Evelyn Waugh ehk Kuidas olla irooniline kirjanduses

Toomas Raudam

Evelyn Waugh, Peotäis põrmu. Tõlkinud Udo Uibo. Varrak, 2005. Lk 264.  

Läinud aasta teisel poolel ilmus Eesti Ekspressis võrdlemisi tuline diskussioon iroonia teemal. Osa võtsid Andres Maimik (10. VIII), Kärt Hellerma (9. XI), Kalev Kesküla (23. VIII) ja Jan Kaus (23. XI). Võitjaks jäid kaks viimast. Nemad oskasid ennast paremini väljendada ning teiste tehtud vasturääkivusi ja vigu mõtlemisloogikas parandada. Tõsi see ju on, et mingit puhast irooniat pole olemas (Kaus) või et iroonia võib vabalt olla armastuse siiras abimees ja varjunimi (Kesküla). Kuid võimatu pole mõista sedagi, miks irvitajana tuntud filmimees Maimik ennast ühtäkki solvatuna tundis, kui teda mingis reklaaminupus iroonikuks tembeldati, ning miks ta otsustas mitte ainult muutuda, vaid oma teisekssaamise ka avalikkuse ette tuua. Ka selles, et Hellerma pidas tarvilikuks oma vahetusevajadust väljendada, pole midagi mõistetamatut või sügavalt ekslikku (kuigi ta Rorty suhtes eksis1). Diskussiooni võttis tabavalt kokku netikommentaator Margus: “Nii on iroonia maailmaparandamise ja hullemaks muutmise teenistuses korraga samal ajal.” (25. XI 2005 14:14:42)

Evelyn Waugh’ teos “Peotäis põrmu” ilmus õigel ajal. Tänu sellele saan ka mina “sõna sekka” öelda. Alljärgnevalt tahan ma selle raamatu põhjal välja tuua mõned võimalikud viisid, kuidas realiseerida iroonilist maailmavaadet kirjandusteoses. Irooniline kirjanik peaks silmas pidama alljärgnevaid, ühest konkreetsest lugemisanalüüsist välja kasvanud soovitusi, neid omavahel segades ning sobival viisil omaenda temperamendiga sobitades.

Põhinõudeks irooniliseks kirjanikuks olemisel või selleks saamisel on HOIDA DISTANTSI KÕIKIDE OMA TEGELASTEGA.

Selleks on vajalik:

1. Kirjutada kolmandas isikus. Mina-vorm toob paratamatult kaasa empaatia, mida oleks parem vältida.

2. Eelista alati dialoogi, soovitavalt tuima, paljude kordustega, mis sel moel jätab mulje, et mingi fraasi (“Ma armastan sind. – Mina sind samuti.”) teistkordsel üleütlemisel on esimese esinemisega võrreldes mõeldud midagi muud. Lugejas tekib kahtlus, kahtlus omakorda tekitab pinge, lugeja jääb ootama, kas tema kahtlused olid ikka õigustatud. Waugh’ raamat algab küsimusega, mis kajab valusalt läbi kogu teose: “Kas keegi viga sai?” Vaevalt leidub lugejat, keda see ühel või teisel viisil, kas jaatust või eitust saada lootes, ei huvitaks ning kes selle tulemusel ootusärevalt raamatusse ei siseneks. Mis teeb Waugh’st kirjeldamatu geeniuse, on see, et vastuseks on – “süüdi pole keegi” (lk 122), mis omakorda on “allusioon Charles Dickensi romaanile “Väike Dorrit” (“Little Dorrit”, 1855 – 1877), mille pealkiri tööversioonis oli “Nobody’s Fault”)” (lk 262).

3. On vajalik, et eespool kirjeldatud dialoogitüüpi ümbritseks mõlemalt poolt, nii eest kui tagant, vasakult ja paremalt TÜHJUS. Mis tähendab seda, et ei lisata mingit ütlemist väljendavat verbi. Hädapärast ja harva võib vajadusel lisada “ütles” või “vastas”, mitte mingil juhul “sõnas”, “kõneles”, “pajatas” või “jutustas”, mis kõik vihjavad grafomaaniale. On täheldatud (Charles Percy Snow), et geniaalsed kirjanikud ei kommenteeri oma tegelaste kõnet või siis lasevad neil rääkida suure lärmi saatel. Näiteks Dickensi (aga ka Dostojevski, Prousti jt) tegelased käituvad rääkides ebatavaliselt, n-ö üleelusuuruses, nende rääkimist saadavad süljepritsmed (Kafka: harva, kuid mõjusalt) või nad siis ringutavad ja ragistavad oma liikmeid, venitavad nägusid ja ninasid, lühidalt, teevad kõike seda, mida elus harva esineb. Sellist kunsti võib kutsuda liialduse ehk ekstsessikunstiks, mida aga puhtalt irooniline kirjanik endale ei saa lubada, kuna sel puhul on distantsi säilitamine komplitseeritud, (dialoogi) taha ja taamale ei jää midagi, tekib vahetu kaasaelamise efekt. Kuid mis keelatud keskpärasusele, on geeniusele muidugi lubatud. See on kujukalt näha ka vaatlusaluses raamatus, mille viimastes peatükkides hakkavad domineerima kirjeldused ja karjed. Üks selline peatükk on “Du Côté De Chez Todd”, mis oli varem ilmunud iseseisva novellina ning mille laiendatud ja lahtimotiveeritud versioon on romaan “Peotäis põrmu”. Selles peatükis (VI) kasvatab iroonia endale tiivad, on vähemalt kaks korda suurem ja silmaga nähtavam kui alguses. Inimtasandi dramaturgiaga, mida Waugh suurepäraselt valdab, liituvad orgaaniliselt ka filosoofilised küsimused lugemisest (ja kirjutamisest).

4. Raamatu lõpp on geeniuse vääriline. Romaani paljukannatanud peategelase Tony elu on märkamatult (vaikselt, hääletult) ramminud naise üleaisalöömine ja poja surm, lõpetuseks (kuid mitte Lõpuks) veel kadunud linna (vrd Prousti kadunud aegadega) otsingud džunglis ja kohtumine mr Toddiga ehk Surmaga, kes sunnib Tonyt ette lugema Dickensi “Väikest Dorritit” (vt punkt 2). Kuid Tony EI SURE. Raamatu lõppedes on ta võib-olla elus ja loeb, loeb lõputult, loeb lakkamatult nagu Šahrazad “Tuhande ühe öö” muinasjutus, Surm-sultan aga kuulab lummatult. Iroonia on pööranud iseendale selja, temast on saanud vahend inimarmastuse väljendamisel. Nagu Keskülal. Aga ka Proustil, kes alustas oma pikka jutustust emast ja isast, kuid kui romaani lõppedes olid kõik teised tegelased traagiliselt vananenud, siis ainult nemad olid kõiki elamisreegleid ja -aegu trotsides sama vanad kui alguses. Proust “unustas” nad ellu. Waugh’ kohta päris sama ei saa ei väita. Nagu järelsõnast võib lugeda (lk 259), oli “Peotäis põrmul” ka alternatiivne lõpp, millest puudub Amazonase reis ning Tony jääb ellu n-ö päriselt. Kuid see on juba hoopis teine lugu.

 

1 Siinkohal on vist siiski vajalik lisada, et Rorty on juba ammu lahti öelnud mitte ainult liberaalse ironisti tiitlist (tembeldamist ei salli ju keegi), vaid ka irooniast kui ilmtingimata parimast maailma vaatlemise ja sellega suhtlemise viisist. Seega oli diskussioon tema vaadete üle paratamatult vaid kaja kord juba olnust.  Kuid kajas (nagu ka tupikus) pole midagi taunimisväärset. See, miks kirjandus on Rortyle nii oluline, läheb kokku sellega, mida Hellerma hing ihkab – vahetu puude, lihtne tunne. Just see on tähtis, seletavad ja selgitavad sõnad – distants – tulevad hiljem ning on vaid pealisehitus puudutusele. See omakorda sunnib tsiteerima Märt Väljataga Rorty raamatu järelsõnas pillatud lauset: “Meie metafüüsiliste luulude suhtes näib Richard Rorty viimastel aastatel olevat leebunud – eelistades mõistagi nende avaldumise privatiseeritud vormi” (Richard Rorty, Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Vagabund, 1999, lk 371). Igasugune püüe või igatsus muuta maailma vastuvõetavamaks ja elamiskõlblikumaks, ükskõik kui ratsionaalne või argimõistuslikult pragmaatiline see ka pole, sisaldab endas (vähemalt) kaht: 1)metafüüsikat kui täitumatuse täituvust  2) tahet oma arusaamu mitte ainult teistega jagada, vaid punuda neist pesa ka võimalikult paljude “teisitimõtlejate” jaoks. Ehk: kui ma ei usuks, et see, mis ma räägin, on mingikski hetkeks ainuõige, siis ma ei räägiks. Kuid lugeja usub meelsamini seda, mida talle peale ei suruta. Siit ka kõik need tüütuseni tuntud fraasid vaimus “see on ainult minu subjektiivne arvamus”, mida oma kõnne või kirjutisse puistatakse. Ilma nendeta ei saa muidugi läbi ükskõik mis vallas sule või keele teritaja, kuid iga rääkija hinge jääb (minu arvates) igatsus sellise kõneviisi järel, mis oleks ka ilma nonde silmakirjalike retoorikanippideta kõikidele ühtaegu ning ühtviisi mõistetav kui heatahtlik ja valutu.  Kuid siis on parem pöörata selg mitte ainult ajakirjandusele, vaid ka filosoofiale ning hakata luuletajaks. Nii kõneles (ju ka) Heidegger, igatsus Luule Kõnetuse, vahetu puute järele jäi tema filosoofia täitumatuks osaks.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming