Avanevad uksed: eestlasest maailmakodanikuks

Kärt Hellerma

On’s meil nüüd mitu kirjandust, nii nagu mitu Eestitki – ikka esimene ja teine ja vist juba kolmaski?         „On ju terve elu üks järgnevate uste avamine – laps astub koduuksest välja ja avab lasteaia ukse, siis algkooli ning teiste koolide uksed. Suurde maailma astumist võiks võrrelda ühest ruumist teise, ühest rollist teise minemisega. Järjest tulevad uued rollid, avanevad uued uksed – ja ikkagi jääb nii mõnigi uks alatiseks suletuks.” Dagmar Normet, pärast mälestusteraamatu „Avanevad uksed” ilmumist (Vananemine kui mäkketõus. Intervjuu Ene Veiperile.  – Elukiri 2002, nr 4.)    

Mu isamaa on minu arm

Mu isamaa on minu arm … Nii lauldi hiljutisel laulupeol nagu paljudel varasematelgi. Laul  kõmises laulukaare all ja mees mu kõrval, kes tulnud Ameerikast isade maale üürikeseks külla, poetas silmanurgast pisara. Tema kodu on võõrsil: ta on seal sündinud, kasvanud ja oma elu rajanud. Kas oli tal selle laulu ajal tunne, et ta on millestki ilma jäänud – kodukamarast, ühest ainuomasest ja palavalt taga igatsetud kultuurikeskkonnast, millestki raskelt sõnastatavast ja olulisest? Ärkas ehk tema hinges unistus müütilisest, tema jaoks olematust  õnnemaast? Mõtles ta ehk millestki vanast, varjatud ja pühast? Või külastas teda mõni vana, sissekasvanud valu? Või oli see hoopis võimsast õlgõlatundest kantud rõõmupisar? Ma ei tea. Ja ma ei läinud seda tema käest ka küsima, sest kartsin olla taktitu.

Uue, raamatupoodides pidevalt esikümnes reisisarja autorite kodud on samuti laiali terves maailmas, selle mis tahes kauges punktis. Aga erinevalt laulupeole tulnud, kanget  eesti keelt kõnelevast mehest pole nemad pagulased, vaid on läinud laia maailma vabatahtlikult, paljudel ajenditel: nooruslikust uljusest ja seikluslustist, vajadusest end võõrsil proovile panna, parema teenistuse soovist, võõramaalasega abiellumise kaudu, lihtsalt avanenud juhuse tõttu. Vabas Eestis on piirid lahti ja igaüks võib sealt rännata sinna, kuhu süda kutsub.

Kirjastuselt Petrone Print on seni tulnud  kümmekond raamatut reisikirju ja neid tuleb üha juurde. Selle sarja valguses on ilmne, et endast on hakanud teada andma niisugune uutmoodi noorte eestlaste tõug, kes võivad ühel päeval täiest kõrist ja kompleksivabalt „eestlane olen ja eestlaseks jään” laulda, aga järgmisel päeval istuvad nad lennukisse, sõidavad teab kuhu maailma otsa ja jätkavad seal oma igapäevategemisi. Nad on küll eestlased, aga nad on ka eurooplased ja maailmakodanikud, ilma sellest suurt numbrit tegemata. See on globaliseeruva maailma tunnusmärk.     

Raskusest kerguse poole

Uus sari avardab meie kirjanduspilti harjumuspärasest sootuks teistsuguses suunas:  lihtsas, selges formaadis reisikiri sulandab orgaaniliselt kokku nii reisijuhi kui ka autori isikuportree, võimaldades lugejale ühel ajal tutvust mõne Eestist erineva paigaga ja mõne kindla elustiiliga.

Kuigi sarja raamatuil üldiselt puuduvad nõudlikuma kirjanduse ambitsioonid, ei anna nad üksnes praktilisi juhtnööre võõrsil toimetulemiseks, vaid avavad uksi maailma, näitavad eestlase mobiilsust ja tema kohanemisvõimet teistes kultuurides.

Kõik ilmunud raamatud on erinevad ja igaühes kirjeldatakse erinevat maailma nurka; ka autorid ise erinevad temperamendilt ja iseloomult, aga nende tekstide üldpildis avaneb kogu maailm, peegeldades lihtsate eluoluliste fragmentide kaudu muutusi, mis on ühised ja kattuvad paljudel maadel. „Minu …” sarja raamatud teevad seda pareminigi kui mõni rafineeritud, intellektuaalne essee. 

Kuidas? Nad reedavad, et inimesele olulised asjad – ja tema sügavamad mõttedtunded – on igal pool üsna ühesugused. Seetõttu tunduvad sarja populaarsuse põhjused olevat nii emotsionaalset kui ka sotsioloogilist laadi: kuigi igaühes on pühendutud vaid ühe maa kirjeldamisele, annavad need järjest lugedes heas ajakirjanduslikus vormis teatava koondmulje laiematest probleemidest ja protsessidest – lühidalt sellest,  kuhu suunas maailm liigub. Loetavuse taga on ka õnnestunud formaat: suupärases sõnastuses edasi antud uus informatsioon, mida jagades kirjutaja küll otseselt ei keskendu iseendale, aga paratamatult avab ka oma väärtushinnangud, elustiili ja eelistused. Seegi köidab lugejat.

Meie senisest kirjandusajaloost on ette näidata hulk kirjanike reisikirju, mis sisaldavad samuti huvipakkuvaid kultuurilisi mõtisklusi  ja elulisi kõrvalepõikeid, aga … Kas mulle ainult näib, et nendes välja pakutud maailm on juba eest ära lipanud, jätnud neid ennast ja ka nende võimaliku lugeja oma kinniskujutelmade, oma traditsiooniliste enesepiltidega, oma väljakujunenud status quo’dega ja oma kohmakate sõnapiruettidega kaugele maha? Või on reisikiri just selline žanr, mis kipub ka parima autori puhul tühistama igasuguse „ajatu humaansuse”, sest kehtib vaid kirjutamise  hetkel …?

Petrone Prindi raamatute esmaseks tekstikvaliteediks on kergus – ja see pole öeldud halvakspanuga, sest tuletagem meelde Italo Calvinot, kes kõneles „Ameerika loengutes” kergusest kui ühest hea kirjanduse olulisest tunnusest, mille kaudu saab võimalikuks maailma raskuse ületamine. See osutab, et tõsiseltvõetavuse saavutamiseks ja kriitikute silmis aujärjele tõusmiseks ei pea tekst olema  raskepärane, ägav, krigisev, korisev, keeruline, kriiksuv ja ragisev-rögisev, justkui õlitamata masinavärk – kuigi Calvino sellist kujutamislaadi viisaka inimesena otseselt ei tauni, vaid leiab, et tal on kerguse kohta rohkem öelda kui raskuse kohta, oleks tal eesti kirjanduse kontekstis ilmselt siiski rohkem tegemist raskuse kui kergusega, sest viimane on meie süvakirjanduse väljadel veel suhteliselt haruldane praktika.       

Ajakirjanduse ja kirjanduse piiril

Kõnealuste reisikirjade puhul on tegemist ajakirjanduse ja kirjanduse piirialaga, mitmeid žanrielemente kasutava publitsistliku tekstiga, mille tõmbenumbriteks on lisaks kergusele ka autentsus ja arusaadavus. Tavalistest turistlikest vaatamisväärsustest need raamatud pikalt ei pajata, pigem on vaatluse all kohalikud inimesed ja nende kombed. Kuna kirjutajateks on noored haritlased, kelle hulgas on mitu ajakirjanikku ja teadlast, siis on raamatutes loomulikult ka teravapilgulist ühiskondlikku analüüsi ja tähelepanekuid kohapealse poliitilise kultuuri kohta. Raamatust raamatusse korduvad probleemid, millega neil tuleb silmitsi seista ja mille  kaudu avaneb tänase maailma loomus: kihistumine, ülemäärane tarbimine, bürokraatia, kultuurikonfliktide vältimatus, varjatud ksenofoobia, luuserharitlased, surma ja vananemisprotsessi eitamine, naiste võrdõiguslikkuse küsimus.

Mitu sarja autorit on sattunud välismaale abielu või vabaabielu kaudu (Epp Petrone, Marje Aksli, Kristiina Praakli), teised on läinud välismaale õppima või tööle (Maria Kupinskaja,  Liis Kängsepp, Urmas Väljaots), mõni on teinud nii üht, teist kui ka kolmandat (Mai Loog, Anna-Maria Penu). Sarja kahest meesautorist on üks muusikaõpetaja (Tarvo Nõmm), teine moekunstnik (Urmas Väljaots).

Kõiki raamatuid iseloomustab ladus keelekasutus, üht tüüpi vormistus ning enamvähem kindel maht. Kirjelduste asemel markeerivad sündmustikku tihti dialoogid ja informatsiooni antakse läbi subjektiivsete elamuste  prisma, mis reedab kirjastuse püüdu olla lugejasõbralik. Nii balansseeritakse mõnikord piiril, mille ületamisel tekib oht muutuda liiga lihtsakoeliseks (näiteks Tarvo Nõmme raamatus, kust tervikuna kiirgab sooja, nakatavat huumorit, on dialoogid kohati puised ja kistud). See, et raamat peab olema kommunikatiivne laia lugejaskonna jaoks, paistab olevat kirjastuse selge nõue. Mis tähendab, et umbne  tuiutamine, klišeedest kubisev ja õpitud tarkust püüdlikult eksponeeriv stiil on „Minu ….” sarjas välistatud. Samuti labasus ja vulgaarsus. Tuleb endalt raputada vähimgi kooli(de)st külge jäänud kantseliidipuru ja rääkida lihtsate sõnadega. Olla loomulik, aus ja väljendusrikas. See eesmärk on võimalik ja saavutatav, näitab „Minu …” sarja parim osa, ilma et peaks kahtlema kirjutajate harituses või intelligentsitasemes. Lihtsus on siin pigem voorus, mitte  puudujääk.     

Mitu kirjandust

„Minu …” sari ja Petrone Prindi kirjastuse tegevus tervikuna on ilmekas näide jõuliste liikumiste  kohta, mis eesti kirjandusmaastikul viimastel aastatel aset on leidnud: seni tavatute elulooliste-publitsistlike-kirjanduslike koosluste jultunud sissetung; uued, tundmatud autorid; kiired, julged siirded ajakirjandusest esiti ajaviitekirjandusse ja sealt juba täiesti tõsiseltvõetavatesse žanridesse ja kujutamisviisidesse. Ning enne, kui keegi oleks jõudnud silma pilgutada, seisame fakti ees, et see osa ilmuvast, mida seni oleme harjunud pidama  nii-öelda alternatiivkirjanduseks, tungleb ootamatult otse keset eesti kirjanduse „tuntud headuses” ja parimatest parimatele autoritele reserveeritud kujutluslikku pühamut, seda kena ja seni nii hästi turvatud platsi, tundmata selle vastu vähimatki aukartust, vahest isegi teadmata selle olemasolust – ja mis kõige hullem, võidab endale iga uue raamatuga üha rohkem lugejaid!

Epp Petrone ja tema autorite kirjutamise  rõõm paistab olevat nakkav ja, mis kõige tähtsam, pakub vastastikku turvatunnet. Nii ongi juhtunud see, mida keegi ei oodanud: millalgi on autsaiderid ja liidrid kohad vahetanud. Paljudest endistest tähtsatest tegelinskitest on saanud virilad marginaalid, kellele on jäänud vaid depressiivsed fantaasiad, kolklik mugavnemine, lõtv künism ja õllekruusi-ausus, mis ühtekokku annab üsna nukra ja kaastunnet äratava pildi ega paku ka kirjandusloomeks  enam kuigivõrd uudset ainestikku (sest Roth, Houellebecq, McEvan, Jelinek, Coetzee ja paljud teised nüüdiskirjanikud on isiksuse allakäigu eri võimalusi juba piisava osavusega näidanud), aga info selle kohta, mis maailmas tehakse, kuidas seal elatakse, millised on probleemid ja arengusuunad, tuleb juba ammu mujalt.

