Eesti pagulasajalugu maailmale

Anne Valmas

Elin Toona Gottschalk, Into Exile: a life story of war and peace. Lakeshore Press, 2013. 362 lk. Elin Toona mälestusteraamat „Pagulusse”, senistest üks mahukaimaid, ilmus hiljuti ingliskeelsena USAs. Raamatute väljaandmine ei ole teisel pool ookeani kuigi lihtne, sest lugemine pole USAs enam kuigi pop ja kirjastused lõpetavad üksteise järel tegevuse. Rahvuskaaslane Aarne Vesilind võttis käsikirja siiski ette ja kirjastuse Lakeshore Press üllitisena teos ilmus. Uus raamat tutvustab autori enese sõnade järgi maailmale Eestit ja eestlaste pagulasajalugu. Autori hea mälu ja oskus põnevalt jutustada kutsub lugema ja tõestab veenvalt, et kodumaalt lahkumine oli šokk, mis eluks ajaks on hinge jäänud ning jäädvustanud üksikasjaliselt kõik sellega seotud sündmused. Saksamaa põgenike laagri mälestustel põhineb 1969. aastal Lundis eestikeelsena ilmunud romaan „Lotukata”. See on tagasivaade lapsepõlvele, mis oli laagri tingimustes kõike muud kui roosiline. Raamat pälvis samal aastal Eesti Kultuurifondi Ennu-nimelise auhinna. Teos ilmus ümbertöötatuna ingliskeelse lugejaskonna tarvis pealkirjaga „Kohvimägede otsingul” („In search of coffee mountains”) kahes trükis nii Inglismaal kui USAs. 1992. aastal ilmus „Lotukatale” järg „Kolm valget tuvi”, mis kajastab juba elujärge Inglismaal.

„Pagulusse” meenutab sama aega, mil autor seitsmeaastasena 1944. aasta septembris Haapsalu kodunt lahkus. Nüüd on kirjeldus faktiderohkem ja süngemgi. Koos ema Liki Toona ja vanaema Ella Ennoga võeti ette teekond teadmatusse. Ema elas ja töötas Tallinnas, Elin koos vanaema ja tema õega Haapsalus. Eriti südamlikud olid suhted vanaema Ellaga, kes ta elu ja mõtteviisi väga tõsiselt mõjutas. Ella oli kunstiandeline naine, õppinud Helsingi Ateneumis ja Kristjan Raua juures, kuid oma anded ohverdas ta luuletajast abikaasa toetamiseks. Haridust ja kunsti hindas ta kõrgelt, tiivustades ka andekat lapselast varakult joonistama ja kirjutama. Elin Toona mälestuslik raamat „Ella” (Tallinn 2008) on pühendatud armsale „mämmäle”, ning seal on kirjeldatud Ella Enno keerulist ja rasket elu. Samavõrd kui Ernst Enno toetamisele oli Ella Enno pühendunud tütretütar Elini hooldamisele ja õpetamisele. Nüüd kirjeldab Elin, kuidas põgenemistuhinas oli vanaema ainukesena kaasa haaranud „dear Erni” – kompsu seotud Ernst Enno paberid ja käsikirjad. Neist polnud raskel teekonnal aga mingit kasu, sest puudusid kõige minimaalsemadki tarbeesemed. Aga „dear Erni” jõudis Saksamaalt Inglismaale ja sealt Ameerikasse ja sellest oli vanaisale Ernst Ennole pühendatud raamatu kirjutamisel suur abi. Ka vanaemalt oli Elin Toona kuulnud palju niisugust, mida keegi teine ei teadnud, ja selle pidi ta kirja panema. „Rõõm teeb taeva taga tuld” ilmus kirjastuse llmamaa väljaandel aastal 2000. Vanaemale ja vanaisale pühendatud raamatutega oli Elin Toona arvates tasutud võlg nende ees.

Kodu maha jättes ei osanud Elin Toona aimata, et ei saa kunagi käia eesti koolis ega õppida eesti keelt. Eriti süngelt on raamatus kirjeldatud rännakuid läbi varemetes Saksamaa, kus põgenikke kuigi sõbralikult vastu ei võetud. Tükiks ajaks sai koduks Meerbecki põgenike laager Hannoveri lähedal. 1947. aastal siirdus ema „Valgete luikede” aktsiooniga, millega kutsuti töövõimelisi eesti naisi Inglismaa haiglatesse tööle, Suurbritanniasse, et sobival võimalusel Elin koos vanaemaga järele kutsuda. 1948. aastal olidki kõik kolm koos Inglismaal, kus emal ja vanaemal oli võimalus töötada haiglas ja sealsamas ka elada. Elin seal olla ei tohtinud ja tema saatuseks sai elada ja õppida Leedsi lastekodus, kus ta omandas korraliku inglise keele. Inglismaa tundus karmi ja kõledana ja suur oli igatsus Haapsalu järele, kuhu oli maha jäänud kass Tondu ja sõbrad. Nädalavahetustel sai salaja ema ja vanaema külastada, kuid haigla personali eest tuli kiiresti voodi alla peitu pugeda. Ometi oli see napp ema ja vanaemaga veedetud aeg tüdrukule rõõmus sündmus, mil sai maitsvat toitu ja rääkida emakeelt.

Ühises korteris saadi uuesti kokku alles 1952. aastal. See oli nende esimene oma eluase Inglismaal. Nüüd jäi vanaema koduseks, ülalpidamist hakkas ema kõrval teenima ka Elin, algul metsikult raskel tööl kudumisvabrikus, siis büroos sekretärina, samal ajal õhtuti õppides. Sageli tabas ta end mõttelt, kes ta õieti on. Vabriku õhkkond viis ta kokku täiesti võõra mõtteviisi ja elukorraldusega, kodu andis eesti elulaadi, aga ka klassikalise kultuuritausta. Kool avardas maailmapilti.

Vaimsete huvidega andeka neiu tee viis ema jälgedes teatrikooli. Mõtted uitasid ka kunstiõpingute ümber. Vanaema oli tema sedagi annet ergutanud. Ta treenis oma häält ja inglise keelt ning pärast teatrikooli lõpetamist leidis tööd televisioonis ja katsetas näitlejaametit.

Ema ja vanaema ergutasid tüdrukut lapsepõlvest peale kirjutama, kuigi esialgu ei võtnud ta seda kuigi tõsiselt. Koolis ta ju eesti keelt ei õppinud, kuid suutis siiski omandada emakeeles kirjutamise oskuse sel määral, et temast sai üks väljapaistvamaid noorema põlvkonna väliseesti kirjanikke. Inglismaal kujuneski tõsiseks innustajaks Gert Helbemäe, kes ajalehe Eesti Hääl toimetajana ka Elin Toona jutte ja luuletusi lehte pani. Siit tuli ka 1952. aastal esimene noore kirjaniku auhind.

Elin Toona esimene romaan „Puuingel” ilmus 1964. aastal, mis tekitas Inglismaa konservatiivses eestlaskonnas oma avameelse elukäsitlusega parajat pahameelt. 1966. aastal sai teos aga väliseestlaste seas kõige mainekama – Henrik Visnapuu auhinna. Sellega oli raamat saanud kõrge tunnustuse kirjandusringkondades, mis leevendas ka Inglismaa eestlaskonna meeleolusid.

Aastatel 1965-1966 tegi ta koostööd BBCga. Elin Toona luulet ja proosat ilmus väliseestlaste ajakirjades Tulimuld ja Mana, USA eestlaste ajalehes Vaba Eesti Sõna, samuti ingliskeelsetes väljaannetes. 1971. aastal kanti Briti ringhäälingus ette tema autobiograafiline kuuldemäng „Kui kõik puud oleksid leib ja juust”, lühidraama „Amatöörid”, Hollandi raadios „Skväär”, lühijuttudest „Vana farm”, „Jäätis” jm.

1967. aastal abiellus Elin ameerika päritolu sakslase Donald Frederick Gottschalkiga ja asus järgmisel aastal elama USAsse, kus sama aasta augustis sündis poeg Timothy-Rein.

Aastal 1990 tuli Elin Toona esimest korda Eestisse. Vaevalt oskas ta siis arvata, et jõuab siia tagasi alles 46 aastat hiljem küpse kirjanikuna. Kahjuks leidis ta Haapsalus eest ainult majaaseme ja selle kõrval poollagunenud tellismüüri, sanatooriumi mudahoidla seina, mis kustutas unenägude rauged pildid kunagisest kodust. Järgmised reisid Eestisse olid lihtsamad, sest nüüd ta juba teadis, mis ees ootab.

2010. aastal täitus tema unistus külastada Eestit koos pojaga. Haapsalus pühitseti Ernst Enno 135. sünniaastapäeva. Omal moel tungis Eesti ka Timi südamesse, kes ema unistusi ja mälestusi suurepäraselt mõistis.

Elin Toonast kujunes loominguline isiksus, millele aitasid kaasa vanaema Ella Enno klassikaline kultuuritaust ja soov lapselapsele võimalikult palju edasi anda, kuid ka ta enese andekus. Tema loometööd mõjutasid kirjanduslikud juured. Vaatamata oludele, kus vaimseks arenguks ja hariduse saamiseks puudusid vähimadki võimalused, suutis ta välja rabeleda tööliskeskkonnast, õppida ja sirguda üheks tähelepanuväärsemaks eesti kirjanikuks eksiilis.

„Pagulusse” sündmused on eesti lugejale tuttavad mitme varasema Elin Toona raamatu kaudu, kuid oluline on sellest rääkida neile, kes ei ole veel senini mõistnud, mida tähendas väikerahvale Nõukogude okupatsioon. Raamat puudutab paljude eestlaste tundeid, kuid Teise maailmasõja järgne aeg oli valuline periood kogu Euroopale, mil paljud kaotasid oma kodu ja olid sunnitud alustama uut elu võõral maal, kus neid mitte keegi ei oodanud ega kuigi sõbralikult vastu võtnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming