Armeenlane nutab, Jumal naerab

„Nutulaulude raamat“ ei ole ainult hardalt usklike armeenlaste raamat, see on kogu armeenia kultuuri tüvitekst, milletaolist teist ei ole.

RAUNO ALLIKSAAR

Kuigi mu kahetsus siiani on meeleheitlik
ning minu kahtlustekaigas
surnuks mu kolkinud,
ometi julgen veel, patune, vaadata
lootusse, paludes
Püha Kolmainsuse abi.

„Nutulaulude raamat“, XII laul

Järveäärsest kloostrist suure linna ülikoolini

Erinevalt väga pika kirjatraditsiooniga armeenlastest pole eestlastel ühtegi säärast raamatut, mis oleks ligilähedaseltki sama oluline kui Vani järve äärses Nareki kloostris kirja pandud „Matean voghberguthean“. Isegi kõige olulisemad eestikeelsed teosed, olgu need kirjutatud millal tahes, ei küüni mitte kuidagi Grigor Narekatsi ehk Nareki Grigori raamatuni, olgu tuntuse, populaarsuse või mõju poolest.

Saame tõlkija saatesõnast teada, et see on raamat, mida Armeenias tõbised hoidvat padja all ning millest haigevoodis olijaile ette loetakse, et see on raamat, kust kooliõpilased vanasti tükke pähe õppisid. Tõsi, viimases punktis on meil oma vaste olemas – loomulikult Martin Lutheri väike katekismus. Üldplaanis on ühe raamatu säärasesse ausse tõstmine eesti lugejale aga võõras ning seda mitte seetõttu, et lugeja oleks põmmpea, kes ei oska kirjavara hinnata, vaid ikkagi seetõttu, et tegu on … raamatuga. Meil on seda raske mõista, sest meil pole ühtegi raamatut, mida oleks tuhat aastat loetud.

Armeenlased aga, haritud rahvas (mitte pelgalt kirjatraditsioon pole neil vana, juba XIII-XIV sajandil tegutsesid Armeenias ka ülikoolid), leiavad sellel raamatul olevat tähenduse teispool tekstigi, s.t omistavad tähtsuse raamatule kui esemele. Eks ajal, mil suurem osa inimestest oli kirjaoskamatu, on säärase traditsiooni tekkimine mõistetav. Tegu on klassikalise olukorraga, kus kuu aetakse segi kuule osutava sõrmega (s.t kui sellest raamatust ettelugemine tervendab, siis järelikult tervendab see raamat). Usk „Nutulaulude raamatu“ tervendavasse mõjusse pole kusagile kadunud – ka tänapäeval on neid, kes seda väidavad, ning seejuures sugugi mitte ainult isehakanud ravitsejate hulgas.

Nõnda on näiteks Jerevani ülikoolis psühhiaatriaprofessorinagi töötanud Armen Nersisjan töötanud välja n-ö narekiteraapia, millega mitmesuguseid vaevusi ravida.¹ Tõsi, doktor laskis lõpuks siiski sõelapõhjaks ka oma akadeemilise maine ja liitus külaravitsejate ridadega, kui väitis, et Grigori teose lugemine (Nersisjan peab teda suureks psühholoogiks) aitab lisaks depressioonile ja muudele sellesarnastele ravitavatele vaimsetele häiretele ravida ka raskemaid tõbesid, näiteks skisofreeniat ja isegi C-hepatiiti. Iseenesest ei midagi ebatavalist, justkui täiesti harilikud uusvaimsuse traditsioonis mõtleja ideed. Armeenia kultuuris omandab see aga Nareki (nõnda teost rahvasuus nimetatakse) kesksuse tõttu uue mõõtme – tegemist pole mitte lihtlabase umbluuajamisega, vaid võimsa ja püsiva traditsiooniga.

Kas võiks Grigor (tema raamat) olla kellelegi hea psühholoog? Ehk tõesti, miks mitte, oleneb lugejast. Võiks ta olla psühhiaater või hepatoloog? Ilmselt mitte. Nareki kloostri viljad pole ometigi kusagile kadunud, kuigi seda pole armeenlaste genotsiidi ajast enam sisuliselt ning 1950ndatest aastatest ka füüsiliselt olemas. Hoolimata kolkivatest kahtlusekaigastest, mille aja nõuded on inimestele kätte surunud, vaatavad paljud ikkagi pigem pakutavasse lootusse.

Kui ma ütlen teile üheainsa neist sõnadest …

„… mis tema on öelnud mulle, võtate teie kivid ja viskate minu pihta ning kividest tuleks tuli ja põletaks ära teid.“² Nõnda ütleb mittekanoonilises Tooma evangeeliumis Toomas teistele Jeesuse õpilastele pärast seda, kui Jeesus on talle teistest eemal olles lausunud kolm sõna.

Tooma evangeelium ja muu selgelt mittekanooniline materjal ei haaku otseselt Grigori teosega, ent katke illustreerib kenasti, kuivõrd olulised ja kaugeleulatuvate tagajärgedega võivad olla isegi väga napid sõnad, kui juttu on teoloogiast. Sellest, millest kõik viimselt ripub, ei tule kõnelda mitte lihtsalt võimalikult täpselt, vaid suisa eksimata. Ketserlussüüdistused ei läinud eluajal mööda ka Grigorist, ent tema meelekindlus, sõltumatus (s.t poole valimata jätmine) ja lihtsa armastus- ja rahusõnumi kuulutamine kaalusid üles kõik selle, mida talle ette võinuks heita.

Meelekindlust täis on ka Grigori nutulaulud, mille sisu on selge, kindel ja konkreetne. Need on palved, täpsemalt oma paratamatut patusust tunnistavad palved. Üheskoos moodustavad need poeemi, mille sõnum on müstilistest alatoonidest hoolimata lihtne ja klaar: mina, Grigor, olen patune ning ainult Jumala arm ja halastus võivad mu päästa. Kahtlus on alati ähvardavalt kusagil meelesopis olemas, ent kahelda võib vilets ja väike inimene ikka ennekõike iseendas. Issand on loonud, andnud kõik, kõik, mis üldse olemas on, ning sestap on „kaastundest lähedalolevast [—] kuulata magus ka alatuil ja tänamatuil“ (XIII laul, lk 59). Ja loomulikult kannab Jumala arm vilja ka temas, kellele see osaks langeb, aidates nõnda liikuda tõelise ligimesearmastuse poole: „Soovida head vihkajatele, / jälitajate eest lugeda palveid, / paluda pääsemist haavajatele, / andestust anuda mõrtsukatele – / need imepärased viljad Sa kinkisid meile“ (LXXVI laul, lk 151).

Issandas pole sestap mõtet kahelda, nõrgal tasub temalt hoopis kaitset paluda. Kui Grigor kirjutab „ära mind karista – olen ju nuheldud niigi, / ära mind piinuta – kannatan niigi, / ära mind malguta – pekstud ma olen ju niigi, / ära mind lükka – langenud olen ju niigi, / ära mind tõuka – ma komistan niigi“ (XVII laul, lk 65), ei tee ta juttu mitte rängast elusaatusest. See pole ka palve nuhtlemine lõpetada, sest Jumal pole kedagi asjata nuhelnud, seda teeb alustuseks ikkagi inimene ise oma patu tõttu ja läbi. Säärane palve on ennekõike ja üle kõige patutunnistus.

Kõige veenvamad kipuvad sõnad olema ikka ju siis, kui need on välja öeldud või paberile pandud tõelise sisima veendumuse ajel. Grigori usk on vankumatu, seda ei väära isegi kahtlusekaikad.

Sageli annab teatav vaimne kuivus, teispoolse või kõrgema tunde puudumine, hinge pime öö, usu tulele hoopis hagu juurde, sest kui enam millestki kinni pole võtta, siis haaratakse viimase õlekõrrena usust endast, tehes sellest Pauluse kirjas heebrealastele nimetatu – loodetava tõelisuse, nähtamatute asjade tõenduse.³ Nõnda jõutakse ringiga jälle usu objektile lähemale. Kes aga ise uskumata usust räägib, see ei ole veenev, ükskõik mäherdust ilukõnet või teoloogilist kõrgpilotaaži ta ka näitaks.

Seda, kui suur osa on Grigori enda sügavalt südame põhjast tuleval siiral usul, ei maksa alahinnata, kui rääkida sellest, miks tema kohati nii tormilised ja heitlikud palved on nõnda paljusid kõnetanud. Eeskuju inspireerib ning enda Issanda ette põrmu heitnud Nareki munga eeskuju on liigutanud ilmselt päratut hulka südameid.

Ja nagu tasub vaid ühel mesilasel avada tiivad …

„… õhku tõusta ja lendama hakata ning tema järel teisel, kolmandal, kümnendal, sajandal, et liikumatuna rippunud kobar muutuks vabalt lendavaks mesilassülemiks, täpselt samamoodi pruugib vaid ühel inimesel saada elust aru nii, nagu õpetab sellest aru saama kristlus, ja hakata vastavalt elama, ning tema eeskujul toimida niisamuti teisel, kolmandal, sajandal, et variseks kokku ühiskondliku elu nõiaring, millest näikse väljapääsu mitte olevat.“⁴ Säärase mõttega taotles Lev Tolstoi oma teoses „Jumala riik on teie sees“ ühiskonnas murrangut ja inimese kõlbelist ümberkujundamist, ent alati ei olegi millegi tõeliselt suure juhtumiseks tarvis revolutsiooni korraldada.

Grigor ei olnud samuti revolutsionäär, armeenlased olid kristlik rahvas juba sajandeid enne tema töid ja tegemisi, küll aga oli ta üks neid mesilasi, kes sülemist otsustavalt lendu läks ning sellega ülejäänud teatavas suunas kaasa vedas. „Nutulaulude raamat“ ei ole ainult hardalt usklike armeenlaste raamat, see on kogu armeenia kultuuri tüvitekst, milletaolist teist ei ole (sellest tähtsamal kohal on vaid Piibel). Sülem, mis Grigori tegevuse tagajärjel kihama lõi, on aga suurem kui pelgalt Armeenia kirik ja armeenia rahvas. Tõsiasi, et paavst Franciscus ta 2015. aastal katoliku kiriku doktoriks kuulutas, hoolimata sellest, et ta kunagi selle kirikuga osaduses polnud, annab lootust, et mingid müürid ja mingite ammu möödunud aegade sündmuste tagajärjel tekkinud nõiaringid võiksid ehk ka tõesti kokku variseda.

Armeenlane Grigor, kes tuhat aastat tagasi oma laulud kirja pani, ei teadnud nuttes päris kindlasti, millega ta hakkama saab. Temataolised tublid töömesilased on aga need, kes annavad Jumalale (peaks too olemas olema) põhjust rõõmustada (peaks teda saama säärase inimliku kategooria kaudu kirjeldada).

1 Vt Nersisjani narekiteraapia kohta:

https://www.armenianow.com/society/health/61265/armenia_health_narek_therapy_psychotherapy_armen_nersisyan

https://armedia.am/eng/news/59412/nareks-healing-power-does-not-know-any-time-or-space-dr-armen-nersisyan-exclusive.html

http://www.tert.am/ru/news/2009/05/22/narek/107678

2 Tooma evangeelium. Tlk Uku Masing. Johannes Esto Ühing, 2012, lk 72.

3 Kiri heebrealastele 11:1, Piibel, 1997.

4 Lev Tolstoi, Jumala riik on teie sees, ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus, vaid uus elumõistmine. Tlk Rainis Toomemaa. Ajakirjade Kirjastus, 2015, lk 220.