Mis toimub? Keelele kipub ebamugavaid järeldusi. On’s meil nüüd mitu kirjandust, nii  nagu mitu Eestitki – ikka esimene ja teine ja vist juba kolmaski? Või jaguneb kirjandus, nagu ikka, lihtsalt mitmeks üksteisest sõltumatuks vektoriks, mis lähtuvad küll ühest keskmest, aga näitavad kõik ise suunda ja kujutavad maailma eri vaatepunktidelt? Või sobiks siia rohkem tuttav võrdpilt paralleelsetest sirgetest, millel puudub igasugune ühisosa? Või on kirjandus ikka vaid üks, millele on jäänud vaid kaks üksteisest aina kaugenevat  alaliiki – vana ja uus…? Miski pole võimatu.

Blogidest bestselleriks

Ka on uue kirjastuse jooksev töö väga hästi korraldatud: koduleht Internetis on hõlmav ja süsteemne, see täieneb ja muutub vastavalt  vajadusele, sisaldab andmeid kirjastuse kohta, linke intervjuude autoritega, raamatute arvustustega ja nende äramärkimistega blogides, lisaks täiendavad materjalid, pildid ja videod, mis kujutavad endast raamatute laiendusipikendusi ning moodustavad ühtekokku ühe interaktiivse, tervikliku hoovuse, mis ühendab nii trükitud kui ka virtuaalse teksti.

On kuulda olnud hääli, mis väidavad, et sari on välja kasvanud blogidest, kujutades  endast üksnes blogikirjanduse pikendust. See pole päriselt nii, sest blogid on meelevaldsemad, laialivalguvamad ja keelekasutuselt lohakamad – need omadused on blogide impulsiivsesse „päevikuiseloomu” juba eos sisse kirjutatud. Pealegi jäävad mis tahes tekstid Interneti-keskkonnas ikka kuidagi tähtsusetumaks, pihustunumaks, kaduvamaks ja killustunumaks kui trükitud raamatus, mis on lõppude lõpuks kompaktne, käegakatsutav tervik, millel on toimetaja ja kujundaja, oma nimega autor, selge kompositsioon, äratrükitu eest vastutav kirjastus ja must-valgel vormistatud sisu – ühesõnaga, raamatusse raiutuna on Sõna seniajani rohkem tegelik kui virtuaalne, ekraanil virvendav ja nähtamatute serverite tujudest sõltuv sõna. Ekraanil on tekst lihtsalt üks suur, hajevil sõnamass – variatsioon, teisend, koopia, mis pealegi võib elektrikatkestuse või tühjaks saanud aku tõttu igal hetkel  ootamatult ja jäljetult haihtuda. Elektrooniline raamat on vaid kirjanduslik kiirabi, juhul kui paberkandjat (mis, naljakas küll, kõlab täna samamoodi nagu paarkümmend aastat tagasi kõlas „kodanlik igand”) käepärast pole.

Kuigi suur vend Google ahvatleb eesti kirjanikke vähemasti Internetis maailmakirjanikuks saama ja teeb kõik, et selline võimalus neile sülle kukkunud õnnena tunduks, jääb vististi ikkagi hulk kirjanikke ja lugejaid, kes ei  taha Gutenbergi ajastust kuidagi lahti lasta ja kes siiani usuvad, et alles arvutimaailmast väljunud sõna on usaldusväärne sõna.    

Teoreem põlvkondadest

Sarja menukuse juured ulatuvad lisaks subjektiivse reisiinfo pakkumisele ka sellesse kujutluslikku ruumi, mida võiks nimetada põlvkondadevaheliseks veelahkmeks või õigemini neid lahutavaks kuristikuks. Sest eelkõige annab sari pildi noorte eestlase hingeelust ja mõttelaadist, mis erinevad eelmiste põlvkondade omast nagu päev ööst.

Sarja autorid kuuluvad enamasti noorde,  st 70-80ndatel sündinute põlvkonda. Peamine, mis seda põlvkonda eelmistest põlvkondadest eristab, paistab olevat nende sügavalt ratsionaalne ja oma elu ette arvestav elutunnetus, õieti nende vaieldamatu pragmatism. See väljendub nii igapäevastes otsustes kui oma tuleviku planeerimisel. Nad ei jäta suurt midagi juhuse hooleks – või kui, siis juba kõik, ja ainult korraks … Ent unustus või käegalöömismeeleolu pole nende elus kunagi määrav. 

