Kirjandusteadusliku klaaspärlimängu messianistlik otstarve

Alvar Loog

Kirjandusteoreetik Jaak Tomberg on oma vastse doktoritöö järgi rohkem poeet kui teadlane.        Luuletus võib olla vihm / põuasele maale. /…/Luuletus võib ka / üldse olemata olla,sündimatasellesse maailma, / mis üleni on /…/üks sündimata luuletus                                          Tõnu Õnnepalu („Ithaka”, lk 59) Meie kirjandusuurijate peres on Jaak Tomberg juba mitu aastat esindanud alalises väljasuremisohus vähemust, tegeledes kirjanduse ajaloo ja/või analüüsi asemel kirjanduse teooriaga. Läinud suvel kaitses ta Tartu ülikooli maailmakirjanduse õppetoolis 28aastaselt doktoritöö „Kirjanduse lepitav otstarve” (juhendajad Jüri Talvet ja Jüri Lipping), mis Tartu Ülikooli Kirjastuse poolt raamatuks köidetuna nüüd kõigile kättesaadav.

Nagu pealkiri reedab, otsib Tomberg kirjandusele otstarvet ning kaudsemalt ühtlasi ka õigustust, jõudes etteöeldult peaeesmärgi täitmise kõrval pakkuda veel lepitust ja lohutust ka kõigile ülejäänuile: nii kirjutajaile kui lugejaile, teostunud tegelikkusele ning luhtunud võimalikkustele, ajaloole, keelele kui meediumile. Selline win-win-etc situation, mida (töös eneses sagedasti sulgudesse võetavas)  reaalsuses peaaegu kunagi ette ei tule. Seega justkui liiga hea, et olla tõsi. Modaalsuste-vahelise „radikaalse pinge” (lk 14) lahendamine, mis jätab mastaabilt kaugele seljataha kõik lokaalsete poliitiliste, etniliste ja religioossete konfliktide leevendajad, lõhnab koguni Nobeli rahupreemia järgi. Aga uurime lähemalt. Tombergi vormilt mosaiikne ja sisult interdistsiplinaarne töö taandub ühele baasväitele: kirjandus (ehk laiemalt igasugune väljamõeldis)  mitte ei vastandu tegelikkusele, vaid on võimalikkuse ja paratamatuse pingeväljal tegelikkust konstitueeriv element, mis vahendab teostunud paratamatuse ja puhta võimalikkuse tasakaalu, lepitades luhtunud võimalikkusi teostunud tegelikkuse paratamatusega.

See positiivset programmi kandev väide – ning ühtlasi kogu uurimuse möödavaatamatu dramaturgiline laetus – toetub omakorda vähemalt kolmele osaliselt omavahel seotud dekadentliku  meelelaadiga eeldusele. Esimene ja peamine neist, mis sisult ontoloogiline ning vormilt aprioorne, näeb tegelikkuses subjekti seisukohast alati ja üksnes luhtaminekut – aktuaalse reaalsuse ainitist ning piiritletud paratamatust tõlgendab Tomberg Karl Jaspersi, Gilles Deleuze’i jt kaudsel eeskujul kvalitatiivselt lõpmatu puhta võimalikkuse kõikevõimaldavusega võrreldes luhtumisena, „millegi kvalitatiivselt lõpmatult vähemana”  (lk 41). Ta lisab: „See pole puhas võimalikkus, mis luhtub; see on tegelikkus, mida tajutakse kui niisugust, mis on alati juba [minu rõhutus – A. L.] luhtunud” (lk 41). Traagiku käega kirjutatud ontoloogiale tugineb teatavasti enamik maailma religioone ja metafüüsilisi filosoofiaid, ent Tomberg pakub siin kirjandusteaduse lipu all edukalt läbi karisid ja uppunud laevu täis sügavate vete seilates kahtlemata uut, huvitavat ning nii loogilises, psühholoogilises  kui retoorilises mõttes veenvat teoreetilist vaatepunkti.

Teiseks võtab Tomberg Walter Benjaminile toetudes eelduseks sisult kvaasi-psühholoogilise ja vormilt aposterioorse seisukoha ajalooprotsessist kui katastroofist, teostunud ajaloolisest tegelikkusest kui ajalooliste võimalikkuste traagilisest kaost; kusjuures „pole olemas kedagi, kes selle kao kuidagi tingib; ajalugu luhtab end ise” (lk 69). Kolmandaks lähte  eelduseks on Emmanuel Levinase, Jacques Derrida ja Jaan Unduski mõtetest tõukuv sisult keelelis-ontoloogiline ning vormilt aposterioorne äratundmine, et keelelisel lausumisel on sarnaselt tegelikkusega luhtumuslik loomus: „lausumine on igal juhul luhtumine” (lk 142-143), sest „iga lausumise totalitaarne ainitisus lõhub alati vaikuse kui keelelise substantsi kõikevõimaldavat paljust” (lk 75); „kohe, kui ma midagi ütlen, kangastub lausumises (ja  ka selle taga, ütlemise akti kestuses eneses) kõik, mis ütlemata jäi, kõik, mida oleks võinud teisiti öelda, kõik, mille öeldu välistas või nurjas, kõik, mida ma (nüüd juba, tagantjärele) tegelikult oleksin öelda tahtnud” (lk 24).

Neid eeldusi omaks võttes – ja selleks veenab meid Tombergi võluvast keelekasutusest garneeritud nõtke mõttelend – peame tõesti tunnistama, et asjade seis üleüldise luhtumise keskel on kurb ja lohutu, vaata kust poolt  tahes. Aga Tombergi töö ei kuulu aastasadade vältel tugevalt üleekspluateeritud filosoofilise katastroofikirjanduse žanrisse (Platon, Schopenhauer, Spengler jpt), kuna pakub bodycount-tüüpi raportile lisaks ning vastukaaluks justkui universaalselt kehtivat positiivset programmi. Ja mitte mõnd järjekordset reeglistikku või spekulatiivset visiooni, mida tuleb alles hakata teostama, järgima ja proovima (kui see just inimmaterjali puhul sootuks teostamatu  ei ole – à la Kanti „kategooriline imperatiiv”), vaid ühest osutust, et lohutav, lepitav ja lunastav lahendus on juba olemas ning töös. Selleks on fiktsioon – kui teatav imporditav uks modaalsuste rahuriiki subjekti teadvuses. Samas pole selles väites pealtnäha midagi eriti originaalset, kuna eks ole juba ammu täheldatud, et ilukirjanduse kirjutamine/lugemine on nagu asendustegevus  või -dimensioon, otsekui eskapistlik ning enesepettuslik alternatiiv elule enesele (mida iganes keegi viimase all parasjagu silmas juhtub pidama). Või teisisõnu: kirjandus mängib enese kirjaoskust sihtotstarbeliselt kasutavate inimeste elus jõudumööda sedasama rolli, mida ülejäänud  ajal ning ülejäänute jaoks täidavad iga päev une(nägude) kõrval eelkõige alkohol, passiivselt tarbitav muu meelelahutus ja/või religioon (viimane toetub samuti ilukirjanduslikele tekstidele, ent mõjus ning lunastuslikus/lepituslikus toimes siiski hoopis teistele psühholoogilistele taktikatele).

Vahemärkusena olgu lisatud, et näiteks  kristlaste pühakiri (kui üks klassikalise ulmekirjanduse – või kitsamalt: selle populaarse alamžanri „religioosse fantastika” – esimesi ning paremaid tekste) pakub Tombergi lepitusmudeliga opositsiooni jäädes välja hoopis sellise preemia-süsteemi: mida rohkem luhtunud – või kiusatustega võideldes ning neid võites luhtuda lastud – võimalikkusi tegelikkuses (karskus, tsölibaat, eneseeitus, eremiitlus jm), seda suurem lepitus tegelikkuse ajalise  otsajoone taga, pärast surma, „igaveses elus”, mingis „Taevaks” või „Paradiisiks” kutsutud kohas. Äsja eesti keeldes ilmunud „Kristluse agoonias” (Ilmamaa, 2009, tlk Ruth Lias) iseloomustab Miguel de Unamuno sealset seisundit pisut irooniliselt kui „mineviku ja tuleviku ühtesulamist, mälestuse ja lootuse ühekssaamist igikestvas olevikus” (lk 77). See paradiisi kirjeldus läheneb otsitud lepitusele (kui teatud sünteesile) küll hoopis teise nurga alt, ent  riimub ootamatult Tombergi väljaütlemistega kirjanduse toime aadressil.

Jaak Tombergi huvitab fiktsiooni seos tegelikkusega ehk „kuidas kirjandus toimib?” (lk 10). Tema töö uudisväärtus tuleneb eelkõige asjaolust, et ta jätab peaaegu täiesti tähelepanuta selles küsimises enamiku jaoks automaatselt kaasakõlavad esteetilised ning sotsioloogilised implikatsioonid, otsides kirjanduse toimekirjeldust peamiselt üksnes psühholoogia  kaasabil. Ent ka siin hülgab Tomberg juba käidud teed (nt Aristotelese katarsise-teooria jms) ning rajab oma mõttekäigu hoopis ontoloogiale. Ta väidab: „väljamõeldis ei muuda mitte teostunud tegelikkust ennast, vaid tegelikkuse ja puhta võimalikkuse vahelist tasakaalu tegelikkuses” (lk 46); „hoides tegelikkust ühenduses oma puhtvõimaliku substantsiga /…/ takistab [väljamõeldis] tegelikkust langemast pelga paratamatuse sulgu” (lk 51).  Ajaloolisel tasandil lepitavad fiktsioonid „võimalikke asjade seise, mille mineviku kunagine teostumus reetis” (lk 47), tagades luhtunud ja teostamata jäänud ajaloolistele võimalikkustele nende „keha, elu ja universumi” (lk 51). (Seda väidet illustreerib Tomberg meisterlikult eraldi peatükis Ene Mihkelsoni kolme viimase romaani näitel.) Samas lepitab kirjanduslik kirjutamine keelelise lausumise luhtumuslikku loomust, lastes enese pinnal  võimalikult avaralt paista keelelisel puhtvõimalikkusel; keelelise vaikuse võimalikult kõikehõlmava kaasahaaramisega keelde enesesse (mida on töös pikemalt lahti kirjutatud ning illustreeritud Erkki Luugi „lepitava lause” näitel). Seega postuleerib Tombergi messianistlik kirjandusteooria, et tegelikkuse, ajaloo ning keele luhtumuslikku loomust lepitavad nii kirjutamine, kirjutatu (olgu see semantiliselt/ajalooliselt tegelikkusega mingis tähenduslikus  vastavussuhtes või mitte) ning – nagu raamatu viiendast ja viimasest peatükist eelkõige Betti Alveri näitel selgub – ka mitte-kirjutamine. Mõttekäigus, et kirjandus lepitab keelelise lausumise luhtumuslikku loomust, seisneb allakirjutanu jaoks Tombergi töö kõige raskem koht – teatav teoreetilis-tunnetuslik hüpe, mille lugeja autoriga pooleldi kinnisilmi kaasa peab tegema.

Nimelt: kuidas suudab kirjandus  kui teatud tüüpi tegelikkus, oma sõnalises „materiaalsuses” mingite lõputute võimalikkuste arvelt looduv konkreetne ning ainsuslik aktualiseering, lepitada läbi sõnade ja lausete tegelikkuse luhtumise kõrval ka keele luhtumuslikku loomust, otsekui parun von Münchhausen, kes end jutu järgi juukseidpidi soost välja tiris. Tomberg ei tee seda näilist paradoksi ka millegagi lihtsamaks, kirjutades, et kunstilise teksti vakatuses tabab lugejat „keele enese pinnal keeleline substants ise, keeleliste võimalikkuste väli, mis on lõpmatult rikkalikum kui mis tahes konkreetne lausumus” (lk 46). Ehk – üks lausumus võib olla „lõpmatult rikkalikum kui mis tahes konkreetne lausumus (minu rõhutus – A. L.)”.  Tomberg lisab kohe järgmises lauses, et sellel loodud keeleliste võimalikkuste väljal „pole ükski võimalikkus veel luhtunud”. Ent kuidas suudab lausumine, mis on „igal juhul [minu rõhutus – A. L.] luhtumine” (lk 142-143) tekitada vakatuse, keeleliste võimalikkuste välja, millel pole ükski võimalikkus veel luhtunud? Erkki Luugi lauseid uurides ning ükshaaval näiteks tuues osutab Tomberg, et see „lepitav lause” peab oma eneselunastuslikuks toimeks olema semantilises mõttes lõdva püksikummiga,  kus „millegi lausumise juures (seda midagi varjutades) ilmutatakse, avardatakse, rikastatakse ja seega kujundatakse ümber lausumise enese võimalikkuse tingimusi” (lk 125). Ent ka sellisel kujul jääb see siinkirjutaja arusaama kohaselt ikkagi üheks lausungiks „mis tahes konkreetsete lausumuste” koguhulgast, millest see samas oma lepituslikus toimes „lõpmatult rikkalikum” peaks olema.

Selle jäiga definitsiooni järgi tuleb tunnistada  mitte üksnes „vähem-on-rohkem-kontrasti” (lk 125), mida Tomberg ka teeb, vaid asja maagilismüstilist mitte-identsust iseenesega. Georg Brandes kirjutab Kierkegaard’i näitel, et „paradoks on „mõtte kirg”, ning mõtleja, kes on paradoksita, on nagu armastaja kireta: keskpärane patroon”. Sama kehtib teisel moel, ent sarnasel määral ka Tombergi kohta. Just need teoreetilised surmasõlmed kuristiku kohal, mida iga paradoks enesest  kujutab, eristavad tema tööd kirjandusteaduse kui distsipliini tavapärasest hallusest, toovad sellesse elu, kirge ja draamat. Teoreetikuna on Tomberg vaieldamatult rohkem poeet kui teadlane – või mõõdukalt dionüüsiline akadeemik, mida tuleb eetris oleval postmodernistlikul ajajärgul võtta ühemõttelise komplimendina. „Kirjanduse lepitava otstarbe” suured voorused  ning väikesed puudused tõukuvad kas otseselt või kaudselt katsest püüda kõnealust ontoloogia, psühholoogia, fenomenoloogia ja kirjandusteaduse postmodernistlikku koerapulma teoorias kuidagi sõnadesse sättida. See on raske töö, mida ei lihtsusta ka erinevate  autorite tsiteerimine; nood kasutavad kõik omavahel pooleldi ühildamatult teoreetilist sõnavara. Nagu Tomberg ise tunnistab, jääb „mõiste määratlemise ning selle mõiste piisava rakendamise vaheline ühildamatus” (lk 10-11) tema töös pooleldi lahendamatuks metodoloogiliseks probleemiks. Ta lisab, et uurimistöö „ei taotle teoreetilist hõlmavust, vaid pigem ühe teoreetilise  arusaama edasiandmist” (lk 10). Mis õnnestub igati, ent seoses eelosutatud defitsiidiga mõistete määratlemise osas jäävad selle „teoreetilise arusaama” rakenduslikud piirid kohati natuke hajusaks: mis tingimustel kirjandusteos ei lepita? milline teos lepitab ja milline mitte?

Hoolimata mõnedele justkui vastupidistele viibetele (nt lk 19, 46), kinnitab Tomberg lõpuks siiski, et „iga teos lepitab vähemalt mingilgi minimaalsel määral” (lk  151). Seega on tema teooria täiesti universaalne. Koguni niivõrd, et selle taga ei seisa hästi ega halvasti varjatud moel mingit esteetilist rassismi (ehk väljamõeldise abstraktne kirjanduslik kvaliteet pole tema lepitava toime tarbeks esmatähtis). Mis tõstatab omakorda järgmise ning samuti uurimuses eneses vastamata jääva küsimuse: on see teooria üldse falsifitseeritav? Viljakaid küsimusi ning kõhklusi tekitab  meetodina substantsi määratlemine asja eituse kaudu asjas eneses, sellele tugineb kas otsesel või kaudsel moel kogu uurimustöös rakendatav ontoloogia. Tombergile meeldib haarata mängu kaasa piirmõisted – vaikus kõne suhtes, võimalikkus tegelikkuse suhtes; et neid siis substantsioneerida ning dünaamiliseks binaarsuseks kasvatada. Nii on see ka töö neljanda ning ühtasi kõige fundamentaalsema lähte-eelduse puhul, mis postuleerib puhast võimalikkust tegelikkuse substantsina; ehk millenagi, mis „jääb järele, kui lahutada tegelikkusest tegelikkus meie jaoks” (lk 36-37). Seda on arutluskäigus pidevalt väidetud ja läbivalt eeldatud, ent mitte heuristiliselt vaidlustatud. Tomberg tunnistab, et subjekti „kalduvus kujutleda võimalikkus valmis tegelikkusest steriilse teisikuna tegelikkuse tegelikkuse-eelseks põhjus-punktiks” (lk 46), selle „pre-ontoloogiliseks lätteks” (lk  54) on „viga, mida tehakse” (lk 39).

Tõepoolest, puhta võimalikkuse ja tegelikkuse vahel pole (ühesuunalist) põhjuslikkust ega ranget ajalist järgnevust, üksnes mingi paralleelsus; need asuvad subjekti seisukohast üksteise suhtes muna ja kana vahekorras: alaliselt muutuv aktuaalne tegelikkus mitte üksnes ei tühista, vaid ka avab ja loob jooksvalt uusi võimalikkusi. Vastupidiselt Tombergile ei leia siinkirjutaja, et see oleks „mingis mõttes konstitutiivne  viga, paratamatu viga” (lk 39). Sest soovi korral võiks väga kergelt väita täpselt vastupidist: tegelikkus kui konkreetne asjade seis on substantsiks võimalikkuste lõputule väljale; seejuures mitte pelgalt „uutele”, vaid ka „vanadele”, nüüdseks juba luhtunud võimalikkustele; või nagu Tomberg Henri Bergsoni tsiteerides isegi kirjutab: „selle võimalikkus, mis ei eelne sellele tegelikkusele, saab olema sellele eelnenud kohe, kui tegelikkus  on ilmunud” (lk 74).

Põhjus, miks Tomberg seda viga küll tunnistab, ent samas siiski kohe ise kordab, seisneb minu pseudoakadeemilise spekulatsiooni kohaselt asjaolus, et tema näol on tegu teoreetikust poeediga, keda kõnetab ja inspireerib magus melanhoolia rohkem kui vahetu tegelikkus või tuleva pime (l)ootus. Võimalikkus kui tegelikkuse paralleelne parasiitdimensioon ning ontoloogiline negatiiv  laenab oma suhtelise veetluse üksnes asjaolust, et teda ei ole. Luhtunud võimalikkuse puhul sellest, et ei saagi olema. Siit ka kogu see filosoofia ja kirjandusteaduse kontekstis kõrgpoeetiline retoorika („luhtumine”, „traagiline kadu”, „kokkuvarisemine”, „kestev katastroof” jt), mille dekadentlikku vaimu masohhistliku mõnuga läbi sõnade sõelutakse. Kaudsemalt lähtub kogu Tombergi arutlus Walter Benjamini mõtetel põhinevast tõdemusest, et „meie õnnekujutelm ei rajane mitte sellel, mis võiks tulla, vaid sellel, mis oleks võinud olla” (lk 149), välistades seega tunnetusliku  kapitalina kõik selle, mis on või mis on olnud, mis võiks olla, mis saab olema jne. Ka siin lisab Tomberg, et „see ekslikkus on inimomane, olemuslik, konstitueeriv” (lk 149).

Mina nii ei arva. Liigselt suur ja põhjapanev roll, mille Tomberg omistab retrospektiivselt luhtunud võimalikkustele, röövib minu ning küllap veel nii mõnegi harrastusontoloogi, une kui ka teoreetilise  jalgealuse. Ontoloogilise spektri tegelikust laiusest räägib ka ilukirjandus ise, mis on oma lepitava toime tarbeks kujutanud, tähenduslikustanud ning ka substantsioneerinud lisaks neile asjaoludele, mida pole kunagi olnud, nii: olemasolevaid (kas või Tõnu Õnnepalu viimane luulepäevik), olemas olnud (nt Proust, Bukowski jt), ootuspäraselt tulevaid (Rooste „ükskord ma võtan püssi / ja läen tagasi igale poole / kus meile liiga tehti”) või kindlasti ning  kahetsusväärselt tulemata jäävaid (Alliksaar: „mu süles on maitsmata jäävate lummuste varisevad viljavihud”) asju ja asjaolusid. Lugedes läbis mind mitmel korral kahtlus, kas Tomberg oma uurimuse põhiteesiga mitte lahtisest uksest sisse ei murra; olgugi et ta teeb seda elegantselt, detailitihkelt ning huvitavalt. Tuntud definitsiooni kohaselt on väide triviaalne, kui sellele risti vastupidine osutus näib absurdne. Antud juhul see siiski  nii ei ole, kuna võiksime sama hästi – või peaaegu sama hästi – kirjutada kirjanduse destruktiivsest ning tülliajavast toimest, mis tuletab teostunud tegelikkuse paratamatusele meelde puhast võimalikkust; seda sageli petlikult peibutavat võimalikkust, mis ei lase aktuaalsel tegelikkusel kunagi (lõpuni) positiivses ning poeetilises valguses paista; mis sunnib subjekti pideva pettumise hinnaga tahtma ning ootama alati rohkemat, kui elu tegelikult pakub või pakkus. Jaak Tombergi „Kirjanduse lepitav otstarve” on ühtaegu esteetilist ning gümnastilist lugemiskogemust pakkuv kirjandusteaduslik klaaspärlimäng. Eessõnas autori mainitud „oht kasutada kirjandust üksnes filosoofilise instrumendina” (lk 11) ei ole teostunud: teooria, näidete ning alalüüsi vahekord püsib hästi tasakaalus. Uurimus võiks lugemiselamusi ja mõtteainet pakkuda kõigile kirjandusteadusest  ning filosoofiast huvitatud inimestele.