Ilmetu inimese inetu maailm

Kaarel Kressa

Piret Bristol, SÕUD. Eesti Keele Sihtasutus, 2005. 416 lk.

Piret Bristoli “Sõud” täidab oma ilmse eesmärgi: see on üsna häiriv raamat, mille läbinärimiseks peab lugejal olema mõningaid masohhistlikke kalduvusi. Tahtmata nõustuda Rolf Liiviga, kes 17. juuni Sirbis leidis, et “elu varjukülgede” kujutamist peab tingimata tasakaalustama helge ja ülesehitav motiiv, tuleb tunnistada, et “Sõud”, kus selline alge täiesti puudub, mõjus mulle vaimse klistiirina.

Kõigi eelduste kohaselt oleks vaade naissoost minategelase mõttemaailma pidanud olema pelutavaim kogemus, eriti juhul, kui lugeja on mees. Autor viitab juba teose alguses rahuloluga, et on olemas raamatuid, mille abil on võimalik inimesi heas või halvas mõttes mõjutada. Kindlasti leidubki inimesi, kelle maailmapildile Bristoli raamatus leiduvad alkoholi-, eetri- ja amfetamiinistseenid või deklareering “naised seksivad vaid siis, kui neile tundub, et nad võivad selle eest midagi saada” (väide vastab iseenesest tõele, ent see oleks täpsem, kui sõna “naised” asendada sõnaga “inimesed”. Sellisel juhul võiks muidugi piirduda tõdemusega “inimesed seksivad”, mis oleks aga oma arusaadavuse tõttu antud kontekstis kasutamiskõlbmatu) muserdavalt mõjuvad.

Siiski, kui pidada meeles, et tegu on üheainsa, pealegi fiktiivse inimese jutustusega, ei tohiks lugeja psüühika kuigi rängalt kannatada saada. Põhjus, miks ma antud raamatut häirivaks pean, peitub selle sisu ja vormi ebaühtluses. Bristol võrdleb teatud raamatute lugemist arvutisse sisselogimise ja mingi programmi käivitamisega. Kui programm on näiteks võrgulehitseja, on lihtne jõuda mõne võrgupäeviku e blogini, milliseid peavad nii naised kui mehed. Vormiliselt sobiks “Sõud” blogiformaati suurepäraselt – jutustaja on anonüümne ja sissekanded lühikesed.

Nagu keskmises blogiski, leidub teoses mõningaid suurepäraseid lõike ja selliseid, mis on ilmselt purjus peaga kirjutatud ega allu seetõttu tavakriitikale. Paraku domineerivad ka selles blogis tekstid, mis ei paista silma ei originaalsuse ega hea grammatikaga.

Tänapäeval ei ole intellektuaalne, salapärane ja traagiline, psühholoogilistest vastuoludest, enesehävitustungist ning seksuaalsetest painetest vaevatud inimolend eriti uudne nähtus. Oma roll on selles kahtlemata kirjaoskuse levikul. Bristoli kangelanna kannatab ehk enim selle all, et tema motiive ja püüdlusi ei mõisteta, tõsiasi, mis näib tulenevat tema harjumusest vaikida ja vooluga kaasa triivida. Teiste tegelaste karakteri kohta ei saa me kuigi palju teada, näha on vaid, et nad kõik käituvad mingil moel ebasümpaatselt. Miks osa neist pälvib peategelase suurema lugupidamise kui ülejäänud, jääb seetõttu selgusetuks.

Üldlevinud arvamuse kohaselt on kannatamine stiilne. Raamatu minategelane on sellest hästi teadlik, mistõttu jätab tema piinatud isiksus kahtlaselt rahuloleva mulje. Kohati võtab autori poolt kangelannale omistatud masohhism üsna koomilisi varjundeid, näiteks tavatseb ta juua seksi järel rasestumisvastase vahendina klaasitäie äädikat. Naine eelistab kannatada vaikides. Sõnades väljendatud traagika kaotaks oma ainulaadse ilu ja muutuks labaseks, see tähendaks laskumist tavainimese tasemele.

Soovimatus oma tundeid teistega jagada ning soov maailmalt ikkagi mõistmist leida on naistele üldiselt omistatava ambivalentsuse õpikunäide. Sellega kaasneb ükskõiksus ja tolerantsuse puudumine kaasinimeste vastu ning tigedad kommentaarid stiilis “Rohelised ja loodusesõbrad peavad end inimkonna parimaks osaks…” Selle õiguse jätab kangelanna vaid endale, tundes enda ebaolulisemategi kogemuste ning negatiivseimate iseloomujoonte üle väiklast uhkust. Nii ei vaja ta ka kaastunnet, piisab teadmisest, et oma komplitseeritud hingeelu tõttu on ta selle auga ära teeninud.

Milline võiks olla autori side oma tegelasega? Tagakaane tekstis pihib Piret Bristol tagasihoidlikult: “Püüan kirjeldada eelkõige seda, milline on maailm, üritades täpset pilti oma kohalolekuga võimalikult vähe moonutada.” Sellele sekundeerib raamatu alguses toodud Pelevini tsitaat, mis ütleb, et meie mõistus ja maailm on üks ja seesama. Jah, ühe inimese hingemaailmast annab raamat meile paraku liigagi üksikasjaliku ülevaate. Tundub, et selle sõnumi oleks ka vähem kui neljasaja leheküljega saanud kohale tuua. Kõrvaltegelased, kes autori ja kangelanna silmis niikuinii mingit kaalu ei oma, võinuks välja jätta, nagu ka filmide ning muinasjuttude ümberjutustused. Alles jääks individuaalse traagika kordumatu ilu ning ühe maailma kirjeldus, kuigi mulle näib, et ka siis sobiks blogiformaat paremini.

Ometi julgeksin raamatut soovitada, kuid vaid neile inimestele, keda on võimalik sellega šokeerida või vihastada. Nagu Jukko Nooni Eesti Päevalehes märkis, on teose sobivaimad lugejad ilmselt meessoost. Di ja FHMi tasakaalustamiseks on “Sõud” just õiges tonaalsuses.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming