Jääteed mööda teise auku

Kätlin Kaldmaa

Maarja Kangro, Dantelik auk. Toimetanud Kajar Pruul, kujundanud Jan Paav, illustreerinud Kirke Kangro. Eesti Keele Sihtasutus, 2012, 142 lk. Elo Viiding, Teised. Kujundanud Ly Lestberg. Tuum, 2012. 174 lk. Tiina Laanem, Õnnelik jää. Pegasus, 2012. 156 lk Palju on räägitud sellest, et 2012. aasta oli eestikeelsele romaanile suurepärane ja ilmus nii palju häid verivärskeid teoseid, et hakkas kohe üle ääre kobrutama ja ajas natuke hirmu peale, sest eks me kõik ju tea, et pill tuleb pika ilu peale. Nende romaanide taustal paistab hästi silma kolm novellikogu: Maarja Kangro „Dantelik auk”, Tiina Laanemi „Õnnelik jää” ja Elo Viidingu „Teised”. Neid kolme järjest lugeda on nagu kukkuda ilmatusse auku, kus üksteise järel lendad läbi teravate nugade, põrkled kivilt teisele ja kukud kergetele sulgedele, mille sees on peidus salajased ogad. Noad Teravaid nugasid esindab Maarja Kangro teine novellikogu „Dantelik auk”, kus eelmisest enam puuritakse teemat, mida tähendab olla kirjanik. Raamatu seitsmest novellist kuus on varem kirjandusajakirjades ilmunud, nõnda et tõeline uudisväärtus seisneb nende lugude ühtede kaante vahele saamises. Kangro vaatleb kirjanikku mitme külje pealt. See seguneb isikliku elu ja kirega, enamasti küll selle viimase puudumisega. Ta jälgib olukordi terava humoorika pilguga kõrvalt, tungib napisõnalisusest hoolimata tegelaste sisse, nõnda et need muutuvad natuke saamatuks, ehkki nende püüdlused parema – elu, enda? – poole ei kao kusagile. Õhus hõljub resignatsioon, tüdimus, ehk isegi teatav XXI sajandi dekadents. Kõik on kunagi kusagil olnud.

Nii viib kogu uus novell „Klaasnuudlid” lugeja kirjanike loomemajja, kus toimub ühine õhtusöök. Jutustajal õnnestub valmis saada ülekalakastmestatud klaasnuudlid krevettide ja kanaga, nõnda et intriig keerleb põhiliselt tema enda mõtetes ümber selle, kas ja kui palju keegi neid sööb. Vahele mõned mõtted loomemaja ja seksuaalelu ühendamisest ning pahaaimamatut kirjanikku tabab kalakastme ja küüslauguhaisu rünnak, mille vastu võiks ehk aidata tavaline sidrun. Klaasnuudlid omandavad aga kättemaksuks vampiirlikud mõõtmed.

„Saluudis”, mis on paljude kirjanike lemmik selles raamatus, sureb ainus kirjanikuga kohtuma tulnud külaline ja tänu teel saadud trahvile jääb kirjanik kokkuvõttes omadega kahjumisse. Väga iseloomulik on seegi, et külalisel on tegelikult täiesti oma agenda, millel pole kirjandusega suurt pistmist, ja lihtsasti võib jääda mulje, nagu oleks Lembitu surm kuidagi kirjaniku süü.

„Chick lit ja tõlkekristused” toob välja sildistamise teema – kui lihtne on naissoost kirjanikku tituleerida chick lit’i kirjutavaks autoriks. Solvumine on tõeline ning kättemaks ei jää tulemata: kirjanduskriitik leiab kurja surma. Kirjandusliku. Põnevust lisab loole asjaolu, et kirjanduskriitik ja kirjanik on olnud armusuhtes, nii et tagamaade rägastik muutub aina läbipääsmatumaks. Kirjanduslikus plaanis lisavad sellele novellile väärtust mõtted tõlkimisest ja kirjastamisest laiemalt, sisse tuuakse selline mõiste nagu halastustõlge, mis halastusseksist nii väga ei erinegi. Üks kahju kõik.

Kangro novellide pealtnäha humoorika ja teravmeelse kardina taga kummitab see, mis on juba olnud. Kirg Marco vastu on läbi ja reis Islandile kihva keeratud, lisaks oma suhetele on läbi ka saksa turistide oma, kauget külalist tabab kuri viirus, armastus on läbi ja (endised) armukesed igavad. Kõik on kogu aeg läbi.

Ja lõpuks on natuke kahju, et Islandil nii halvasti läks, aga vähemasti tuli sellest kogemusest üks korralik dantelik auk.

Kivid

„Teised” on teistsugused. Elo Viidingul ei jää kivi kivi peale – eesmärk on jõuda põhjani välja, põhjusteni välja. Viidingu teised on allajääjad, kaotajad, need, kes vaatavad elu akendest sisse siis, kui pidu särab sees. Iseendalegi tunduvad nad vähem või rohkem teisena.

Kõige karjuvamalt tuleb see teisesus välja niminovellis, kus paralleelselt jookseb lugeja ees kahe õe elu. Üks neist igatepidi edukas: hea töö, abielu, laps, enesekindlus, veendumus oma tegude ja eluviisi õigsuses. Ja teine õde, ema jälgedes elav naine, õnnetu, üksik, kes valab oma õnnetu teine olemine välja terapeudi juures, kusjuures tundub, et isegi psühholoogil on teda igav kuulata. Ta otsib põhja, otsib algust, õigustust iseendale ja õigustust õele, ja mida edasi ta oma olukorra kirjeldusega läheb, mida sügavamale ta oma perekonna ja enda loos jõuab, seda enam saab selgeks, et ta on asetanud end sellesse olukorda ise, keeldudes elamast omaenese elu ja leides õigustuse minevikus, katkestamata kord loodud negatiivset ringi.

Toredat kahepoolset vaadet teistele pakub raamatu esimene novell „Oleme muutunud paikseks”, kus ühelt poolt kõneleb korralikku elu elav naine korteriühistusse kuulumise rõõmudest ja muredest ja teiselt poolt vaatleb tema murelikku olekut mureliku pilguga (peaaegu) kodutu naine. Kumb neist on esimene, kumb neist on teine?

Turgutava elavuse ja toreda puändiga astuvad raamatust läbi tähelapsed ning viimases novellis saab iseendagi silmis teiseks kena tütarlaps, kes ei suuda oma kehaga toimuvat endalegi ära selgitada, saati siis veel elukaaslasele. Nõrgaloomuliste hormonaalhäirete all kannatab aina enam ja enam mõlemast soost inimesi ja selles ei pruugi olla midagi traagilist, ometi kaovad selgitused eestlaslikesse suhtlusraskustesse. Lihtsam on olla teine, lihtsam on lasta oma kehal olla iseendalegi teine.

Viiding oskab näidata inimesi, kes elavad justkui kardina taga. Või elame ehk kõik kardina taga? Kartes ja samal ajal kardetut oodates, ennast seeläbi maailma eest lukustades. Hirmutav on see perspektiiv: uurid ja puurid ja sorgid ja torgid, aga ikka kükitad oma teisesuse mülkas ega taha või oska sealt välja tulla. „Teised” on kahtlemata kõige tõsisem raamat neist kolmest.

Suled

Tiina Laanemi „Õnnelikus jääs” on uudisväärtust juba omajagu: raamatu üheteistkümnest loost ainult neli on varem ilmunud. Kahe romaaniga lugejaid kogunud Laanem on uute lugude esitamiseks novellivormi osavasti ära kasutada osanud. Siit puudub Kangro ja Viidingu raamatust tuttavaks saanud terava lõikega keel, ent see ei tähenda leebust ega kergust. Kui Laanemi tegelased kuuluvad mõnda ühiskonna gruppi, võiks see olla edukad inimesed. Erinevalt Viidingu kaotajatest on nemad eluvõitluses võitjate poolel, vähemalt näiliselt: „Õnnelik jää” pakub läbilõike end viimase paarikümne aastaga üles töötanud inimestest. Need inimesed elavad meie seas, võib-olla kohtume nendega iga päev, võib-olla oleme isegi need inimesed. Töönarkomaan härra H., kes ei ole peaaegu kunagi puhkust võtnud, usin proua Pall, kes valitseb alluvaid hirmu ja armuga, mõisa soetanud ajaloolane, masse meelitanud meisterkokk, korraks Suurest Õunast Eestisse ilutsema tulnud fotograaf, firma usina tööga üles töötanud koolitajad jne, jne. Kes ei teaks mõnd näidet sellistest tegelastest päriselus? Laanem astub nende inimeste ellu pöördepunktil, hetkel, mil mingi vägi hakkab inimese elu teises suunas vedama. Kirjanik ei avalda arvamust ega mõista hukka. Kirjanik jutustab lugusid.

Nagu näha, on tegelaste ampluaa Laanemi novellides lai ja külluslik, nende elukogemus sageli kadestamist väärt. Nii mõnigi neist on juba käinud kas tipus või põhjas ja saabunud on revolutsiooniline hetk: vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi veel ei oska. Läbiv joon nende inimeste juures on läbipõlemine, ühel või teisel moel. Sinnani see kakskümmend aastat rabamist üldiselt viib, sellest räägib psühholoog ja hoiatab raadio. Kellel juhtub see koduses, kellel töises miljöös, ja millega lõpeb, ei ole täpselt ennustatav. Nagu eluski. Mõnel puhul küll ületab fantaasia igapäevaelu võimalikkuse piirid – kui tihti ikka inimesel saba taha kasvab –, aga seegi on ju tegelikult kujund, kunstiline liialdus, samamoodi nagu see jäägi, mis salasõnade mõjul sööjad õnnelikuks teeb. Inimestel ei ole lihtsalt kunagi millestki küllalt. Alati on vähe ja vähem ja veel vähem.

Tühisuste tühisuse parim näide on „Ood õhule ja vahule”, mis kujutab endast fotograafi ja stilisti dialoogi teemal „Kuidas pildistada loodust ehk kuidas seks pilti saada”. Paaril leheküljel. Suurepärane lühinäidend. Soovitan lugeda valjul häälel. „Ooo, mul tulevad külmavärinad!”

Lõppmärkus žanri teemal

Nagu viimastel aastatel aina enam, kerkib siingi üles žanriteema. Tiina Laanem on oma raamatu sisu määratlenud novellideks ja lühijuttudeks. Sellest väikesest detailist on näha, kuidas ümbritseva keele vahetus omaaegseid kindlalt paigas olnud žanre kõigutab. Novell sai kunagi nime prantsuskeelsest mõistest nouvelle, mis romaanile vastukaaluks on jutustav lühivorm, aga et inglise keeles tähistatakse sisu poolest sama asja sõnapaariga short story, räägitakse viimasel ajal ka eesti keeles aina enam lühijuttudest. Harvad pole juhused, kus ingliskeelne romaan ehk novel tõlgitakse eesti keeles juba novelliks, mida see sarnasest kirjapildist hoolimata ei ole mitte. Nii et novelli ja lühijutu vahe on tegelikult sama mis turundusel ja marketingil. Seda ei ole. Novell võib vabalt olla niihästi lühike kui ka pikk, nii annavad näiteks ingliskeelsed short story’d teinekord lausa lühiromaani mõõdu välja. Lühiromaan on aga juba omaette teema. Novell on novell. Huvitab see üldse enam kedagi?