Heinsaargi näib kammitsaist vabanevat vaid siis, kui on oma tegelastel (ja lugejal) säärase äratundmiseni aidanud jõuda.

Sest ikka ihalevad tema kangelased õnne, ootavad oma reisikaaslast ja otsivad armastust ning kaduma läinud elurõõmu. Ja enamasti leiavadki, vähemalt mõneks ajaks. „Unistuste tappev kasvamine“ tuletab meelde, et õnn peitub väikestes asjades: munaroas ja kodutehtud kohvis, vihmas ja vaikuses, vahel mitte millegi tegemiseski. Kõige suurem õnn on aga lihtsalt elus olla. See ei tähenda, nagu ei kätkeks olemine lisaks võlule pisukest valu. „Tõelise ja puhta“ (lk 207) armastusega käib ikka kaasas suurem või väiksem hingepiin, kuid seda magusamad on rõõmu- ja rahuloluhetked.

Nagu Heinsaarel kombeks, on piir reaalse ja fantastilise vahel hägune kõnealuses kogumikuski. Maagiline realism sobib sealjuures suurepäraselt kauni ja kummalise elu ning suure ja saladusliku aja ning „olemise valusvaikse tantsu ja õnne“ (lk 130) mõtestamiseks – maailm pole ühti nii tavaline ja imedevaene, kui kipume arvama. Ka kingapaari „eluteest“ võib kõnelda kaasakiskuvalt. Kärbseseeneomletil ja selle söömisele järgnenud seiklustel on vahest kõlblam siiski pikemalt peatumata jätta.

On igati kohane, et teos ise pakub esimese lihtsaist naudinguist, mida lugeja selle lõpetamise järel ehk varmam on ära tundma, rõõmu heast raamatust, ühest tuttava retsepti järgi valmistatud, kuid jätkuvalt maitsvast sõnaroast. „Unistuste tappev kasvamine“ pole jooksu pealt neelamiseks – rännakud Eestimaa teil ja muinasjutumetsades nõuavad aeglasemat sammu, vahetevahel peatumist ning mõne lause või lõigu teist korda ülelugemist. Aega tasub võtta ka jutukogu välise ilu hindamiseks. Raamatut kaunistavad kunstnik Marge Nelgi rikkalikud ja meeleolukad illustratsioonid, mis harmoneeruvad oma sugestiivsuses täiuslikult Heinsaare tekstiga. Siinkohal on põhjust nõustuda Põim Kamaga, kes leiab, et neid võiks olla rohkemgi.2 Poleks üllatus, kui teos viimaks aasta kaunimate raamatute hulka valitaks, et mitte öelda, et oleks patt, kui seda ei juhtuks.

Kevad kogub jõudu ja varsti võib igaüks ise mõne kodumaa tee jalge alla võtta ning hinnalisi hetki püüdma minna. Seniks tundkem aga mõnu Heinsaare maiuspaladest. Headest ja lihtsatest.

1 Aivar Kull, Kirjaniku lummav kasvamine. – Tartu Postimees 31. III 2016.

2 Põim Kama, Pilguheite elu keskpäevaharjalt. – Postimees 9. IV 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar