Ärge jätke Elin Toonat pagulusse

Elin Toona raamatu „Pagulusse“ tuum on alaline mitme kultuuri vahel kõlkumine, pidev iseenese koha ja olemuse otsimine.

MADE LUIGA

Elin Toona Gottschalki mahukas mälestusteraamat on midagi palju enamat kui ainult ühe inimese memuaarid. Ingliskeelse esmatrüki ilmumise järel 2013. aastal on Sirp kohe avaldanud tutvustuse, mis sisaldab ka lühikest sisukokkuvõtet,1 seda siin korrata pole tarvidust. Ja kuna memuaristika on selline žanr, mis allub kriitikale halvasti või üldse mitte, siis püüan teost vaadelda meelevaldselt pigem ilukirjandusena. On ju ka autor ise raamatu lõpulehekülgedel nimetanud oma raamatut „„faktsiooniks“ – lõiminguks faktidest ja fiktsioonist, sellest, mida mu silmad nägid ja mida mu meeled tajusid põimituna kujutlustega ajast ja kohast“ (lk 454).

Sellise haarde ja detailirikkuse saavutamiseks on autor kindlasti pidanud tegema väljakaevamisi mitte ainult oma mälus, vaid tuginema ka paljudele muudele allikatele. Avaldab muljet, et kõigil teoste arvukatel kõrvaltegelastel on (päris)nimed, ja peaaegu kõigi nende elukäike piiritletakse vähemalt punktiiriga, olgu need siis pagulastest saatusekaaslased, ema ja vanaema sõbrad-tuttavad, lastekodu personal ja kasvandikud või kudumisvabriku klassiteadlikud töötajad.

Kõige suurejoonelisemaks õnnestumiseks Toona epopöas on kombinatsioon äärmiselt haaravast loost (mille põhjal saaks kindlasti vändata uhke ja hästi müüva seriaali) ning peenest psühholoogiliselt inimkujutusest. Nendega seltsib otsekohene ja lihtne, kuid ometi rikas väljenduslaad, mis teeb raamatu loetavaks tõesti väga laiale lugejateringile. Südamest loodan, et selle järele sirutavad käe kõik vähegi head kirjandust hindavad inimesed. Ehk on seekord uhkest tunnustusest kasu, juba enne autori nime on esikaanel kirjas: „Ajakiri The Economist valis teose 2013. aasta parimate mälestusraamatute sekka.“

„Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“ ja kodu-Eestis klassikaks saanud „Seitsmes rahukevad“ on nagu ühe mündi kaks poolt – mõlemas räägitakse lapse silmade läbi arusaamatult muutunud maailmast, mida valitseb hirm, mõlema maailma kooshoidev jõud on vanaema hingejõud ja armastus. Elin Toona raamat väärib sama suurt tähelepanu kui Viivi Luige teos. Toona sündmuste kirjeldus katab küll märksa pikemat perioodi, aga olemuslikult sarnaseid jooni on veel: polüfoonilisus, tugevad naiskarakterid, tänapäevase vaatepunkti sissetoomine. „Pagulusse“ on pikitud eri allikatest tsitaate ja väljavõtteid, mis illustreerivad kiretult mõnd isiklikku eluseika ning asetavad selle laiemasse konteksti, kasutatud on erakirjavahetust, FBI toimikuid, Roy Strongi jpt autorite tsitaate. Mõlemas on dominandiks illusioonide ja tegelikkuse vaheline lõhe, kusagil ei saa inimene olla see, kes ta on, vaid ta peab olema keegi teine, painutama ennast reeglite ja mustrite järgi, mida ta ei mõista, ja mis peamine, peab õppima ellujäämiseks valetama või elama vales. Lausa triviaalne on meie üleüldise pagulashirmu taustal osutada sellele, et ka 1940. aastatel ei huvitanud kohalikke mitte raasugi, kust maalt on hädalised neile kaela sadanud, mis on nende õnnetuse tegelikud põhjused – ühed pidasid neid venelasteks, teised sakslasteks ja kokkuvõttes olid nad „räpased välismaalased“, kellest võis oodata mida tahes, kuid vaevalt midagi head. Näiteks seda, et nad pissivad su kraanikaussi.

Elin Toona on sama temaatikat varem korduvalt läbi kirjutanud, näiteks romaanides „Lotukata“ (1969), „Sipelgas sinise kausi all“ (1974), „Kolm valget tuvi“ (1992) ja oma vanaemast kõnelevas elulooraamatus „Ella“ (2008). Selles, et kirjanik kirjutab läbi elu üht ja sedasama lugu, ei ole midagi ebatavalist. Eriti veel oludes, kus ainult läbi mineviku (ümber)mõtestamise on võimalik oma identiteeti alal hoida. Sest Toona raamat ei ole tühipaljas traagilise lapsepõlve lugu. Tõsi, traagikat on seal omajagu, lausa sel määral, et võrdluseks kargavad pähe sellised teosed nagu Victor Hugo „Hüljatud“ või miks mitte ka Silvia Rannamaa „Kasuema“ – Toona aastad Headingley lastekodus sisaldavad kõike seda, mida pisarakiskumiseks vaja, ometi suudab autor balansseerida nii, et ei mõju pealetükkivalt härdalt.

Juhul kui liitlased võidavad, saab inglise keelest uus maailmakeel, ütleb Elin Toona ema Liki Toona läbinägelikult. Ja astub ometi kohe kiiresti samme oma lapse hea eesti keele taastamiseks, kui on ära tabanud, et lühikese lastekoduaja jooksul on tütar küll omandanud igatsetud inglise keele, kuid emakeelt räägib aktsendiga ja unustab sõnu. See koht tekstis võiks kõnetada ka keeleteadlasi, kuidas juba mitut, kuid uutes oludes kasutut keelt kõnelev laps endale maailmakeele suhu saab, noppides esmalt kõnest välja saksa keelele lähedasi inglise sõnu, siis aga juba kavakindlalt: ühe nõrgamõistusliku tüdrukuga mängides ja talle esemeid visates kuuleb nende kohta käivat sõna. Alaline mitme kultuuri vahel kõlkumine, pidev iseenese koha ja olemuse otsimine on selle raamatu tegelik tuum. Ei saa olla õige eestlane, kui ei söö eesti toitu ja ei abiellu eesti mehega: vaevu neiuks sirgunud tüdrukule asutakse eesti kogukonnast kibekiiresti sobivat kaasat otsima.

Janika Kronberg ja Elin Toona esitlemas Toona mälestusteraamatut „Pagulusse“ Tallinnas Kirjandustänava festivalil 9. IX 2017.

Erakogu

Ja ikkagi ei saanud Elin Toonast korralikku eestlast, vaid rahutu hipiajastu laps, kes äratas oma esikromaaniga „Puuingel“ (1964) angliseerunud eestlaskonnas üleüldist pahameelt. Sest tahad või ei taha, ümbrus mõjutab, ja mitte alati ühes suunas ja kõigile ühtviisi. Õigupoolest tahtis see keskmine emade põlvkond neidsamu lihtsaid ja loomulikke asju, millest sõda nad ilma oli jätnud nii kodu- kui ka välis-Eestis. Tahtis korralikku kodu, korralikku tööd, kindlust ja head elujärge. Ka „Seitsmenda rahukevade“ kurja lapse ema saab lõpuks sooja veega korteri ja keemilised lokid. Kõik need naised, kes sõjas kaotasid oma parimad aastad, kodu, armastatu või lootuse armastusele, need tahaksid nüüd, et nende lapsed, vähemalt nemadki saaksid endale lubada elu heas uues ilmas. Aga lastel on vaja leida oma tee. Kõik ei taha süüa hapukapsaid ja kanda rahvarõivaid, nad tahavad olla vabad ja leida oma tee tulevikku, mitte minevikku. Just sellepärast, et Elin Toona julges olla tema ise, suutis ta kirjutada oma pingelistest suhetest emaga, võigastest lapsepõlvetraumadest kohati jõhkrana mõjuva aususega.

Tänapäeval tundub üleloomulik mitte meie pagulasi tabanud hädade hulk ja ulatus, vaid nende otse uskumatu elujõud ja edasipüüdlikkus. 15aastane Elin läheb tööle Woodhouse’i kudumisvabrikusse, sest tema õpiaeg lõppes kui lõigatult, kuna nad õigel ajal ei teadnud 11+ eksami sooritamise vajalikkust (siinkohal ei saa küll jätta paralleeli tõmbamata praeguse täiesti ebaoriginaalse ja inimvaenuliku ideega määrata laste haridustee sõltuvaks nende põhikooli lõputunnistuse keskmisest hindest). Kellel jäi too eksam õigel ajal sooritamata, sellel ei olnud asja ühessegi kõrgemasse õppeasutusse. Hommikul vara tööle, päev otsa kurdistavas müras ohtlike masinate taga, pärast tööd õhtukooli kiir- ja masinakirja kursustele, reedeti kõnekool, et välja juurida külgehakkavat Yorkshire’i agulipruuki, nädalavahetused olid pühendatud raamatukogule, eestlane olemisele eesti koolis ja nagu sellest veel vähe oleks, ka prantsuse tegusõnade pööramisele ühe puruvaese vanadaami kodus. Ühesõnaga, neiu, kelle Inglise klassisüsteem oli mõistnud kangastelgede taha, rabeles sealt esmalt kontorisse, siis kirjandusajakirjadesse, draamakooli, näitelavale, joonistada mõistis ta ka.

Nüüd tuleb esimene kriitiline osutus. Saagat oleks võinud veerandi võrra kärpida. Just sealt lõpupoolt. Muidugi on ka see huvitav, kuidas KGB väliseestlasi kiusas veel aastakümneid pärast nende lahkumist ja milline oli ligi 50 aastat hiljem taas kodumaale naasnud kirjaniku hingeline segadus. Need märkmed oleksid ehk võinud vormuda järelsõnaks või epiloogiks. Kuid see on tühine nurin ega kahanda lugemiselamust. Loodan, et kirjandusteadlased käsitlevad Elin Toonat mitte kui oma mälestusi kirjutavat naist, Ernst Enno tütretütart, vaid kui sügavat ja suure üldistusjõuga mõtlemapanevat kirjanikku.2 Ärge jätke teda pagulusse, et ei täituks vastiku kagebešniku Toomaru manamine (lk 407): „Teate, siin Inglismaal ei jõua te kusagile. Te raiskate siin oma aega ja talenti. Eestis on aga teist kõik kuulnud. Teist võib saada kuulus kirjanik.“

1 Anne Valmas, Eesti pagulasajalugu maailmale. – Sirp 13. VI 2013.

2 Tarmo Õuemaa, Elin Toona: kirjutasin mälestused, et ma ei oleks mittekeegi. – Lääne Elu 12. IX 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming