Eetris on puder ja kapsad

Peeter Helme

Vikerraadio „Kirjanduse tähestik”Kirjanduse puhul tundub üha süvenevat tendents, et kirjanduse enda kõrval mängib järjest suuremat rolli ka selle ümber toimuv – jutt kirjutatust. Ühelt poolt esineb aeg-ajalt ikka hääli, kes kurdavad eesti kirjanduskriitika viletsuse üle, teiselt poolt pole Eesti ajaloos iial olnud aega, mil kirjandusest oleks räägitud nõnda palju. See pole küll tingimata alati meedias kõige nähtavamal kohal, kuid on olemas. Toimivad nii kirjandusblogid kui kirjandusele  pühendatud võrguküljed, ajalehtedes ilmuvad kirjandusküljed (jah, õblukesed, aga regulaarsed), lisaks on eraldi olemas kirjandusajakirjad, korraldatakse kirjandusüritusi (Tallinna kirjanduslike kolmapäevade ja Tartu kirjanduslike teisipäevade kõrval on sellest kevadest Eestis lausa kaks kirjandusfestivali: Tartu Prima Vista kõrvale on astunud Tallinna kirjandusfestival), ka võib kirjanikke või kirjandusega flirtivaid isikuid näha esinemas  kõikvõimalikku värvi meedias. Veel on olemas ETV luulesaade, sama kanali kultuuriuudised, samuti ETV kultuurisaate „OP!” kirjandusminutid ning kirjandussaated raadios.

Viimaste hulka on teatud mõttes isegi raske hinnata, sest ainult kirjandusele pühendatuid on vähe, küll aga on jaamades saateid, kus teinekord käsitletakse ka kirjandust. Näiteks Kuku raadio „Eesti lugu” või Vikerraadio „Kultuurikaja” on saated, kus aeg-ajalt kuuleb kirjandusteemalist  juttu. Raadio 4 saatekava lehitsedes torkas silma lausa kaks otseselt kirjandusega täidetud saadet nagu „Raamatukoi” ja „Kirjanduslik risttee”, lisaks loetakse ette ka järjejuttu. Eestikeelses avalik-õiguslikus raadios on kirjandusega lood kasinamad.

Praegu on olemas vaid üks kirjandussaade, igapühapäevane ja pooletunnine „Kirjanduse tähestik” Peeter Oleski ja Mart Ummelasega. Nagu sarja tutvustusest lugeda võib, on kavas  teha kokku 40 saadet. Tänaseks on eetrisse läinud üheksa ehk veidi alla neljandiku. See on paras kogus, et teha esimene üldistus. Ega seda just kerge teha ole. Asi ei ole üldse selles, et halba ei tahaks öelda, head aga pole öelda. Küsimus on keerulisem. Neis saadetes on  küll palju sellist, mida kritiseerida, kuid on enesestmõistetav, et kirjandusest on võimalik rääkida väga eri viisil ja eesmärgiga. Üks võimalus on teha n-ö rahvavalgustuslikku saadet, mis on mõeldud kuulajale, kes kirjanduses hästi ei orienteeru, kellele võiks aga teha teema piisavalt atraktiivse esitamisega põnevaks. Teine võimalus on teha  saadet asjatundlikumale publikule. See on tee, mida võiks endale lubada kommertsjaamadega võrreldes reitingust vähem hooliv Vikerraadio. Olnud Eesti Rahvusringhäälinguga mitu aastat töösuhtes, tean, et teist lähenemist Vikerraadios päris ei hinnata. Ma arvan, et ega see polegi vale: kui palju meil siis seda spetsiifilist publikut ikka on, et muundada niigi napid kultuuriminutid reportaažideks elevandiluutornist?

„Kirjanduse tähestiku” kõige tõsisem  probleem seisnebki selles, et kui üks saatejuht (Mart Ummelas) näib mõistvat, et pole mõtet jääda liiga spetsiifiliseks ja esoteeriliseks, siis teine (Peeter Olesk) hõljub sfäärides, kuhu nii madal argument nagu arusaadavus publikule paraku ei jõua. Ehk siis veel lihtsamalt öeldes: iga kord, kui Ummelas püüab juhtida jutu kas käsitletavale autorile või mõnele viimasega seotud probleemile, peab Olesk säärast lähenemist kas „sügavalt ekslikuks” või lihtsalt  „spekulatiivseks” ning jätkab heietamist jumal teab mille üle. Võimalik, et saatejuhid on algul kokku leppinud, et mängivad põnevuse nimel konfliktsituatsioone. Kui see nii on, siis paraku ei tee nad seda õnnestunult: teesist sünnib ainult antitees, sünteesini ei jõuta. Ja see on probleem, sest kuigi saatejuhte võib siduda „40aastane tutvus ning ühised ülikooliaastad”, nagu kirjas „Kirjanduse tähestiku” tutvustuses Vikerraadio  kodulehel, on kahe mehe eesmärgipüstitus täiesti isesugune. Jääbki mulje, et ühel meelel on saatejuhid ainult siis, kui nad meenutavad näiteks seda, kuidas nähti oma maja trepikoja aknast kuuvarjutust vaatleva Uku Masingu selga või mõnda teist võrreldava kaaluga kirjandusloolist seika. Muidu räägib üks aga aiast, teine aiaaugust.

Tõsi, „Kirjanduse tähestik” on aja jooksul paranenud. Esimesest, Rein Salurit käsitlenud saatest võib positiivsena paraku välja tuua ainult selle, et jutuaineks võeti teenimatult unarusse jäänud kirjanik. Juba teine saade – nii palju kõrvalist ja ebaolulist infomüra, kui see ka sisaldas – oli mõnevõrra parem ning pani lausa ootama kolmandat, Uku Masingut käsitleva kaksiksaate teist osa. Kuid nii nagu ka kõik järgmised „Kirjanduse tähestiku” osad, kubises seegi tüütutest remarkidest, mis ei tahtnud ega tahtnud moodustada tervikut. Küll  heietati luuletaja olemise, küll Masingu ja teoloogia vahekorra üle. Võimatu oli aru saada, millest see saade siis rääkima pidi. Kas Uku Masingust kui kirjanikust? Või kui mõtlejast? Või õpetajast? Justkui natuke kõike, kokku aga siiski ei midagi. Võimalik, et mõnele kuulajale säärane eklektilisus meeldib. Ka minul ei ole otseselt mitte midagi tavalisest veidi kaleidoskoopilisema lähenemise vastu – kui keegi vahepeal  midagi harjumuspäratut ei tee, kipubki maailm liiga üheülbaliseks jääma.

Kuid paraku olen ma ise nii palju tekste küll kirjutanud ning nii palju raadios või mujalgi suuliselt esinenud, et tunda ära, kui minnakse mütsiga lööma (ka seda olen ma äratundmise jaoks piisavalt teinud). Säärase kuulaja ja teema vastu hoolimatu suhtumise tunnusteks ongi jutu hägune keerlemine  raskesti defineeritava või defineerimatu keskme ümber, oma aju kolikambritest mõttetusega piirnevate faktikeste pildumine ning raskused teema konkreetsel, jälgitaval arendamisel. Saan aru, kui tegu oleks mingi kooli- või ülikoolisaatja või siis Nõmme Raadioga. Tegu  on aga jaamaga, mis on võinud end alati pidada Eesti parimaks juturaadioks. Liiati veel jaamaga, kes ei suuda praegu rahalise kitsikuse tõttu anda eetrisse nii palju kultuurisaateid, kui ideaalis võiks. Loogiline oleks, et kui teha saab vähe, siis seda paremini tuleb seda vähest teha. Praegu on eetrisse toodud mehed, kelle sügavates teadmistes pole kahtlust, kuid kes ei esita teadmisi nii, et seda pooletunnist dialoogi  võiks tõesti raadiosaateks nimetada. Tundub, et Olesk ja Ummelas ei viitsi võibolla seetõttu pingutada, et räägivad nii elavatest kui ka surnud klassikutest.

Juba nimetatud Saluri ja Masingu kõrval on ette võetud Betti Alver, Aimée Beekman, Viivi Luik, Kalju Lepik, Otto Wilhelm Masing ja Eduard Vilde. Kuid mitte ühegi saate alguses, keskel ega lõpus ei põhjenda nad seda, miks käsitletakse just seda või teist autorit. Nõnda jääb „Kirjanduse  tähestik” saatejuhtide sisulise ebajärjekindluse kõrval ka üldraamistiku mõttes õhku rippuma. Midagi oleks nagu vajaka … Midagi suurt. Praegu tundub tõesti, et kui üks meestest räägib oma elevandiluutorni jutte, teine aga püüab veidi „rahvalikumalt” läheneda, siis on tulemuseks pool tunnikest putru ja kapsaid, mida tuleb vana raadiomaja stuudiost välja üksjagu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming