Võimalus süüvida XIX sajandi kunsti

Mai Levin

Näitus „Romantiku pilguga. Hollandi ja Belgia XIX sajandi maalikunst Jef Rademakersi kogust” Kumus kuni 26. VIII . Kuraator Tiina Abel, kujundaja Mari Kurismaa. Hollandi ja belgia XIX sajandi maalikunsti näitus Kumus toimub samaaegselt vene XIX sajandi maalikunsti näitusega „Avastamata šedöövrid”, kusjuures viimane otsekui jätkaks esimese alustatud jutustust kunsti arengust selle sajandi jooksul. Hollandi näitus esitab XIX sajandi algupoole biidermeierlik-idüllilist vararealismi (Basile de Loose) ja romantismi (Barend Cornelis Koekkoek), mida – nagu toda vararealismigi – piirab korraliku keskklassi kodaniku ekstreemsusi hülgav maitse. Vene näituse algus (Ivan Hrutski, Leonid Solomatkin, Grigori Tšernetsov, Ivan Aivazovski, Aleksei Bogoljubov) kattub osalt selle suunaga, põhiosas aga esindab vene ekspositsioon sajandi teise poole realismi objektiivsemat, sageli nimme ilustamata ja kriitilist tegelikkuse peegeldust (Ivan Kramskoi, Ilja Repin, Nikolai Kassatkin) ja vabaõhumaali levikut (Aleksei Savrassov, Isaak Levitan, Sergei Vinogradov). Kriitiline hoiak sootsiumi suhtes ei iseloomustanud mitte ainult vene peredvižnikuid. Sellise hoiakuga ekspositsiooni oleks saanud koostada ka XIX sajandi teise poole hollandi, eriti aga belgia kunstist (Josef Israels, Vincent van Goghi varane looming, Charles de Groux, Leon Frédéric, Constantin Meunier, Eugène Laermans), ent ka teiste Euroopa maade kunstist. Viimastel aastakümnetel on kriitilis-realistlikele tendentsidele XIX sajandi ja XX sajandi algupoole kunstis pühendatud näitusi ja läbi uuritud üllatav kogus seni ära põlatud materjali. Hollandi-belgia kunstist annaks teha ka väljapaneku, mis kajastab liikumist impressionismi suunas (Hippolyte Boulanger, Johan Barthold Jongkind, Hendrik Willem Mesdag, Johan Hendrik Weissenbruch, George Hendrik Breitner, Belgia grupp Les XX). Niisamuti võiks eksponeerida vene biidermeierit (krahv Fjodor Tolstoi, Aleksei Venetsianovi koolkond, Vassili Tropinin) ja vene romantismi (Aleksandr Orlovski, Orest Kiprenski, Karl Brüllov, Silvestr Štšedrin). Hollandist (Dordrechtist) on võrsunud üks prantsuse silmapaistvaid romantilisi maalijaid Ary Scheffer (1795–1858), kelle majas Montmartre’il liikus kogu prantsuse romantismi eliit. Nüüd on selles majas romantilise elulaadi muuseum (Musée de la vie romantique), kus 2010. aastal korraldati vene romantismi näitus. Selle plakatil ilutses hõlmapidi baltisaksa kunstigi kuuluva Otto Theodor von Moelleri „Nikolai Gogoli portree”.

Veidi ajaloost

Kunstnikud on nagu rändlinnud, kes paremate õpi- ja teenimisvõimaluste otsinguil on ikka ringi rännanud, levitades voole ja stiile, eirates riigipiire ja ähmastades koolkondlikke piirjooni. Hollandlased näivad igatahes flaamlastes siiani nägevat, lihtsalt Madalmaade lõunaprovintside elanikke (keeleliselt nad ju ongi lähedased), mitte üht teist rahvast, vastav on ka suhtumine kunsti. Holland ja Belgia on tervete ajajärkude kaupa poliitiliselt enam-vähem ühte kuulunud. Otsustavaks eraldumishetkeks oli seitsme põhjapoolse provintsi lahkulöömine 1581. aastal. 1813. aasta ülestõus Hollandis murdis 1795. aastast kehtinud prantslaste võimu ja pakkus taas iseseisvunud maa krooni senise asehalduri pojale Oranje printsile Wilhelmile. 1815. aastal liitis Viini kongress Hollandi, Belgia ja Luksemburgi ühendatud kuningriigiks Oranje Wilhelm I-ga troonil, kuid riigi lahutas nüüd juba lõplikult osadeks 1830. aasta Belgia revolutsioon. Belgiast sai iseseisev kuningriik: esimene kuningas oli Koburgi Leopold. (Luksemburg on iseseisev suurhertsogiriik 1867. aastast).

Kunstnike rännud. Saksamaa

Kuigi hollandi ja flaami koolkond eristusid teineteisest tugevalt juba XVII sajandil, kuldajastul (Rembrandt ja Peter Paul Rubens oma koolkonnaga), oli neil ka mõndagi ühist. Kunstnikud asusid sageli lõunast põhjaprovintsidesse või vastupidi, tollal ka usulistel motiividel. Rännati mujalegi. Näiteks hollandi romantilise maastikumaali keskne figuur, suure kunstnike dünastia tähtsaim liige B. C. Koekkoek asus 1834. aastal Klevesse Põhja-Saksamaal. Saksamaa ja Madalmaade piirialadel on alailma toimunud kunstnike liikumine naabermaale. XVI sajandi teisel poolel pages madalmaalasi usulise tagakiusamise eest Frankenthali Rheinland-Pfalzis, kus tekkis Frankenthali maastikumaali koolkond. Saksamaal on sündinud Hans Memling, Kölnist ida pool asuvas Siegenis – Rubens. Kuldajastul jäädvustasid mõned hollandlased ka Reini-äärseid maastikke, nagu seda on 1640. ja 1650. aastatel teinud Herman Saftleven juunior. Nii et B. C. Koekkoeki asumises kunagise hertsogiriigi pealinna, praegu Nordrhein-Westfaleni liidumaa koosseisu kuuluvasse Klevesse pole õigupoolest midagi erilist. Tema ümber koondus õpilasi, kellest mõned tähtsamad on kõnesoleval näitusel esindatud (Johann Bernhard Klombeck, Fredrik Marinus Kruseman). Praegu on Koekkoeki maja (Haus Koekkoek Kleves) tuntud kui muuseum.

Hollandi piirist ja Klevest ei ole kaugel ka Düsseldorf oma kuulsa akadeemiaga. Tänu Eestist pärit Düsseldorfi akadeemia õpetajatele ja õpilastele teame, kui tähtis oli sellele koolkonnale eeskujuna XVII sajandi hollandi kunst. Ebaselgemaks jääb, mis suhe oli sel XIX sajandi hollandi romantilise maastikumaaliga, mis loomulikult samuti lähtus oma kuldajastust. 2011. aasta septembrist 2012. aasta jaanuarini Düsseldorfis toimunud koolkonda ja tema rahvusvahelist mõju suurejooneliselt kokku võtva näituse kataloogist leiab märke pigem hollandi kaasaegse kunsti mõjust düsseldorflastele kui vastupidi. Näiteks täheldatakse Düsseldorfi maastikumaalija Carl Hilgersi puhul ülipopulaarse hollandlase Andreas Schelfhouti ja tema belglasest õpilase, talvemaastike meistri Charles Henri Joseph Leickerti mõju, nende kahe töid näeb Kumu näitusel.

Hollandlased ja Pariis

Mindi ka Pariisi. Seal peeti 1830. aastate algupoolel väga andekaks Schelfhouti õpilast ja väimeest Wijnand Nuijenit, kelle romantikupalet kujundasid Prantsusmaal elanud inglise geenius Richard Parkes Bonington suri 26aastaselt nagu Nuijengi) ja Eugène Isabey. Ta maalis laevahukkusid ja maastikke varemetega. Ka oma aja silmapaistvamaks hollandi marinistiks kujunenud Louis Meijeril oli seal menu: 1842. aastal sai ta kuldmedali salongis esitatud maali „Tulekahi laeval India” eest. Vaadates tema töid näitusel, võib leida mõndagi sarnast tema ja Bogoljubovi maalimisviisis. Pariisi läksid aastakümneid hiljem Vincent van Gogh ja Kees van Dongen, kelle loomingust on oluline osa sündinud Prantsusmaal, mõlemad kunstnikud surid Prantsusmaal. Paul Gauguini seltsiliste seast Bretagne’is naasis Amsterdami Jacob Meijer de Haan, kelle loomingust olid 2010. aastal näitused „Meijer de Haan – varjujäänud meister” Amsterdami juudi muuseumis, Pariisis Musée d’Orsay’s ja Quimperi muuseumis. XX sajandil on Pariis olnud tähtis Piet Mondrianile, kes elas seal aastail 1911–1914 ja 1919–1938, aga mitte samal määral teiste rühmituse De Stijl liikmetele.

Biidermeierlik ideaal

Biidermeier oli vaatluse all 2009. ja 2010. aastal Kadrioru kunstimuuseumis korraldatud näitusel „Balti biidermeier”. Saksamaal langeb biidermeier põhiliselt ajavahemikku 1815–1848, ulatudes üle sellegi. Seal on ta saanud oma nime, seal taasavastati see suundumus XX sajandi algul, kusjuures seni peamiselt tarbekunstiga seostatud mõistet laiendati kujutavale kunstilegi. Biidermeier vastas hirmsa Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni järgse Euroopa rahu igatsevale mentaliteedile ning õitses igal pool, ka Prantsusmaal. Biidermeier võlgneb oma pretsiisse vormikõne klassitsismile, emotsionaalse häälestatuse romantismile. Biidermeierlik romantism, nagu eespool märgitud, ei heida väljakutset keskklassi kodaniku vastuvõtuvõimele, vältides kõike, mis võiks vapustada. Keskklassi kodaniku kunstiline ideaal oli tegelikkusele lähedane – sestap räägitakse biidermeierkunstist kui naiiv- ehk vararealistlikust – , ühtaegu omajagu ilustatud, rõhutatult positiivne. Jef Rademakers on juhtinud tähelepanu viljaka Haagi linnavaadete maalija Bart van Hove teosele „Pärast jumalateenistuse lõppu Leidenis” (1846), kus kiriku kõrvale on maalitud ilus elumaja, mida sel kohal pole kunagi olnud. Üht van Hove linnavaadet on nimetatud kapritšoks. See on küll üsna süütu kapritšo, võrreldes paljude fantaasiauperpallidega varasemas ja hilisemas kunstis, võrreldes Hieronymus Boschiga, kelle jäljendajatele oli pühendatud hiljutine näitus Kadrioru kunstimuuseumis. Kuid analoogilist tegelikkuse elementide segamist tegelikult mitte eksisteerivaks, ent kenaks tervikuks on kunstis esinenud küll ja küll, sealhulgas ka hollandi kuldajastul, näiteks, italianiseerivate hollandi maastikumaalijate töödes.

Kollektsionääri sihikindlus

Vaimukas kollektsionäär Jef Rademakers, kes jättis katki menuka telesaadete tegija karjääri, et pühenduda hollandi XIX sajandi romantilise maali kogumisele, ja keda võiks meie kogujatele eeskujuks seada keskendumise poolest teatud kindlale kunstinähtusele, ütleb, et ta ei saa elada oma romantikute väikeste valedeta, et need valed kaunistavad elu. Kahtlemata on armas vaadata neid torme, mis midagi ei laasta, päikesetõuse ja loojanguid, kuupaisteseid ööpilte (ainuüksi Jacob Abelsilt on neid näitusel kuus), talvemaastikke hobustega ja suvemaastikke hästi söönud lehmadega. Seda enam, et nad on tõesti meisterlikud ja võlgnevad oma mõju suurel määral tundlikult ja elavalt maalitud õhuküllastele taevapartiidele ja salapärasust sugereerivatele valgusevarju efektidele. Esitatud kunstnike seas on neid, kelle elulõng katkes alles XX sajandi künnisel, näiteks Peter Kluyver, kelle „Talvemaastik kummituslike puudega” ja „Puud tormis” meenutavad maalilaadilt pisut vene hilisromantiku, Tartust pärineva Julius Sergius Kleveri maale.

Hollandi kunst Venemaal

Näitus „Romantiku pilguga” oli enne siiajõudmist väljas Peterburi Ermitaažis. Ermitaaži huvi selle kollektsiooni vastu on täiesti mõistetav: XIX sajandi algupoole hollandi ja belgia kunsti tutvustas vene publikule oma kogu kaudu juba kantsler (välisminister) vürst Aleksandr Gortšakov, kelle portree eest Johann Köler sai teadupärast 1867. aastal professoritiitli. Tema kogu oli 1860. aasta paiku Venemaal üks tähtsamaid uuema kunsti kollektsioone N. A. Kušelev-Bezborodko oma kõrval, mis sisaldas eelkõige barbizonlaste töid. Vene kogudes on ka hilisemast, realistlikust ja impressionismilähedasest hollandi maalist, eeskätt Haagi koolkonna näiteid (J. B. Jongkind, J. Israels, H. W. Mesdag, J. H. Weissenbruch), loomulikult lähtuti suuremal või vähemal määral eelnevast. Kuldajastu hollandlasi on Venemaal ülikülluses, neid omandas suurel hulgal juba Peeter I, kelle kollektsiooni restaureerimisele aitab kaasa Sihtasutus Ermitaaži Sõbrad Hollandis. On avatud Amsterdami Ermitaaž, kus hollandlased võivad avastada oma kunstipärandi lademeid.

Aga meilgi on 2000. aastast olnud võimalik aasta ringi tutvuda kuldsajandi meistritega Kadrioru kunstimuuseumis. Neid on selle aja jooksul intensiivselt uuritud ning uurimistulemused talletatud 25. mail esitletavas põhjalikus kataloogis. Nii et midagi teame hollandi kunstist meiegi.