Ilusam kui Wilde

Jürgen Rooste

Oscar Wilde?i ?Readingi vangla ballaad? on ingliskeelses kultuuriruumis umbes sama tähtsusega kui hilisemad modernistlikud suurteosed nagu Elioti ?Tühermaa? ja Ginsbergi ?Ulg?. Või varasem, Whitmani järjest kasvanud ja imelisemaks muutunud tsükkel ?Rohulehed?. Mis neid asju seob, on õnnelikul kombel näiteks ka see, et kõiki neid tekste on nüüd võimalik eesti keeles ? muide, üsna uhkes tõlkes ? lugeda.

Selle poeemiga on mul kummalisel kombel oma suhe. Sattusin seda kunagi originaalis lugema ja mõtlesin, et kui aeg edeneb, siis ma tõlgin selle. Muidugi on aeg edenenud ja ma ei ole õppinud veel nii hästi luuletama, et võiksin niisama vabalt riimida ning niisama valusalt ja kogenult kirjutada. Mu mäletamist mööda oli tegu viimase asjaga, mis Wilde üldse kirjutas. Ja teadlikult siis või mitte ? aga tal polnud midagi kaotada. Ja välja kukkus miskit mässulist ja ilusat.

Nii sattuski muidugi, et vanglaballaad ei räägi tegelikult vanglast, vaid kõnetab meid palju laiemal ? ütleks labaselt ? eksistentsiaalsel pinnal. Unustades hetkeks Peep Ilmeti poeetilise täppistöö, meenutan oma peas tekkinud vaba tõlget kõige olulisemast värsist ses loos: sest iga inimene tapab selle, keda armastab. Nii see paraku on, veel eriti jõhkral kujul, sest tavaliselt on seks tapaviisiks lämmatamine. Kõik oma armsa tapavad. / Tea! Tõde ongi siin! / Kel tapa tarvis tige pilk, / kel meelas sõnasiird, / arg kingib tapva suudluse, / on vapra relv rapiir (lk 330). Nii räägib meile Ilmet, kes on selle raske koorma kanda võtnud: tõlkida oma aja ühe suurema dekadendi ja traditsioone raputanud kirjaniku-poeedi  ehk kõige tähtsam teos.

Oscar Wilde oli ju peenutsev esteet ja kellele siis veel, kui mitte talle sobivad nt värsiread ?Võis näha varhe (varje? ? J. R.) käsikäes, / õhkõrnu, irved suul, / käis ringiratast igaüks / kui vankrit vedav muul. / Neet kujud arabeske lõid / kui tühjal liival tuul!? (lk 317). Ilmet on stroof stroofi järel genereerinud poeetilisi lahendusi, mis teadagi vormilise luule puhul ning riimide pruukimisel on eriti keerukas ülesanne. Ning muidugi, ? ta on hakkama saanud, välja vedanud. Pole ühtki kohta, mida poeet siin häbenema peaks.

Ometi on midagi sest kaduma läinud ? nagu tõlkes alati läeb. Ning seekord on selleks üks eba-wilde?lik erijoon. Nimelt kõlab poeem vastses maakeelses versioonis nagu toretsev värsitrillerdus, ilusate poeesialahenduste paraad. Ma võin muidugi eksida, ent sain tookord loetust hoopis teise kogemuse. See, mis mind ?Readingi vangla ballaadi? juures köitis, oli just lihtsus, poeetiliste vahendite pruukimise tinglikkus või isegi laiskus. See on võib-olla Wilde?i lohakaim töö (ühtlasi parim), ent kindlast mitte Ilmeti oma. Ent siin pole parata: teine võimalus olnuks vabavärss, võimalus, mis Baudelaire?i Õnnepalu versioonis mõjus imehästi. Ent see olnuks teine võimalus.

Nüüd on meil aga Ilmeti vormikindel luuletis, mis ehk hetkiti ilusam ja poeetilisem kui Wilde?i kargemad värsiread, ent siiski naudinguga loetav. Tegelikult oleks nendest juba eespool nimetatud tekstidest vaja teha mitmeid erinevaid tõlkeid, sest alles siis hakkab aimduma, miks need tekstid on ? justnimelt oma ambivalentsuse tõttu ? (kirjandus)maailma kardinaalselt muutnud. Jah, paraku kõlab Wilde Ilmeti tõlkes veidi vanema ja tavalisema poeetilise tekstina, kui ta tegelikult on. Eks ta ole. Väga hea töö sellegipoolest: ehk olekski liiga palju nõuda Ilmetilt paremat versiooni, kui Wilde ise suutnuks. Kuigi eesti luuleloos neid originaali ületrumpamise näiteid tegelikult jagub.