Kas pole see vaid kõrvaltvaataja provisoorne mulje? Hispaanias elav Anna-Maria Penu toob oma raamatus ära uurimuse, kus 15–24aastased noored on üritanud ennast ja oma prioriteete kirjeldada. Selgus, et nende arvamus oma põlvkonnast on eelkõige negatiivne: et nad ise peavad ennast „tarbimishulludeks egoistideks ja vastutustundetuiks, põhimõteteta mässajaiks, kes elavad suurema eneseusuta ainult tänases” („Minu Hispaania”, lk 57).  Niisiis, mida uhkem üldistus, seda lühem kehtivusaeg. Siiski selgub, et niisugune kõverpeeglis enesepilt tuleneb pigem protestist ja on suunatud halva mulje vastu, mis neist olevat vanemal generatsioonil ja mis „alateadlikult annab neile õigustuse nõnda käituda”. Küllap tulenevad protestimeeleolud ennekõike käsist-jalust seotuse tundest, mis ähvardab noori igal iseseisvuse poole astutud sammul. Nende elus on liigagi palju etteantud standardeid. Nad elavad ebakindlas maailmas, kus ülikoolidiplom ja kraadid pole mingi garantii erialase töö leidmiseks, maailmas, mille reaalsuseks on doktorikraadiga sibid ja kelneritest magistrid – see mõte kumab läbi paljudest sarja raamatutest. Kuigi väliselt on kõik teed neile lahti ja igaüks võib rinnale prõmmida, kuulutades, et ta on „vaba inimene vabal maal”, pole nad siiski nii vabad, et teha vaistlikke otsuseid – nad peavad  tegema õigeid otsuseid. See, kuidas elukogemused versus ühiskonnakorraldus vormivad inimesi, on ennustamatu ja hämar, aga ületamatult põnev teema.     

Erinevad kultuurikoodid

„Kokkuvõttes nõrgendab väljarändamine kodueesti rahvuskeha,” kirjutas hiljuti Jüri Estam (Keele Infoleht 19. VI). Väljarändamise koha pealt võib tal õigus olla, aga „rahvuskeha” defineerida näib aina rahvusülesemaks muutuvas maailmas endisest raskem. Vormiliselt märgib see küll ühel kindlal territooriumil elavat ja eesti keelt emakeelena rääkivat inimkogumit, aga sisuliselt on mõiste illusoorne ja hajuv, sest eeldab rahvusküsimuse käsitlusel teatud kompaktsust, mis muutub justkui  üha olematumaks. Appi tuleb „põlvkonna” mõiste, mis võimaldab hõlpsamini vaadelda Eesti „rahvuskehas” aset leidnud killunemisi ja lagunemisi. Inimese eluaja telge võib piiritleda ligilähedaselt kolme-nelja põlvkonnaga. See tähendab, et üks põlvkond puutub eluajal kokku eelmise, oma vanemate ja enamasti ka vanavanemate põlvkonnaga. Samuti on ta oma laste kasvamise ajal ühiskonnas valitsevate  tingimuste, väärtushinnangute ja muude sotsiaalsete mõõdupuude tunnistajaks. Kui vaatan oma sünniajast lähtudes Eesti arengut nelja põlvkonna eluaastate kaudu, siis hõlmavad need tervet XX sajandit ja natuke enamgi. Neli põlvkonda, kelle elukäigu najal saab üldistusi teha ajaloo käigu kohta. On hämmastav, kui erinevas Eestis need põlvkonnad on elanud.

Üks oluline tunnus, mis eristab minu põlvkonda  (50.-60. aastatel sündinuid) meie lastest, on see, et meie elasime teistsuguse kultuurikoodiga maailmas. See kood ehk teatud vaimne kanvaa oli pärit maailmakultuurist, s.t kirjandusest, kunstist, filmist – ja hoopis vähem reaalsest elust. Oma piiride sees oli nn nõukogude tegelikkus ju pehme, pseudorealistlik maailm, milles elamine tõi kaasa omalaadse eskapismi vajaduse – ning „äraolemise” vormiks ja eeskujuks sobisid kõrgkultuurilised  väärtused-hoiakud imehästi. Seega oli kõrgkultuuri roll meie maailmapildi kujundamisel määrav ja fundamentaalne. Mitte nagu praegu, kus kultuur seostub pigem lõbu ja meelelahutusega – või elustandardiga, mille toob koju mõni seltskonnategelane, poptäht või lendtähena sündiv meediafiguur – ning kus kirjanik on pigem pajats ja trubaduur kui väärtushinnangute kujundaja ja vaimne eeskuju. Unifitseeritud heaolule rajatud elulaad  ei vaja moraalseid eeskujusid, vaid iidoleid või ikoone, kes puhuvad etteantud standardile korraks sisse näilise elu. Järeldus? Põlvkondade-vaheline selge piirjoon jookseb sealt, kus on tegemist üleminekuga ühelt kultuuriliselt koodilt teisele.       

Haavatavusest tuimastatuseni

Meie lapsed – kellega samasse vanusegruppi kuulub enamik reisisarja autoreid – elavad vabas Eestis ja on maailmakodanikud. Neile on sõjad, küüditamine ja repressiivorganid pigem fantaasiamäng, kolekirjanduslik muinasjutt või mingi vanainimeste (hirmu)mütoloogia, s.t tüütu, äraleierdatud loba, mis neid lihtsalt ei huvita – või tekstid ajalooõpikust, mida peab eksamil teadma. Seega vahendatud, s.t loetud või kuuldud info, nende reaalset kogemust see ei hõlma. Kas meie oleme haavatavamad kui nemad? Meil on kogemus, mida nemad ei tunne ja mille sisust nad aru ei saa. Aga nende osaks on viia Eesti maailma, selgitada, kes me oleme, kuidas me mõtleme ja elame.

Siiski sugeneb hetki, mil meie-nende mõtteline eraldusjoon hajub. Epp Petrone „Minu Ameerika” pakub ilmeka näite selle kohta, kuidas  meie põlvkonna hirmud edasi kanduvad ja mil moel imbuvad vanad maailmapoliitilised vastasseisud nendegi igapäevaellu. Autor nimelt satub oma ameeriklasest abikaasaga vestlema külma sõja teemadel. Mõlemad kirjeldavad, kuidas neid õpetati käituma tuumasõja puhul (tuleb käed kukla taha panna ja laua alla pugeda). Ühed kartsid paha Nõukogude Liitu, teised paha Ameerikat. „Me oleme mõlemad ajupestud. Meil puudub võimalus Hiroshima  asjus samale seisukohale jõuda,” nendib kirjutaja.

Ja lugeja mõistab, et kui tahes kosmopolitiseerunud abielupooled ka poleks, eeldab igasugune kompromiss eri ideoloogia mõjuväljadest tulnute vahel diplomaatiat enamgi kui suur poliitika ise – sellistel hetkedel, nagu kirjeldab Petrone, koosneb maailm ikka vaid kahest suurest, üksteisele vaenulikust parteist. Enamasti on uue põlvkonna probleemid  siiski praktilist, mitte ideoloogilist laadi. Nad on sunnitud osalema raha nimel käivas võidujooksus, nad kogevad omal nahal hariduse devalvatsiooni ning tarbivad hüvesid, mida neile pakub kultuuriliste väärtuste ja avarama tundlikkuse arvel toimunud tehnoloogiline plahvatus – selle sünnitiseks on ka seesama õnnis Internet, mis on kaasa toonud koletu meediamüra, meelelahutusliku suhtluse massiivse pealetungi ning mis pole maailma päästnud  ei majanduskriisist ega sellega kaasnevast ja üha süvenevast moraalsest kriisist. Meie osaks on seda pealt vaadata ja loota, et nad saavad hakkama.

Kafkast Pirandelloni 

Raamatutes korduma kippuvate teemade hulgas on probleemid tervisekindlustuse ja igasuguste riigiametitega. Näiteks Kristiina Praakli kirjeldatud elamisloa taotlemise lugu toob meelde aegu, kui meie põlvkond tegi kangelaslikke pingutusi näiteks Rootsi või Ameerika viisa saamiseks või seisis öistes järjekordades raamatupoe ukse taga ENE tellimuse ootel. Mõned aastad hiljem tuli meil aga aega veeta, oma taburet kaasas, pikkades piima- ja vorstisabades.  Meie vanemate kannatuslood pakuvad omakorda veelgi teravamaid elamusi, millele järgnes aastakümnete-pikkune põhjendatud salahirm teatud riigiorganite ees … Nii on autori pikad ootamised Itaalia bürokraatia kafkalikes koridorides siiski lapsemäng ja tema pisarad, mille põhjustas mustanahaline võimukas ametnik, pigem hellitatud printsessi omad.

Sellest võrdpildist ei maksa autoril solvuda. „Minu Itaalia” meeldis mulle tegelikult väga. See on intelligentne, sõnaosav ja eneseirooniline tekst, milles sõlmub häid, peaaegu kirjanduslikult mõjuvaid portreid ja kus näiteks perekondlike söömaaegade kirjeldustes leidub suisa ingmarbergmanlikku elegantsi – kuigi mitte nii ängistavaid alltekste. Seetõttu oli mul raske mõista filosoofiadoktorant Oudekki Loone Postimehe arvustust („Haritud casalinga käsiraamat”, 20. VI), kus võis tajuda  vimmaka konkurentsi nooti ning eestlaslikku vägikaikavedu stiilis „minu Itaalia on parem kui sinu oma”. „Minu Itaalia” autori võimukas ämm ja naljakad detailid itaallaste perekonnaelust tuletavad muide meelde kah itaallase, nimelt Luigi Pirandello tähelepanekut selle kohta, et elu on üks äärmiselt kurb bufonaad, ja seda sellepärast, et me ei saa läbi ennast petmata …

Mis veel? Võrreldes teiste sarjas ilmunud  raamatutega, kohtab just Kristiina Praakli ja Anna-Maria Penu omas kõige rohkem eesti intellektuaalile omast iseäralikku kergelt kõrkusega segatud nõudlikkust ja jahedat irooniat. Eriti tuntav on see Penu puhul, kelle ambitsioonikus lubab arvata, et see kannab tulevikus veelgi rohkem vilja. Tema andelaad laseb eeldada, et ilmselt võiks temast edaspidi saada andekas politoloog, uuriv ajakirjanik või europarlamendi liige, sest näiteks üks tema  lehekirjutisi „Film nagu Eesti elu: naisevägistamise ball” (EE 26. II ), kus ta analüüsis „Sügisballi” kui naistevastase ahistamise erijuhtumit ja tõi üksikasjalikult välja hulga teemakohaseid stseene, mõjus uudse ja jahmatavana. Selle kommentaarides võttis isegi filmi autor tunnustavalt sõna ja imestas, et jah, sellist vaatenurka pole ta enne kohanudki.  

Feminism ja võim

Naisõigusluse teema tuleb raamatuis sageli kõneks. Sellele pühendab terve peatüki Marje Aksli, kelle „Minu Moldova” sarjas mõnevõrra eristub. Mõned aastad ühes diplomaadist abikaasaga Euroopa vaeseimas riigis elanud autor kardab küll esiti, et peab seal oma karmavõlga  tasa teenima, aga tulemuseks on õpetlik lugemine: samasuguseid jäänukeid nõukogude ajast nii elukorralduses kui ka suhtumistes, nagu Aksli neid elutruult kirjeldab, kohtab ju ka Eestis.

„Vene aeg on sinna maha jätnud palju ükskõiksust ja ebaviisakust,” ütleb autor eessõnas, kutsudes kaudselt iseendale näkku vaatama. Vestluses kohaliku naisõiguslasega number üks kogeb Aksli räigeid tigeduspuhanguid  ja teeb järelduse, et noore, alles kujuneva turumajandusega riigi postsovetlikes tingimustes muutub feminismi küsimus kiiresti võimuküsimuseks, isikutevahelise sümpaatia ja antipaatia tallermaaks.

„Naisuurimusega tegelejad vehivadki vaikselt ühelt konverentsilt teisel käia ega tõstata ühiskonnas üldse mingeid aktuaalselt kõlavaid küsimusi. (—) Ka riigi suurimaid probleeme – naistega kaubitsemist ja  sundprostitutsiooni – kirjeldatakse meedias kohati nii isuäratavalt, et pole imestada, kui see paneb noori naisi müüdava rolli hoopis ihaldama,” kirjutab Aksli (lk 72-73), kirjeldades sealsamas, kuidas Moldova naised investeerivad oma viimasedki säästud välimusse ja turnivad kõrgetel kontsadel mööda auklikke tänavaid, kõverdatud suukestega nukunäokesed ümbritseva halluse vastu põlgust väljendamas. 

Tallinna tänavapildis liigub ju samasuguseid püüdlikult seksikaid subjekte / objekte ja mitte vähe. Sillerdavate laugude, kunstripsmetega ja stiletto’dega neidis, kelle kõrval kügeleb kapuutsiga dressipluusis, väljaveninud T-särgi ja pesemata kaelaga sama vana nooruk, on aga suhteliselt igapäevane pilt Lasnamäe bussis. Teema jätkuks sobib üks näiliselt süütu repliik Liis Kängsepa raamatust. Kui informatiivset ja hinnangulist poolt üldiselt kenasti  tasakaalus hoidev autor kirjeldab, kuidas prantslaste presidendikandidaat Ségolène Royal ja Argentina toonane presidendikandidaat Cristina Kirchner Prantsusmaal kohtusid, poetab ta kommentaariks: „… väidetavasti olla tibid hea jutu peale saanud” („Minu Argentina”, lk 106). Lausa imesta, kui kergel käel võtavad ka naised ise omaks keelelisi norme, milles peegeldub alavääristav suhtumine nende soosse.    

Vabastav karneval

Mai Loogi „Minu Tai” on pälvinud pisut skandaalse kuulsuse. Kerge oleks autorit rõhutatud komejanditamise pärast hukka mõista, aga ma ei tee seda, sest tema naeruväärsus oleks samal ajal ka minu naeruväärsus. Pärineme  mõlemad põlvkonnast, kus tüdrukutele asetati üsna kitsaid ootusi järgimaks „hea naise” stereotüüpi. Sõltumatu iseolemine on meie jaoks ikka olnud seotud teatud läbimurdega, meile sisse kasvatatud barjääride ületamisega. Uuel põlvkonnal neid barjääre ei ole, neil pole neist enam aimugi. Arvan, et kui meie kasvupinnas oleks olnud teistsugune, poleks Mai pidanud roppu vaeva nägema akadeemilise enesetõestamisega ja  doktorikraadi kaitsmisega, ta oleks võinud olla kohe professionaal kahel teisel alal, milles ta ennast hiljem on näidanud: analüüsivõimeline, laia haardega ajakirjanik ja samal ajal ka korralik ajaviitekirjanik (nagu näiteks on inglane Tony Parsons), sest tal on soont mõlemal alal tegutsemise peale.

Ta ei peaks rinnale prõmmima, et ma olen küll filosoofiadoktor, aga kui tahan, kannan punast pitspesu, jänkukõrvu ja panen oma  videod YouTube’i, meeldib see teile või ei. Poleks vaja provokatiivsust ja energiat raiskavat eneseõigustust. See viitab vaid tugevale enesekaitse kihile, mille all elavad vanad tuttavad tunded: süü, häbi ja hirm. Meie põlvkonna naistel puudub enesekindlus – kui tahes andekad, targad ja säravad me ka poleks –, sest oleme pidanud enesetõestusele kulutama jubeda energiahulga. Me pole saanud võtta endale meelepäraseid rolle, sest meid on alati saatnud ohutunne, s.t teadmine meid selle eest tabavast karistusest. Muide, seoses Mai Loogi jänkuprojektiga tuleb meelde eesti kunstnik Mare Tralla, tema sihilikult vahva riietus ja mõnusalt vaba olemine, millega ta juba kümmekond aastat tagasi vaimukalt parodeeris naise kui seksobjekti kuvandit. Niisugune jumalavallatu käitumine tõi Mare Trallale peagi Eesti oludes ootuspärase Ilge Naisterahva tiitli ja tõestas,  et harjumine säärase „vabastava karnevaliga” polnud naiste seksuaalsust kiivalt kontrollivale ühiskonnale kerge. Mai Loogi kontseptuaalne lähenemine oma elule ja seksuaalsusele on samuti rafineeritud, aga natuke teises suunas kaldu. Ent see, et viimasel ajal sigineb Ilge Naisterahva tiitli kandidaate üha juurde, on ainult hea märk