Allapoole vööd – kuidas kaitsta kirjandust ja noori?

J?n Rooste

Kirjandus õppeainena oleks põhikoolist just peaaegu kadunud.  

Korduvalt on  haridusministeeriumi ametnikelt ning õppekava koostamisega ametis töögruppidelt olnud kuulda, et tööd alles tehakse ning avalik diskussioon õppekava sisu ja olemuse üle seisab ees. Teades, et määrus tahetakse suvel välja kuulutada, oleks siinkohal ehk paslik aeg ka kirjandusse puutuvat diskussiooni alata. Haridusministeerimi koduleheküljelt (http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=4530) leiab vabariigi valitsuse määruse (16. V 2006) õppekava kohta, mis eksitavalt lisatud kuupäevast sõltumata peaks siiski olema töövariant. Määruse jõustumisest räägib § 42: (1) Määruse jõustumine algab 1. septemb­rist 2007. a 1., 4., 7. ja 10. klassis. See polegi nii kauge tulevik.

Määrus on sõnastatud ametnikele omases, veidi konarlikus ja võõrsõnadega ning ümmarguseks kulunud väljenditega liialdavas keeles. Siinkohal võiks muidugi kaaluda, kas Eesti vabariigi haridussüsteemi vundament-dokument peab just toda laadi esindama (kas või nt lause “Eesti keele kui emakeele ning vene keele kui emakeele õpetamise ja õppimisega tagatakse kirjakeele kui rahvuskultuuri olulise komponendi järjepidevus ja jätkusuutlikkus.”) Aga mitte see pole meie põhimure, vaid ikka kirjandus.

 

Kas kirjandus on kunst?

 

Keeleainete nimistus on eraldi kirjeldatud ained eesti keel ja kirjandus, kusjuures esimene neist puudutab küll üldist keele- ja seega ka lugemisoskust, ent ei ole määratletud, et selle aine raames õpitaks põhikoolis eraldi ka kirjandust. Keeleainetest lahus on kirjeldatud kunstiaineid, mille alla kuulub kunsti- ja muusikaõpetus oma vormes. Kirjandus siin kunstiaineks ei liigitu, kuigi klassikaliselt tuntakse seda ju “sõnakunstina”, kunstiainete kirjelduses on rõhutatud, et need tegelevad mitteverbaalsega.

Kirjanduse kui aine kirjeldus on õppekava selles faasis muidugi üldsõnaline, kõik öeldu on õige, ent tahaksin omalt poolt rõhutada, et kirjandus on küll keeleline nähtus, sellisena üks olulisem ainult meie kultuuri- ja keeleruumi keskne valdkond, aga siiski ka kunst. Seda ei saa käsitleda üksnes emakeeleõpetuse osana, nagu see praegu vähemasti põhikooli osas välja koorub.

Kui võrrelda Riigi Teatajas leiduvat kehtivat õppekava ning uut, leiame, et praegu jääb tundide maht keskeltläbi samaks. III kooliastmes (7. – 9. klass) on eesti keele nädalatunde kaks ja kirjandust samuti kaks. Lisaks leiame lahtri “kokku”, kust mingi kummalise arvutustehte najal saadakse kumbagi kuus ainetundi (kokku 12) nädalas, mis siis pädeb kolme aasta kohta. Säärane matemaatika on veidi jabur, petlik.

 

Kirjandus veel – aga film ja teater?

 

Kirjutama ajendas mind see, et veel nädal aega tagasi puudus kirjandus ainena põhikooli õppekavast sootuks, oli neli tundi eesti keelt sääl III astmes ja kogu lugu. See muidugi tekitas lööklaine emakeeleõpetajate ning muude asjast huvitunute seas ning praeguseks on riikliku eksamikeskuse koduleheküljel väljas variant märkega “lõplik”, kust leiame, et kaks eesti keelt on muutunud kirjanduseks. Lohutus seegi, kuigi meie üldist asjakorraldust teades võinuks vabalt juhtuda, et määrus oleks sellisena ka käiku läinud, kui õpetajad poleks asja avastanud (muidugi – ilmselge, et kõik vähegi teadlikud pedagoogid selle monstrumi sünnil silma peal hoiavad, me riigiaparaat tekitab pisut paranoiat) ja tuliselt reageerinud. Põhikooli viimases astmes on õpilased ju eriti tundlikus vanuses, paljude koolitee võib siin ka lõppeda (või suunduda kutseharidusse, kus rohkem kokkupuudet juba peamiselt oma erialaga), suur jagu nende väärtushinnangutest ja suhtumisest maailma kujuneb välja just teismeeas. Kirjandusel kui olulisimal ainult meie kultuuriruumikesksel kunstiliigil on tänini olnud isiksuse arengus oluline roll – kui paljud Sirbi lugejaist/autoreistki on kasvanud raamatute najal ja on seetõttu tänaseks need, kes nad on –, selle kadumine ei pruugi tagada meile tulevikus empaatia- ning analüüsivõimelisi kaaskodanikke.

Oluline on siinkohal mainida, et eraldi kunstiainetena puuduvad millegipärast film ja teater, neid on traditsiooniliselt harjutud käsitlema kirjandusõpikutes alateemadena, kuid ehk pole see päris õiglane. Tegemist on ikka eraldi kultuurivaldkondadega, millel on küll olulisi kokkupuutepunkte, kuid ka väga põhimõttelisi erinevusi. Ei ole tänapäeval põhjust pidada filmi ja teatri mõju vähem tähtsaks näiteks muusika või kunsti omast.

 

Muutunud kirjandus

 

Kuna kirjanduse roll ühiskonnas, selle olemise viisid ja levik on viimase viieteistkümne aastaga tohutult muutunud, on selge, et ka kirjanduse õpetamine ei saa toimuda samamoodi nagu kümmekond aastat tagasi. Senise kooli kirjandusõpetuse ning kirjanduse reaalsuse – praegu elava ja kirjutatava kirjanduse tegeliku näo vahel – on teatavad käärid. Kirjanduse kandepind ja põhitunnusedki on nihkunud, muutunud. Rääkimata rollist ühiskonnas, kirjanduse kaasarääkivast häälest, mille sõnumi kaal ja toime on teistsugune. See peaks kajastuma ka õppekavas ja -materjalides. Noori võib tabada üllatus, et kirjandus, mida neile koolis õpetatakse, ei pruugi meenutada toda, mida eesti kirjanikud loovad – ja siin tekivad mõttetud vastuolud, süüdistused, kirjanike solvumus lugejate pärast ja vastupidi. Tegelikult on vähemasti osaliselt tegu ka vananenud kirjandusõpetusega. Uus õppekava ei ole veel selles faasis, et me teaksime, mida üks või teine aine endast täpselt kujutab, aga ainevaldkondade haridusspetsialistid loodetavasti konsulteerivad ka kirjanikkonna ning kirjanduse asjatundjatega.

Veel teevad muret kooliraamatukogude komplekteerimispõhimõtted, mille osas haridusministeerium saaks kindlasti kaasa rääkida. Kui rahvaraamatukogude puhul on veel võimalik meil tänini vältav vaidlus, kas eelistada tuleb väärtkirjandust või laiema lugejaskonna maitsele vastavat seebikasarja, siis kooliraamatukogud ei tohiks endale lubada õpilaste mürgitamist vaimsete närimiskummitoodetega, eriti, kui ei ole tagatud, et näiteks nooremale lugejaskonnale suunatud kultuuriajakirjad nagu Hea Laps, Värske Rõhk ja Vikerkaar 100%  kõigisse kooliraamatukogudesse jõuaksid, rääkimata uuemast noortele paslikust väärtilukirjandusest ajal, kui on kerkinud neile kirjutavaid autoreid, kel oleks uuele lugejaskonnale midagi tuttavat ja mõistetavat öelda (subjektiivselt pakkudes nt Mehis Heinsaar, Sass Henno, Eia Uus, Mihkel Samarüütel, Jan Kaus, Urmas Vadi, Diana Leesment jt). Liiga mitmes kooliraamatukogus olen ma kohanud Kroonika numbreid ning teismelise nõia Sabrina lugude raamatusarja (selgituseks: need on õhukesed halba eesti keelde tõlgitud vihikukesed lugudega, mis kirjutatud ühe teleseriaali põhjal) jms. Kooliraamatukogud saavad ju ometi valida, et toode, mille nad ostavad, oleks vähemasti keeleliselt kvaliteetne ning sisuliselt mitte kommertstoode.

 

Ka kõrgharidus lonkab

 

Vaatamata Tartu ja Tallinna ülikooli eesti filoloogia eriala lõpetajate igati mõistlikule hulgale tuleb koolidesse vähe uusi “valgustatud” emakeeleõpetajaid ning leheveergudele näpuotsaga uusi kirjanduskriitikuid, kes oleksid end sisse lugenud ning pädevad ka arvustama (andke endast märku, kui olete olemas! igast lennust võiks ju ükski tulla!). Juba aastaid on probleeme nähtud õpetajakoolituses, mis pole kõigis oma osades sugugi suutnud kaasas käia kooli tohutult kiiresti muutunud olukorraga, õhkkonna ja suhete teisenemisega koolis. Ikka on asi tugevalt kiivas vananenud või ebapraktiliste teooriate poole, kuigi on selge, et tänases koolikeskkonnas ellujäämisel aitab noort õpetajat ainult praktika ja praktika ja praktika, esinemis- ja domineerimisvõime ning head teadmised ainevaldkonnast, ehk ka lapsepsühholoogia tundmine – praktilisemal tasandil.

Sellistes tingimustes peavad õpikud jms õppematerjalid ning ka õppekava olema erilise hoolega ning täpselt koostatud, abiks õpetajale, kel ei pruugi olla valmidust ei oma aine ega tänaste õpilastega kohtumiseks. Muide, kas emakeeleõpetajatele ikka on täienduskoolitust, kus räägitakse, milliseks on kirjandus tänapäeval muutunud?

Lisaks ei saa kuidagi rahul olla olukorraga, kus raamatukogudes võivad töötada inimesed, kes ei ole õppinud kirjandust, kelle ettevalmistus ei hõlma laialdasemaid teadmisi sõnakunsti saavutustest. Praegu võib ülikoolis raamatukogutöötajaks (andmehaldajaks, infoteaduriks – ma ei teagi, kuidas seda kõik kutsuda võib) õppida ilma kirjanduskursusi läbimata. Ei ole paslik, et raamatutega töötab inimene, kes oskab neid imeliselt hallata ja kartoteeki paigutada, sealt leida, aga ei tea suurt kirjandusest – ei vanast ega tänasest. Ma ei ütle, et see (paljudes) raamatukogudes nii ongi, aga see olukord on praegu võimalik. Ei tohiks olla.

Täie usalduse juures meie riigi juhtivate emakeeleõpetajate ning koolispetsialistide vastu oleks kirjanikkonnal siiski üht-teist välja käia, kaasa rääkida ses asjas. Kelle tööd see siis veel otsesemalt puudutaks, kellele me siis veel kirjutame? Kirjandusel on palju öelda ning meediumide konkurents on praegu suur – keskmine eestlane pidada vaatama päevas 4 tundi televiisorit. Lisaks jututoad, netiportaalid ja kommentaarirodud, vähemasti 8 tundi tööd ka päevas… Kirjandusele on raske aega ja kohta leida, ometi on see üks vaal, kellel seisab Eesti kui rahvusriigi mõte, ilma selleta võiks ka kõik võimufunktsioonid kuskile kaugele ära delegeerida, eksole. Usun, et kirjanikkond soovib täpsemalt kuulda, kuhu on me kirjandusharidus teel, mida teab tulevikus üks tavaline eesti täiskasvanud inimene ellu astudes üldse kirjandusest? Selles on küsimus. Ja, jah. Kas ta peab üldse midagi teadma? See on küsimus sellest, kas me peame üldse olema? Eksju.