Armastuse ja vihaga

Elo Lindsalu

Terav keel on tõhus enesekaitse – kas tõesti teavad seda ainult naised?      Triin Tasuja, Provintsiluule. Toimetanud Triin Ploom, kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Värske Rõhk, 2009. 60 lk. Tuuli Taul, Täiuslik ja turvaline. Toimetanud  Triin Ploom, kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Värske Rõhk, 2010. 76 lk.  Triin Tasujat (21) ja Tuuli Tauli (24) seovad peale ühiste initsiaalide ka kokkupuutepunktid  nende luules, millest järgnevalt juttu tuleb. Triin Tasuja kogu „Provintsiluule” pälvis 2009. aastal Betti Alveri kirjanduspreemia,1 Tuuli Tauli „Täiuslik ja turvaline” ilmus 2010. aasta kevadel. Kahte kogu ühendab eelkõige iroonia ja sarkasm, lõikav ühiskonnakriitika ja mitmesugune mässulisus. Protesteeritakse näiteks kultuuritu ja ilmetu elukeskkonna vastu; jõmluse ehk rullnokluse ja Tasuja ka keskkooli represseeriva olemuse vastu. Elluastunute  pettumustundeid väljendavaid tekste kogumuljena üldistades võib öelda: isiklik muutub sotsiaalseks (kui mitte poliitiliseks). Luule toimib siin abiventiilina, teraapiana, kohati vist ka võitlusvahendina. Tasuja tundeskaala on lai, ulatudes ägedatest pursetest ja anarhistlikust eitamisest romantilise unistamise ning rahunenud mõtiskluseni. Tuuli Tauli emotsioonide intervallid on lühemad ja luule ise minimalistlikum. Samas on mõlemad konkreetsed, käegakatsutavad,  mitte umbmääraselt luulelised. 

Nende tundeväljendused võivad südamesse minna, irriteerida või kedagi vihale ajada, kuid  külmaks nad lugejat ei jäta. Juba sellegi pärast saab nende luuletamise miinimumprogrammi täidetuks lugeda. 

Eksinud Tallinna     

Üheks ühenduslüliks on mõlema luulemina väikelinna identiteet ja väljaspoolne pilk Tallinnale. Tauli kogus on pealinna lokaliseeritud luuletusi, registreerimas mitmesuguseid negatiivseid aistinguid ja mõtteid. Võrdlused ulatuvad kergest irooniast („puberteedina mässav linn”) tõsise ärrituseni luuletuses „tallinna trance”: „sest täna sorry kaikille tõesti ei talu seda / hare krishna tegelikkust /…/ urbanistlik ulgumine ja hammaste kiristamine / on see linn no täpselt  täpselt”. Heitgaaside ja liiklusmüra põrgulikkus on saanud meile juba ohtlikuks harjumuseks, millega enam võidelda ei viitsitagi. Mis muud on luuletus „hea kaaslinlane” kui mäss meie kodulinna sümboolse äraandmise vastu: „südames tahaks ju olla enamat / olla ka plazavaba solarisevaba / foorumivaba metrovaba”.   

Tõepoolest, tundliku provintsitari suu läbi pead sina tõde kuulda saama! Kuid lõpurida „surm restaurantile” tekitab koomilise efekti,  mis paneb kahtlema Tauli sajaprotsendilises tõsimeelsuses. Lasnamäe-luuletus viitega fs-ile – see diskursus kipub juba automatiseeruma – sisendab seevastu sellist trööstituse ja lootusetuse tunnet nagu Juhan Liivi „Must lagi on meie toal”. Äraeksinud ja heitunud lastena tunduvad nad pealinnas mõlemad. Tamsalust pärit Triin Tasuja põgeneb üksnes mõnikord „kodutusse kaugusesse / detsembrivihma / Tallinnasse keset võõraid inimesi”. Hoopis rohkem  kirjutab ta Lääne-Virumaa tühjaks voolanud asulatest, endistest tööstuspiirkondadest ja oma kolkakompleksist. Kui kunagi luuletas Marie Under härdalt agulist ja seegist, siis Tasuja suudab aleviku lagunevad paneelmajad – Loogi sõnul „postsovetliku kolkadekadentsi sümbolid”2 – sama mõjusalt oma luuleaineks moondada. Need luuletused ja Tauli Lasnamäepildistused pakuvad ilmekat lisa Eesti paneellinnakirjandusele. Kogumiku lõpupoole pääseb Taul siiski rohelisse linnaossa („auli on mu / kodulinna nimi / nüüd olen päral / sellises Tallinnas võin elada”).       

Depressiivsed Eesti väikelinnad 

Mõlemad kogud jäädvustavad üht pingelist perioodi autorite elus, mis nüüdseks on vististi saanud minevikuks (Taul õpib Hollandis Rotterdami konservatooriumis, Tasuja Tartu ülikoolis). Ühel esimesed armumised, abituuriumistress ja purjuspäi „jamadesse”  sattumine („arenemisarmid pidevalt veritsemas”); teisel lahkuminek armsamast ja hakkamasaamine kõledas võõras linnas. Kui Taul esindab valdavalt iseennast, siis Tasuja süüdistav paatos kasvab tihti solidaarsusest ängis ja lootusetuses rabelevate noortega, kes „tolmustes endistes tööstuspiirkondades / tahavad hakkama saada / ei taha end paneelmajas või / puukuuris üles puua /…/ kui see ainult kedagi kotiks”. Kohati võtab ta endale vaesuse  ja eneseteostuse võimaluste puudumise all kannatavate, allakäivate ja lootuse kaotanud noorte eestkõneleja rolli. Veenvalt kirjeldab ta neid luuletuses „kolkalapsed”, milles „meie noorus kimab ossilikult mööda metsavahelisi kruusateid / vana bemariga /…/ paljajalu, jälle purjus”, sest „ainult arukaotus on võti keerata lapsepõlveuks lukku”. Kord igatsetakse kolkast ära („lootusetus, mis unistab pääsemisest”), teisal tunnetatakse enda paratamatut kuuluvust  sinna: „kurb ja armas on see koht / nagu mina”; „sest see loll linn ja loll mina oleme üks”.       

Tasuja jätkab omal moel meie isamaaluule traditsiooni, tuues fookusesse elu Eesti ääremaadel XXI sajandi algul. Lugedes nende luuletuste vahele Liivi „Eile nägin ma Eestimaad” (1904), märkan ehmatavat kooskõla sellega ja klassiku sõnade igikehtivust.       

Kas sina ka ei mäleta, mis on armastus? 

Sotsiaalkriitika kõrval tõuseb T&T luule keskmesse enesemääratlemine ja armastus. Taul kõneleb pigem armastuse puudumisest: „kas sina ka ei mäleta / mis on armastus”, või loobumisvalust ja kannatusest: „sa olid valu / kergus ja mu raskus / su kaotus mööda meelekohti taob”; armuõnnest kui sellisest on vaid kogu viimane luuletus „joovastus jah ma olen”. Tasuja luules näib armastus kui ideaal olevat rohkem unenägude ja unistuste pärusmaa,  nt „Üks unenägu” kuulutab klišeelikult: „nii väga sinu soojas võisin surra / sest nii üks olles / oleks surnud me mõlemad”. Päriselus on aga „poistest sõbrad” ja juhusuhted. Kas madala vuajeristliku huvi äratamine on teadvustamatu või sihilik? Kohati tekib tunne, nagu piiluks veebikaameraga ühe tüdruku ellu, intiimselt isiklikku on siin tõesti palju. Tekib küsimus, kas madala vuajeristliku huvi äratamine on teadvustamatu või sihilik. Vabameelsust demonstreerib  ta luuletuses „(loomulikkus on püha)”, mille irooniline pealkiri kõigutab veidi sõnumi veenvust: „mind kriipinud üksindus on mahe /…/ ja ma ei tunne enam, et peaksin / kogu maailma jalge alla trampima / sest kõik ei tee enam haiget”. Samas ei jää Triin Tasuja luule lõpuni noore inimese maailmavalu peegelduseks, ta leiab oma eksistentsi mõttetusest ka väljapääsu. Läbi üksinduse, kurbuse, igatsuse, mässumeeleolude ja sihitult ekslemiste leiab  ta lõpuks üles oma tõelised „vennad ja õed”, oma vaimse kodu: „sest viimase paari aastaga / on mu sees üks teine kindlus / mida vanematekodu pakkuda ei saa /…/ see on hoopis teine pere / keda ma kogemata avastan / ja salaja sügavale sügavale kogun”.     

Taulgi luuletab ikka iseendast, mida talle on eriliselt ette heitnud Mihkel Kunnus,3 kuid personaalsete elamuste võimendamist ei ole luule puhul küll mõtet taunida. Mõned Tauli luuletused loovad ängistavat atmosfääri, mõned väljendavad agressiivsustki, mis on  aga depressiivsele hingeseisundile iseloomulik. Seda arvestades on väga kummaline „luules pesitsevat inimest” süüdi mõista ja heita talle ette eetika ja empaatia puudumist.4 Eks ole iga kirjutaja õigus vaimukalt paika panna mõni eriti ebameeldiv „inimolend”, näiteks too „karaokebaari kauboi”, nilbe ja ennasttäis tülitaja. Luuletus „tammide purunemine” võib ju oma vihas olla mõnele šokeeriv. Kuid miks peaks tundlik luuletaja alandlikult leppima  laiutava, lärmava ja teisi mitte austava jõmmikultuuriga? Terav keel on tõhus enesekaitse – kas tõesti teavad seda ainult naised? Siinkohal kirjutan alla Tuuli Tauli luulekogu motole: „Kui otsustate võtta meilt kõik / jätke alles võimalus / sellest kirjutada // ja meie liik säilib”. 

Samas võib nii „tammide purunemist” kui ka luuletust „suudelda kirglikult eskalaatoril”, „félix lajkóle” jpt lugeda autoparoodiana. Autor vaatleks justkui läbielatut distantsilt, meenutades oma tundeid, kuid ta ise on juba muutunud, võib-olla juba asjast üle saanud. Mõistagi  võib selline kerge eemaldumine luuleminast ja eneseiroonia pealiskaudsel lugemisel jääda märkamatuks – seda ka Tasuja luule puhul. Kuna Tauli kogu on ebaühtlasem, paistavad head tekstid nõrgemate taustal paremini silma. Näiteks luuletused lk 16 ja 17 („armsam / sel parkimisplatsil ma / vaid näitlesin et ei näinud”) on võpatamapanevalt üldistusjõulised. Tasuja ja Tauli valdavalt vabavärsilised tekstid luuletunnuseid kaotanud ei ole: leidub huvitavaid ja uudseid kujundeid ja sugereerivat rütmigi. Kogud täiendavad teineteist, andes hea pildi tänaste noorte mõtte- ja tundemaailmast ning nende suhtumisest ühiskonnas toimuvasse. Autorite põnevad (kohati stiliseeritud) fotod illustratsioonidena lisavad mängulisust ja haakuvad enamikul juhtudel tekstidega.       

1 Täpsemalt läks preemia jagamisele Sandra Jõgevaga.

2 Alvar Loog, Lugemisharjutusi iseseisvaks eluks: tusk, ängistus, üksildus. – Postimees 31. X 2009. 

3 Mihkel Kunnus, Tragöödia sünd heaolu talumatust ebaheroilisusest. – Sirp 17. IX 2010.

4 Samas.