Argitraagika XI –Emake loodus

JÜRI KOLK

Üks tüütu argument, mis alatasa ühiskonnateemasid käsitlevatesse väitlustesse ilmub, on loodus. Kuu faaside järjekindlusega valgub avalikkuse ette mõne onkli – see paistab olevat soopõhine argument – sulest või suust manitsus: peame pidama meeles, et oleme osa loodusest. Ja siis õigustab see onkel mugavalt valitud paralleeli abil mingit vägivallailmingut. Näete, midagi pole teha, loodus on juba kord selline! Tegelikult on looduses muidugi väga erinevaid edukaid käitumismudeleid, ka selliseid, mis veenavad, et ilma homoseksuaalsete isenditeta võiks mõni liik väljagi surra, aga see meie onkleid ei takista – nemad leiavad loodusest selle, mis kaitseb, lubage irvitada, „traditsiooni“.

Tähelepanuväärne on, et looduse argumenti kasutavad mehed õigustavad enamasti seda sorti vägivalda, mille korral oleksid nemad tõenäoliselt tugevam pool. Kui mõnelt sellise joba ajajalt tänaval jäätis ära võtta, kiljatab ta erutunult: „Omandiõigus! Kus on politsei silmad!? Olete ju ometi inimene!“ ja muud selletaolist. Siis ei tundu tugevama õigus talle enam nii magus. Väärib märkimist, et paar vägivalla apologeeti – see ei käi ainult Eesti kohta – on silmanähtavalt suurt kasvu mehed. Küllap on mõne mõtlemist nende kerekus ilmselt mõjutanud ja see on mõistetav, selle vastu ei pea tingimata võitlema, seda ei pea alla suruma. Küll aga võiksid nad seda endale teadvustada – usun, et sellest vähesest piisaks, et oma mõttekäike veidi nutikamalt kaevata.

Mulle tegelikult lausa meeldib, kui inimese sees on loom tunda, kui inimese loomalik pool on tunda. Muidugi ei ole midagi toredat oheliku otsast valla päästetud türannosauruses, aga üldiselt on elajaliku alge pulbitsemine otse pinna all inimesele kasuks ja kaunistuseks. Tean paari persooni, kes on minu meelest oma loomast kuidagi liiga kaugele pääsenud: intelligentsed ja toredad on nad, aga miski tundub puudu olevat isegi nende arutluskäikudes.

Ma ei eita looma inimese sees, aga selle poolest inimene ongi inimene, et suudab valida hetki, mil looma ettelubamine on õigustatud. Enamasti ei ole. See, et oleme õppinud looma endas talitsema ja õpime seda üha paremini tegema, on osa inimese evolutsioonist, on loodus. Rõhutagem seda. Usun, et see areng jätkub vältimatult.

Vägivallaõigustus kipub olema meeste rida. Mõnikord öeldakse koguni, et naistel ja nõrkadel meestel pole õigust vägivalda hukka mõista, sest nad ei suuda seda nagunii ise rakendada. Samad inimesed omistavad vaimse vägivalla vaikimisi naistele … Noh, eh, igasuguseid piinlikke lollusi räägitakse.

Üks hoogsamalt levinud tobedus kõlab umbes nii, et meestel pole tänapäeva maailmas enam midagi teha. Raske on leida kontakti oma ürgse olemusega. Öeldakse, et vanasti olid mehe rolliks avastusretked, sõjad ja teised taolised vahvad ettevõtmised, aga nüüd oleme me, õnnetukesed, surutud naise kaaslase rolli ja sellist jama ei või taluda, see tekitab stressi. Tuletan igaks juhuks sellise jutu kuuljatele (levitajate peale mu sõna ilmselt ei hakka) meelde, et laevadel, mis purjetasid üle ookeani, oli maadeavastajaid tõenäoliselt üks, heal juhul kaks. Ülejäänud tegid seda tööd, mille juurde elu nad juhtinud oli. Sõjad, kamoon, sõdades pole kunagi olnud midagi kaunist ja heroilist, ehk mõnes üksikus episoodis, aga mitte sõjas kui sellises. Muidugi on riigi sunni kõrval mehi sõtta ajanud ka autunne, aga võib siiski väita, et ülisuur hulk kõigis sõdades osalenuist oleks parema meelega kodus kaalikaid kõblanud. Üldse, tänapäeval tehakse paari aastaga rohkem avastusi, kui tehti mõni aeg tagasi terve sajandi jooksul. Võimalusi mehelikuks tituleeritud eneseteostuseks on tänapäeval küll ja veel. Tõsi, kõik see on üha paremini kättesaadav ka naistele ja see on muidugi ainult hea.

Ühe viimaste aastate meeldejäävama vägivallaelamuse pakkus mulle, oh üllatust, Anton Hansen Tammsaare. Lugesin, kuidas Tigapuu ennast Indrek Paasile teejuhiks ja mentoriks sokutab, ning tundsin mingil hetkel, et käsi kisub rusikasse. See lollakas Tigapuu tüütas mu nii kohutavalt ära, et ma olin valmis talle ise vastu hambaid andma, ausalt. Füüsiline ärritus valdas mind, mu organism saatis ringlusse aineid, mida läheb vaja võitluses. Pääseks ainult ridade vahelt läbi. Olin tõesti endast väljas, jõudnud viimase piirini, kui Tammsaare laskis plahvatada ka Indrekul. Nii täpselt pole ükski autor mind juba ammu ümber sõrme keeranud. Endaga ei saa rahul siiski olla – oleksin tahtnud, isegi sama võimsa samastumise puhul, säilitada enda üle parema kontrolli.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming