Inimene arsti juures

ANDRUS KASEMAA

Olen kirglik mälestuste lugeja. Eestlaste Siberi- ja Pätsu aja lõpu mälestusi ei viitsi aga viimasel ajal enam lugeda. Nad on lõpuks kõik nii ühtemoodi. Vene aja mälestusi EKPst ja kolhoosidest-sovhoosidest on veel vähe ilmunud, selliseid tõeliselt häid ja julgeid. Neid käsikirju ja päevikuid kindlasti on olemas, inimesed on igal ajal midagi üles tähendanud, aga need jõuavad trükki võib-olla alles siis, kui ma 80aastane olen ja siis mind vist enam ei huvita. Viimaste aegade parimad mälestusteraamatud on mulle vaieldamatult olnud Aleksandr Herzeni kaks köidet mälestusi XIX sajandist ja ungarlase Sándor Márai „Maa, maa! …“.

Mälestuste žanris on väga huvitavaid nišše. Üks põnev nišš on arstide mälestused. Mälestused sõjast on juba igavad. Aga arstid – loed nende mälestusi ja kadestad: ah, nad elavad nii huvitavat elu! Nad saavad olla kasulikud. Ja kui palju nalja neil saab! Sõjaväearstid, kolkaarstid, erialaarstid, isegi hambaarstid – milline põnev elu kõigil, kuigi nad vist ise ei pruugi seda alati sedasi tajuda. Loen neid arstide mälestusi ja armun kõigisse erialaterminitesse. Elektrokardiogramm, müokard, ambulatoorium, vanemõde, ülemõde, diagnoos, infarkt, aort, äkksurm, velsker, vererõhuaparaat, tablett, valvearst. Ja siis inimesed, patsiendid. Näha arstina kõiki neid inimesi, mehi, naisi, noori, vanu, elada teiste elule kaasa, elada inimeste lugudes, elada ise romaani sees, kord pea-, kord kõrvaltegelasena, jälgida nende tervenemise või kustumise kulgu ja siis kord kirjeldada nende kaudu seda maailma … „Müokardi“ ja teiste huvitavate sõnade abil püüda kirjeldada ELU. Meie aega.

Kardioloog Rein Vahisalu ei vaja kirjamehena pikemat tutvustamist. Tema sulest on ilmunud juba kuus raamatut. Käesolev – „Südamest – muiates ja tõsimeeli“ – on õpetlik raamat elust enesest, südamearst Rein Vahisalu tähelepanekud oma patsientidest ja nende lugudest. Lood ongi kõige huvitavamad. Lugesin hiljuti ka F. R. Faehlmanni „Teoste“ III köidet (2011) ja sealgi olid kõige huvitavamad just üksikjuhtumid – lood haigetest ja haiguslood. Haiguslugudest tuleb nii mõndagi välja: elukutsed, ilmaolud, sotsiaalsed suhted, uskumused. 1822. aasta november. Tartu. Lugesin ja oleksin nagu ise seal olnud. Seal kohal! Faehlmanni kõrval. Nagu oleksin näinud, kuidas 16aastasele öövahipojale kirjutatakse välja tobiväädijuurt, arnikat. Kummelit. Tõepoolest, enne suurfirmade tablette oli ju olemas loodus, ravimtaimed … Kahjuks on Faehlmann nende lugudega kaunis kitsi! Ta kirjutab teisel eesmärgil kui mälestuste jutustamine. Loeksin kas või 20 köidet Faehlmanni patsientide haigus­lugusid.

Ka dr Vahisalu raamatu huvitavus tuleneb tema arstikogemusest. Lugemist isegi pisut segab liiga kirjanduslik vorm, luule ja proosa vaheldumine. Mida lihtsamas vormis üks elukogemus on kirja pandud, seda parem. Aga kui proosa ja proosaluule vahel hüplemisel ennast mitte segada lasta, siis leiab sealt kuhjaga kasulikku! Tabavad ütlused, mõtted, tähelepanekud. Ka tema luuletustes on vahel rohkem särtsu kui luuletajate omades. Eriline luuletus oli „Ei taha enam / kuulata“ (lk 205). See võttiski minu silmis kogu raamatu idee kokku: kui inimesed võtaksid aja maha, mõtleksid järele, siis poleks neid ärevushäiretega mehi-naisi, ööklubi-beibesid, kes kurdavad väsimust ja peavalu, tööga tapetud koristajaid ja poemüüjaid, hüppava pulsiga bodybuilding’u-jäärasid. Vanaprouasid 80+, kes tahavad oma tervise viia uuele tasemele alternatiivsete metoodikate kaudu. Eino Baskin oleks saanud dr Vahisalu raamatust head repertuaari. Ja rahvas oleks saalis naernud laginal – iseenda üle. Igal juhul, dr Vahisalu raamatud on head rahvavalgustuslikud teosed. Ta õpetab elama, puhkama, tuletab vahel päris grotesksete näidete varal meelde elutõdesid.

Dr Andres Ellamaa raamat „Arstile jääb valu” on rohkem selline klassikaline mälestusteraamat. Algab lapsepõlvest, põlvnemisest ja läbib nooruse, kooliaastad, arstiõpingute aja ja hilisema Eesti Vabariigi tervishoiuministri perioodi (1990–1992). Pool raamatut on eluline, nooruslik. Teine pool on ministriaja mälestused ja mitmesuguste ühiskondlike ametite mälestused, vaated arstikunstile ja -eetikale. Siin küll ei ole palju baskinlikke sketše, aga on ühe neurokirurgi elu ja tõekspidamised. Ja on tore, et arstid kirjutavad. On põnev nende elukutsesse, nende tsunfti sisse piiluda, näha arsti tema enda silme läbi. Omaette huvitav on lugeda, kuidas tunneb ja analüüsib arst ennast patsiendina.

Hakkab kohe päris kahju, et ise arstiks ei õppinud. Tekib tunne, et igatahes on arstid vajalikumad kui mõnigi teine ametimees. Isegi kirjanikuna vahel vajalikumad kui kirjanikud. Parem lugeda haiguslugusid otseallikast, parem kirega kirja pandud mälestusi kui kohustusest sündinud romaane. Nii et ootan eesti kirjandusse rohkem arstide mälestusi, teateid pärisinimestest. Neid oleks kunagi sama põnev lugeda kui praegu mõnd lõiku Faehlmanni dissertatsioonist. Keegi neurokirurg võiks panna kirja ka inimeste portreesid. Mõne arsti päevikust võiks kord lugeda: „20. november 2014. Täna tuli vastuvõtule proua maalt väiksest K. alevikust, elab kortermajas. Suure rullsoenguga. Oma liigi viimaseid esindajaid.“ Järgneb kirjeldus ühe tavalise alevinaise elust läbi meditsiiniprisma. Ja nii köidete viisi teateid XXI sajandi eestlastest. Võiks ju ometi mõni arst midagi ka nii suurt kirjutada. Mõni meditsiiniline Balzac …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming