Armastuse käänulistel teedel

Andra Teede uues kogus on läbiv teema taas Tallinn, boheemlase elu, tänavad, baarid, Tallinna üksindus.

ANDRUS KASEMAA

Olen olnud Andra Teede fänn. Jälginud tema tulekut ja varasemaid luulekogusid imetluse ja kadedusegagi. Kui olin noor, oli Andra Teede see komeet, mis mu luule­taevast valgustas. Ta oli uus, moodne, värske. Nii meenutab see üle hulga aja ilmunud uus Teede raamat mulle kõigepealt mu enda kunagisi paleusi, lootusi. Paratamatult ei saa autor mind enam aga samamoodi vaimustada kui siis. Selleks peaks uus Teede olema tõeliselt uus. No on ka. Ja pole ka. Kuivõrd üldse üks autor saab ümber sündida?

Andra Teede maailm on avardunud, on tajutavad uued teemad, uus eluetapp, aga natuke tammub tema luulemaailm siiski sama koha peal. Kui varasemad kogud on olnud sinine periood, siis nüüd pigem tumesinine väikese punase südamekujulise laiguga keskel.

Andra Teede saavutas tähelepanu juba 16aastaselt. Võib öelda, et tegu oli imelapsega. Ta tuli kohe oma teemadega, oli rebel ja natuke ropp. Tema varasemas luules on palju üksindust, reisimist, veinijoomist. Selline neiude värk. Teede teemad luuleraamatust luule­raamatusse on olnud baarid, Tallinn, öine kolamine, peod, kerge südamevalu. „Pikkades meestes“ on jõuliselt koha sisse võtnud ka üks uus (ja luules muidugi igimuistne) teema – armastus.

Aga kogu see armastus on teistsugune, kummaline. See armastus ei saavuta kunagi seda, mida me oleme õppinud nimetama armastuseks. Selles on küll igatsust läheduse järele, aga üksindusest ei murta välja. Ei tunneta eriti, et tegelane oleks õnnelik. Kui, siis harva.

Armastajana on Teede pigem kõiki tundeid endale hoidev, naisena tundeid eriti ei pillu. Seepärast erilisi armastusluuletusi loota ei maksa, nagu neid leidub näiteks Jüri Kolgi viimases luule­kogus „Kuu ja kirves“, mis on tõesti hiilgav pärl armastusluulekogude hulgas. Armastus on Teedele pigem valu, aga mitte romantiline valu, vaid segased tunded, tülpimus meestest, soov olla mõni aeg üksi.

Kuigi koos on kuidagi lihtsam. Ometi oled mul nüüd / kogu aeg kaasas / sina mu sinine kohver punane pass / ja see laik kaardil / kus mul on korter kus keegi ei ela / ja elu millega keegi ei tegele / ja ometi oleks kõik ükskõik / kui nüüd helistaksid (lk 65). Ja veel: Koos sinuga tulid mu ellu / selged värvid ja lihtsad mõtted (lk 58). Võib öelda, et „Pikkades meestes“ on rohkem realismi kui unistust. On koos tandemrattaga sõitmist, klassikalist armunute ühistegevust, aga ka tüli, viha, väsimust, lahtilaskmissoovi, unustamispüüdu. Mu lemmikluuletus kogu oma valus on leheküljel 42: ma ei võta ka nüüd telefoni vastu / kuus korda järjest / lasen sul kuulata kutsuvat tooni / ja marru minna / täpselt nagu sina algusest peale tegid.

Ühesõnaga, elu pigem nii, nagu elu on. Mõned üksikud õnnehetked, minevikumälestused, aga eriliselt kedagi taga nutma ei jääda. Armastus või kellessegi armumine võib olla vale valik. Lõpuks läheb kõik ikkagi tagasi üksindusse. Tagasi Andra Teede maailma.

Teede vabavärsis pildid tunduvad ausate dokumentidena autori elust. Mõned on väitnud, et moodne enesekeskne luuletaja, kes vatrab vaid iseendast ja paneb kirja kõik, mis temaga juhtub, on tüütu, egoistlik, näitab andevaesust, kuid mina seda siiski ei leia. Kui palju on juba luuletusi, mis pole minakesksed, aga on igavad, halvasti välja kukkunud! Vabavärss või riimluule, enesekeskne minapilt või mitte – lõpuks loeb ikkagi see, kuidas need pildid kirja on pandud, kas neis välgatab ka tõde, kas miski üllatab, torkab, kas lööd lugedes korraga silmad suureks, pärani lahti: ahaa! See on siis nii! Just, täpselt, nii see ongi 

Teede uues kogu on läbiv teema taas Tallinn, boheemlase elu, tänavad, baarid, Tallinna üksindus. Oma esimestes kogudes tabas autor kindlasti kodulinnast midagi olemuslikku, mida ehk keegi veel polnud märganud. Tallinn on ka „Pikkade meeste …“ peamine tegevuspaik ning lausa tegelane. Tõsi, topograafia on muutunud koos luuletaja eluga: kaardile on ilmunud sellised kohad, nagu telemaja, keskturg, Kopli poolsaar, Pääsküla väikesed tänavad. Aga on selles kõiges midagi päriselt uut? Kui aus olla, siis olen sellest Tallinna eksponeerimisest luules juba väsinud. Tahaks öelda: jätke järele! Ja mitte kadedusest, vaid et Tallinnast, pealinna spliinist on saanud selline odav klišee.

Asi pole ju linnas. Muidugi, Mustveed oleks igav kirjeldada, või Narvat, kedagi ei huvitaks ka Rakvere või Kuressaare, aga avastage siis Tallinn uuesti, kirjeldage seda nii, nagu seda enne tehtud pole!

Tegelikult tõi moodsa Tallinna-teema luulesse hoopis Liisi Ojamaa, edasi tulid juba Rooste, Teede ja paljud teised. Ja lõpuks tuleb öelda, et ongi üks tõeline Tallinna poetess, tõeline kuninganna – Liisi Ojamaa – , teised on kõik paažid või õuedaamid. Kui Teede ütleb ühes luuletuses, et tallinn kuulub mulle ja koos temaga / kõik elud mida siin elatakse (lk 10), siis tahaks trotsist öelda, et pigem kuulud sina linnale ja kiitled niisama tühja.

Võib-olla olen Teede kunagise andunud fännina liiga nõudlik lugeja, ootan, et ta mind taas kord vapustaks. Ei saa ka öelda, et oleksin lausa pettunud, aga ootasin kindlasti midagi rohkemat, midagi teistsugust. Mitte nii palju seda mugavalt valusat Tallinna peal hängimist. Kas või teistsugust vormi. Aga veel rohkem vist teistsugust kogemust, julgust minna enda suhtes vastuvoolu. Tundub, nagu oleks Teede moodi luuletamine Teedel juba liiga hästi käpas. Luuletused kipuvad sealjuures liiga proosaks kätte minema. Pikad luuletused mõjuvad tihti pigem (päris tavaliste) proosatekstidena kui luulena. Mitte et proosaluule halb on, aga alati ei viitsi lõpuni lugeda.

Pealkiri „Pikad mehed, pikad elud“ andis igatahes lootust millekski muuks. Tõi kohe silme ette midagi saagalikku, viikinglikku, tohutult romantilist, võimsat. Midagi sellist teoses ju nagu on ka, aga lõpuks jääb see ikka vaid üheks järjekordseks Teedeks. Võib-olla on see üleminekuraamat, samm uude etappi. Võib-olla sünnib sellest midagi täiesti uut. Loodan! Sest südames olen ju ikka Andra Teede fänn.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht