Vähem on rohkem

Kadri Naanu

Helena Läks, Korrosioonikihk. Kujundanud Mariana Hint. Verb, 2014. 40 lk.

Kolme aasta eest Helena Läksi debüütkogu „Helena läks” (Verb, 2010) lugedes imetlesin luuletaja väljenduskeele karedat pealispinda, märatsevat jõulisust ja arulagedat argisust, mis väljendus tema tekste iseloomustavas võõrsõna- ja slängirohkuses, luuletuste sisulises fragmentaarsuses ja mäslevas sõnadevoos. See autorihääl, mis mängis tollal põrsaroosa kattega liivapaberist kaante vahel erinevate väljendustega kergelt ja nautlevalt, on autori uues teoses „Korrosioonikihk” aga kuhugi (kaduma) läinud.
Uues kogus avanevad Läksi sõnad lugejale harjumuspärasest erineva nurga alt – luuletekstid on lehele paigutatud mänglevas vertikaalis. Autori esikteosest tuttav tormlev väljendusviis ja terav-lõikav kõnetoon on värskes raamatus märgatavalt maha rahunenud ja jäänud üllataval kombel olmeliselt taltsaks. Kirkakaanelise kogu lehekülgedele laotunud luule on rahulikum ja melanhoolsem ning kantud kõikehõlmava üksinduse, paratamatu kaduvuse ja määratletamatuse meeleoludest. Pained, millega selle kogu tekstides tegemist, on sõnastuse leidnud luuletuses „Asimov”, kus luulemina oma vaevasid nimepidi kutsub. Need on: „hirm aja ees // hirm ajatuse ees // soov leida rahu // tung teha lärmi” (lk 24-25).
Kuna uus luulekogu on eelmisega võrreldes ka mahult üsna napp, koondades vaid viitteistkümmet luuletust, võiks oletada, et autor on „korrosioonikihule” järele andnud ning lagundanud oma tekstides selle, mida varemalt nimetasin nende sõnadest küllastunud ja karuseks pealispinnaks.* Autor oleks oma kogust justkui sõnu, nagu luulemina oma südamest vett, kopsikuga välja visanud (lk 29). Ei teagi nüüd öelda, kas luulekeele rahunemise on kaasa toonud sisemine kasvamine või sai autori debüütteost iseloomustav krobelisus taotluslikult liivapaberiga siledamaks hõõrutud. Ometi jäin taga igatsema just seda Läksile iseloomuliku vallatut kvaliteetkrobelisust, mis oli iseäraliselt „tõtlik, toores ja ilmale valla” (lk 31). Mälestus sellisest väljendusest on luuletustes „Jumalast veres”, kus kinnimajas istuv luulemina ühes kongikaaslasega Johannese evangeeliumi lehtedesse keeratud tubakat suitsetab, ning „Naisluulest ühe mehise hingetõmbega”, kus, nagu pealkiri viitab, ironiseerib autor naisluule küsimuse üle. Väljenduslaadilt maheda luulekogu kontekstis on need tekstid üsna silmatorkavad, kui mitte võõrastavad.
Läksi vaguram luule väljendab soovi kas või paratamatu korrodeerumise, lagunemise ja kadumise kaudu panna vastu teadlikule mugandumisele ja konformismile ning tema tekstides kõneleb „kihk minna hukka / üksnes, et tõestada selle maailma / sobimatust inimhingele” (lk 8). Siin on kujutatud vastupanu teatud välistele ootustele, mis modelleerivad ühetaolisi ja tavalisi tüürimehi ning elusuuruses nukke, kelle suust kostub vargsi mõni „ilus plastmassist voolitud lause” (lk 2). Ometi kõnelevad lauale asetatud teetassid niisugusesse vastupanusse peidetud hiilivatest paradoksidest, sest teetasside ja tavaliste inimeste päralt näib olevat arusaamine, et „elu läheb paremaks tasapisi / vahepeal tuleb seista ja oodata” (lk 37). See vastupanu ei ole vormiliselt sõdiv või leksikaalselt märatsev, vaid vaikselt vaatlev ja tasaselt sõnastav. Kartes justkui neid sõnu kirjutades laguneda, tõestab autor, et vähem on mõnikord rohkem (lk 3).
Vaoshoitumale väljendusele vaatamata või just hoopiski selle tõttu luuletused Läksi teoses puudutavad ning nende naiivsusest vaba siirus on ehe ja elujõuline. See elujõulisus on kohal ka juhul, kui mõni luuletus jutustab kaduvusest: vanaisa matuserongile järele vaatavast külamehest või teelt leitud leevikese tillukesest kalmust, mis kevadsula saabudes tõenäoliselt oma kohale ei jää. Neis kahes kirjeldatud tekstis loob autor üsna nappide vahenditega kujutluspildid, mis lõikavad luuni. Just seetõttu, et siin lausutu ei ole raju ega ülevoolav, vaid leinajale kohaselt kombekalt austav ning tasane. Aga võib-olla pugesid need naha alla, sest tundsin ära selle maantee ja sügava kurvi, mis laseb „matuserongi viimasel otsal selle algust näha” (lk 27).

* Vt Kadri Naanu, Läks sõnu pidi jalutama. – Värske Rõhk 2011, nr 28, lk 124–126.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming