?et maailmas on nii palju sõnu

Jaanika Palm

Möödunud aasta lastekirjanduse saak oli ligi poole väiksem kui 2003. aastal.  

Eesti kirjandussfääris on ikka tavaks olnud aasta toodangust kokkuvõtteid teha. Kuigi viimasel ajal on korduvalt ülevaadete vajalikkus ja teostatavus kahtluse alla seatud, on käesolev siiski üks võimalikest vaatepunktidest 2004. aasta lastekirjandusele.

 

Tundub, et möödunud aasta oli lasteproosale suhteliselt ebasoodne. Teoste arvu vähenemine eelmiste aastatega võrreldes on märgatav. Kui 2003. aastal ilmus lastele üle 60 eesti autori proosateose, neist umbes 45 olid esmatrükid, siis mullune arv on ligi poole väiksem (30 proosateost, 23 esmatrükki). Kirevuses ja mitmekesisuses pole lastele mõeldud jutumaailm aga kaotanud. Kunstmuinasjuttudele pakuvad konkurentsi reaalelulood, mis sageli, tõsi küll, fantaasiasugemetega. Lugemist leidub igale eagrupile ja mõlemale soole. Üldse näikse eesti lastekirjandus muutuvat üha androgüünsemaks, lasteraamatute jagamine poistele ja tüdrukutele adresseerituteks on peaaegu võimatu. Teostes kajastatavad probleemid on sageli üldisemat laadi, kuid ka ühiskonna valupunktid pole jäänud tähelepanuta.

5 ? 8aastastele lugejatele tõi tõhusat lisa kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse lastejuttude võistlus. Piret Raua autoriraamat ?Ernesto küülikud?, mis tunnistati võidutööks, võiks ühtlasi ka möödunud aasta proosadebüüdi ja parima lasteraamatu nime kanda. Mustkunstnik Ernesto südamlik kodu leidmise lugu on tulvil lisaks peategelase meeldejäävale kujule teisigi värvikaid tegelasi. Oskuslikult väljatöötatud tegelaskujude kõrval köidab raamatus lapsi tempokas ja ettearvamatu sü?ee. Raamatuisse paigutatud vihjed kaasaja probleemidele (töötus, linna ja maa vastuolud, loodushoid jne), tugevalt moraalne ja eetiline hoiak nende suhtes meenutab kangesti Aino Perviku raamatuid. Lisaks edastatavatele väärtustele on midagi sarnast ema-tütre sõnastusstiilis.

Teine võistlustelt tuule tiibadesse saanud raamat, Henno Käo ?Väike rüütel Rikardo? on samuti äärmiselt sümpaatne. Omamoodi teekonda kirjeldab seegi teos: Rikardo otsib iseenda kohta suures maailmas. Nagu ikka on see väiksele rüütlile raske, kuid hingesuurus aitab koolmekohtadest kenasti üle. Keskaegsele taustale viidud sündmustik pole puhas ajalooline tõde. Kaasaja ühiskonna sulandamine keskaega teeb raamatust vaid sellele autorile iseloomuliku teose. Ületamatu on Käo ka sõnamängudes. Omaette uuringuid vääriks varasematestki teostest tuttav autori kuju lahustumine tekstis.

 Mudilastele on mõeldud ka Edgar Valteri autoriraamat ?Pokulood?. Nagu varasematestki teostest õhkub siitki loodusearmastust ja märkamisoskust, rahulikku ja puhast mõtlemist ning elu selgitamise oskust. Selles pole õigupärast midagi sellist, mida kirjanik pole veel öelnud, kuid eesti lastekirjanduses ainukesena seda laadi viljeledes on selle mõtteviisi taasesitamine niivõrd kütkestavas vormis ometi huvitav.

Mõne aasta taguselt debütandilt Kerttu Soansilt ilmus teine Olivia sarja raamat ?Kruubi-Ruudi ja tema inimesed? (ill Urmas Viik). Kui eelmises raamatus vaatles autor elu nelja-aastase tüdruku silme läbi, siis seekord on kirjanik püüdnud pugeda taksikoera nahka. Rohkelt sarnasusi on neil kahel teosel. Lisaks suurepärasele sisseelamis- ja kujutlusvõimele valdab kirjanik meisterlikult keelt. Südamlik, poeetiline ja tundlik teos puudutab aga tõenäoliselt rohkem just täiskasvanu hinge.

Pisut vanematele lastele adresseeritud Jaan Rannapi ?Nelja nimega koer? näib kinnitavat fakti, et vahel on harva kirjutamine parem kui anda igal aastal mitmeid teoseid välja. Süvenemine ja korralik viimistlemine on lasteni toonud põneva loo kloonitud koerast, keda veri kodumaale sunnib tulema. Nagu üks tõeline seiklusraamat ikka, sisaldab ka vaadeldav jutustus pisut tehnikasaavutusi, naeruväärseid, kuid siiski ohtlikke kurjategijaid, vapraid politseinikke, varatut, kuid südamlikku joodikut ning vahvaid poisse, kes peaaegu kõigega ise hakkama saavad. Teose filmilik ülesehitus, mitmete liinide oskuslik põimimine, detailidega meeldejäävate tegelaste loomine, ennekõike aga sorav ja loomulik jutustamisoskus teeb teosest tõeliselt nauditava lugemise. Nii hea teksti kõrval jätavad kujundus ja illustratsioonid (Ülo Pikkov) tõeliselt mannetu mulje.

Seiklusterohke raamatu avaldas ka Andrus Kivirähk. ?Limpa ja mereröövlid? pajatab limonaadisea ja tema sõprade Limma ja Limmo seiklustest Unemaal, mida püüavad vallutada mereröövlitest voodiriided. Tõeliselt naljakas ja elu võõritavalt vaatlevas raamatus on lisaks patjade hingeelu uurimisele ette võetud ka karvaste kaisuloomade kasvatamine ja nunnutava kõnepruugi väljajuurimine. Andrus Kivirähk näib jätkuvalt valdavat nippi, kuidas mõjuda nii poistele-tüdrukutele kui ka nende vanematele. Kommertslikud pildid (Anni Mäger) sobivad kenasti peategelase hingelaadiga.

Lasteproosat käsitledes ei saa mainimata jätta ka Peeter Sauteri ja tema laste ühisloominguna valminud ?Laste raamatut? (ill Alvar Jaakson). Ilma vähimagi õpetlikkuseta juttudes leiduv lapselik loogika on uus ja värske. Lühidalt, lihtsalt ja loomulikult maalitakse silme ette fantaasiaküllane pilt. Viimased kaks lugu lastakse lugejal endal välja mõelda.

Aidi Valliku Anni-lugudega hoo sisse saanud noorteraamatute kirjastamises, toimus 2004. aastal ilmselge ja suur tagasiminek. Jääb mulje, et ilma asjatundliku selektsioonita väärtuslikke teoseid ei ilmu. Möödunud aastal ilmus vaid kaks raamatut, mida võiks tituleerida ka noorteraamatuks. Neist kumbki ei küüni tasemelt eespool mainitud teose ja tema kaasaegsete tasemele. Siiri Pärksoni ?Järsaku? tiitelleht viitab suunatust noorele lugejale. Tegelikult on aga tegemist mageda naisteka ja halvasti tehtud kriminaalromaani sulamiga, mis ei köida ei teismelisi ega ka võõrkeeli young adult?ideks kutsutuid. Ilmselt on autor just neid noortena silmas pidanud. Teos tundub pigem filmistsenaariumi või raamatu käsikirjana, niivõrd palju on selles lahti kirjutamata. Õõnsad tegelaskujud ja lage sü?ee, asjatu sahmimine siia-sinna ei tekita mingit põnevust ega soovi teada saada, kes on mõrvar. Isegi ohvrile ei suuda kaasa tunda, kuna me temast õieti midagi ei tea.

Ingrid Cristea Vendelini teost ?Ly? pole määratletud otseselt noorteraamatuna, küll aga viitab sellele raamatu tegelaskond, keskkooli viimane klass. Hakitud, ülepeakaela tehtu tunne on ka selle raamatu esmamulje. Raamatu tegevus toimub Laulva revolutsiooni paiku Tallinnas. Ometi on teoses ajalooline taust segi kui pudru ja kapsad. Reaalsusest jääb puudu ka peategelase klassisulandumise loos. Ei mingeid vastasjõude, mis noore neiu teele takistusi veeretaks, mida hiljem vahva ületada oleks; ei mingeid sisemisi kahtlusi, ei mingeid mõtteid. Raamatu sü?ee kulgeb tühjalt kui Ly pea lihtsalt ja tuimalt punktist A punkti B.

Lastele mõeldud poeesia on ikka lasteproosa varju jäänud, seda nii teoste arvu kui ka taseme poolest. 2004. aasta lasteluulele järelpilku heites tabab meid üllatus. 22st eesti autorite lasteluuleteosest sisaldab koguni 12 vaid uusi luuletusi, mõnes kogus on uued luuletused segamini varem avaldatutega. Ilmusid nii mõnedki lastekirjanduse klassika kordustrükid. Nii näiteks on nüüd Ellen Niidu ?Rongisõit? ja ?Jänku jenka? ning Karl Eduard Söödi ?Krokodill? uues väljaandes saada.

Möödunud aasta suurimaks saavutuseks lasteluule vallas tuleb pidada Hando Runneli ja Leelo Tungla esindusliku valikkogu ilmumist. Sama erinevad, kui on need kaks luuletajat oma loojanatuurilt, on ka nende kogud. Leelo Tungla ?Lepatriinu faksiga? on koondatud asjatundlikult autori senise loomingu paremik (1973 ? 2004). Kogus ilmnevad selgelt luuletaja loomingu kaks külge. Kelmikalt värskeid ja vitaalselt keelemängulisi luuletusi on lust lugeda. Meeldejäävamateks osutuvad aga värsid, mis uurivad laste ja täiskasvanute maailma, looduse ja linna hõõrdumispunkte. Luuletaja ei anna hinnanguid, vaid osutab ja paneb mõtlema. Raamatu omaette väärtuseks on kujundus ja illustratsioonid (Kirke Kangro), mis annavad teosele uue mõõtme.

(Järg pöördel.)

(Algus lk 11.)

Hando Runneli ?Suureks saamine? sisaldab kirjaniku ligi 30aastase kirjutajastaa?i vilju. Viide ossa jaotatud teose neli osa koosnevad juba avaldatud tekstidest, viies osa on uustulnukate päralt. Runnellikku lihtsust, selgust ja maamehelikku rahulikkust, maailma läbitunnetatust õhkub nii vanadest kui ka uutest värssidest. Tegemist on tõsiselt mehise raamatuga. Teose kujundus ja Jüri Arraku illustratsioonid vaid rõhutavad esmamuljet, moodustades mõjuka terviku. Kuigi Jaak Urmeti pahameel kujunduse üle on lapse vaatepunktist mõistetav, ei saa temaga siiski üheselt nõustuda. Olen kindel, et selle teose esmaadressaadina pole silmas peetud lapsi, vaid pigem nostalgitsevaid ja ülevaadet ihkavaid täiskasvanuid. Peamiseks avaldamismotiiviks tundub aga olevat olnud hoopis loomingust kokkuvõtte tegemine, sellest ka lasteluuletuste koondamine niivõrd soliidsesse vormi. Lastele jäävad omaaegsed lastepärases kujunduses ja märksa õhemad ning käsitatavamad raamatud.

Lasteluule uudisteoste puhul kipub rõõm paraku üürikeseks jääma, kuna kvantiteet pole seekordki kaasa toonud kvaliteeditõusu. Kogude tase on küllaltki heitlik. Jätkuvalt leidub lausa grafomaanlikku väljenduskihku (nt Uno Sikemäe, Valter Kruut jt) ja lihtsat värsikõlksutamist (Kristel Salu, Heljo Mänd). Äraleierdatud teemad, rütmi ühtlustamiseks värssi sobitatud ühesilbilised sõnad, kulunud kujundid ja riimid on selletaolise igava luule tunnusteks. Samas võime leida ka tipptasemel lugemiselamust pakkuvaid tekste. Aasta parimaks lasteluule esmatrükiks tuleb kahtlemata pidada Peeter Volkonski ?Onu Volgi värsiaabitsat?. Erinevalt eesti lasteluules valitsevast ohtrasõnaliselt suunast on lastekirjanduses debüüdi teinud Volkonski napi stiili austaja. Kuigi 32 luuletust on enamasti vaid neljarealised, lihtsa sõnastuse ja riimiga, sisaldab iga lühike salm ometi suurt ja sooja mõtet. Kartmata olla siiras ja avatud, õhutab Volkonski lugejat homset ootamata tänases päevas elama, oma juuri tunnetama ja lähedasi hoidma. Piret Raua illustratsioonid sobivad luuletustega imehästi ? lihtsus ja siirus on temagi stiil. Värvikaid värsse sisaldavad ka Henno Käo ?Tähed ja taburet?(ill autor) ning Milvi Panga ?See, kes lustib?(ill Viive Noor), kuid need kogud on eespool nimetatust märksa ebaühtlasemad, ka ei moodusta luuletused omaette tervikut.

Mida öelda lõpetuseks? Kuigi möödunud aasta lastekirjanduse saak oli ligi poole väiksem kui näiteks 2003. aastal, jätab vaadeldava perioodi lastekirjandus ometi hoolsalt klopitud mannavahu mulje, tuletades kangesti meelde väikese rüütli mõtteid auraha vastu võttes. ?Rikardo imestas, et maailmas on nii palju sõnu. Neid oli virnade viisi. Ja virnad kasvasid üha. Varsti matsid need enda alla söögilaua koos pidulistega ning täitsid kõrge saali laeni. Sõnad murdsid aknast välja ja valgusid turuplatsile. Vististi oleksid nad uputanud ka selle, matnud võib-olla lausa kogu linna, kui kõned poleks otsa saanud.? (H. Käo ?Väike rüütel Rikardo?, lk 28.) Vahel tundub, et eesti lastekirjanikud ei tunne sõna kaalu, neid loobitakse siia-sinna, tundmata nende väärtust ja võimu. Mõnel puhul võiks autorile lausa soovitada enne raamatu ilmutamist mõelda, kas keegi peale kirjutaja enda ka seda vajab või rahuldab see vaid autori ambitsiooni näha oma nime raamatukaanel. Teiselt poolt aga, mida laiema alusega on püramiid…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming