Wie es eigentlich gewesen

Eero Kangor

Näitus „Hommage klassikale” Vaalas 14. – 30. III. 14. märtsil avati Vaala galeriis rühmanäitus „Hommage klassikale”, mida reklaamiti Laurentsiuse (Lauri Sillaku) kuraatoridebüüdina. Ta oli koondanud kuue kunstniku maalid, kunstnikke aga ühendab huvi vanade maalikoolkondade vastu. Kuigi näituse tekstis jääb kõlama, justkui etendaks lõviosa Laurentsius, polnud teised sugugi vaid hallid hiired. Kuraator Laurentsius pani välja viis enda ja neli Mauri Grossi maali, kolm Mall Nukke ja kaks Rauno Thomas Mossi ning Andro Kööbilt ja Valeri Vinogradovilt kummaltki ühe maali. Kuigi Gross on mulle vähem tuntud, on ülejäänud kindlasti kõrgema klassi meistrid. Alles hiljaaegu eksponeeris Nukke oma töid Tallinna Kunstihoone galeriis, Kööbil oli seal näitus 2010. aasta suvel. Moss tegi eelmise aasta lõpus Tallinna Linnagaleriis näituse „Eesti ballaadid”. Selle aasta juulis aga avatakse Tallinna Kunstihoone suurtes saalides Vinogradovi isikunäitus. Minuga näitusest kõnelnud Lauri Sillak kuraatori väärikat nimetust päris omaks võtta ei tahtnud. Nagu see tegelikult sageli juhtub, oli juhusel tähtis osa, kuigi valik, kellega näitust teha, polnud suvaline. Sel kunstnike komplektil oli palju ühist, kuigi vanade klassikute eeskuju on järgitud vägagi erineval moel.

Sillaku sõnul peab ta kunstiteoses oluliseks kolme komponenti: kontseptsiooni, tehnikat ja poeetikat. Mõnede kunstnike teostes, näiteks Tiit Pääsukese puhul, on Sillaku arvates olulisem tehnika, Peeter Mudisti puhul poeetika. Sellest loogikast lähtudes võiks noorematest maalikunstnikest kontseptuaalseks pidada Mart Vainret, Manfred Dubov-Kalatskit aga poeediks. Tema enda töödes olevat nende osade protsentuaalne suhe 40, 40 ja 20. Samamoodi olevat kontseptsioon ja tehnika oluline ka teistele näitusele kutsutud kunstnikele. Sillak nõustub, et sellesse kogumisse oleks hästi sobinud ka mõni varalahkunud Paul Sontagi (1987–2013) töö, kuid ta oli avastanud selle liiga hilja, et hakata korraldama nende transporti Londonist. Vahest oleks võinud näitusele valida ka mõne maali Holger Looduselt, kes praegu elab ja esineb Berliinis.

Laurentsiuse maal „Ceci n’est pas une Köler” (2011-2012, õli, lõuend) võtab näituse taotluse ja põhimõtte kenasti kokku. Olles näinud tohutut vaeva Köleri autoportree reprodutseerimisega, on Laurentsius lisanud kunstnikule suhu piibu. „See on Köler, aga minu Köler, aga ka minu Magritte ja minu viide Lapinile ja …” – autoportree žanri viidetest kubisev tõlgendus. Nagu näitab kunstiajalugu, kipub surematule klassikule viitav elav kunstnik muutuma ka ise klassikuks, aga see polnud kindlasti Laurentsiuse peamine eesmärk.

Kui pärisin Sillakult, kas klassikaline muusika, mis minu näitusekülastuse ajal galeriis taustaks mängis, oli tema idee, lükkas ta selle ümber. Näituse avamisel oli mänginud üks tšellist, kuid muuks ajaks polnud tema taustamuusika ette näinud. Minu lootus kirjutada uuest muusikat ja kunsti siduvast Gesamtkunstwerk’i diskursusest viimase aja näitustel purustati. Loodan, et lugeja mõistab eneseirooniat. Sillak lisas, et kui kunst ei suuda rääkida iseenda eest, on see puhas teesklus. Kunstnik peab võtma kogu vastutuse teosele tähenduse loomisel, mitte laenama „võõraid hilpe” teistest kunstivaldadest.

Sillak pole kindlasti nn rääkiv kunstnik. Ega tema näitusekaaslasedki väga jutukad ole. Erand on ehk Moss, kelles on ühendatud kunstnik, semiootik, maalija, kirjutaja ja kõneleja. Sillaku näitusel eksponeeris ta kahte maali, mis jätkavad Tallinna Linnagalerii näituse „Eesti ballaadid” ekspressiivset stiili. Tolle näituse lähtekohaks oli konkreetne muusikateos: Veljo Tormise samanimeline kantaat-ballet, mis väidetavalt olevat Mossile lapsepõlves sügava mulje jätnud. Kas tegelikult oli tegemist paroodilise viitega „Eesti ballaadidele” eelnenud Elkeni näitusele „Kirjutatud on”, mis omakorda lähtus Andrew Lloyd Weberi muusikalist „Jesus Christ Superstar”, jääb siinkohal vastuseta. Küll aga on teada, et Vaalas eksponeeritud teosed maaliti just selle näituse kontseptsiooni silmas pidades. Millistele kunstiajaloo klassikutele Moss viitab, seda ma kahjuks kindlaks teha ei osanud. Lood, mida ta jutustab, on kindlasti natuke ebamugavad või „libedad”: sõna, mida samalaadse nähtuse kirjeldamiseks Jüri Ojaveri loomingus on kasutanud Reet Varblane.

Kas Laurentsiuse maalid jutustavad lugusid? Mõnda maali seostab Sillak ise mõne inimesega, kuid kellega, jääb saladuseks. Laurentsiuse 2010. aasta Vaala galerii näitusel „Portreegalerii” („A Portrait Gallery”) eksponeeritud portreed rääkisid nendest Eestis elavatest vene naistest, kes varjavad oma argipäeva traagilise julmuse küütleva meigitud fassaadi taha. Mõned Laurentsiuse jutustatud lood on saanud alguse juba väga ammu. Anne Daniela (Saaliste) Rodgersiga kunagi kahasse tehtud kolossaalsete raamidega maalid on Laurentsiuse loomingusse tagasi tulnud ja nüüd teeb ta raamid ise. Mõni pilt ei räägi aga mitte mingisugust lugu.

Näitusele välja pandud Nukke maalid lähtuvad renessansieelses kunstis kasutatud visuaalse narratiivi strateegiast. Kogu maali pind on organiseeritud lugusid ja selle osatäitjaid silmas pidades. Kristluse tähtsamad tegelased on muundunud praegusaja kangelasteks, kes kehastavad radikaalselt muutunud väärtusi. Kahjuks pole see tähenduslik nihe veenev, eklektiline teostus taandab head kavatsused vähepakkuvaks jäljenduseks ning tulemuseks on dekoratiivne koomiks, mitte nüüdisaegne pühapilt nagu Orlan oma töödes.

Sillak arvab, et Eesti kunstis on midagi toimumas, sest maal on jälle muutunud väärtuslikuks ja ka noortele kunstnikele huvitavaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming