Viis juhtmotiivi olemisest

Kangro ja Varrese positsioon oleva suhtes on isikupärane ja delikaatne.

GREGOR TAUL

Kirke Kangro oli seadnud end koos sülelapsega sisse Monumentaalgaleriisse: näituse lahtiolekuajal elasid nad eesriide taga, kuhu vaataja (pilk) ei pääsenud. Indrek Grigor

Kirke Kangro oli seadnud end koos sülelapsega sisse Monumentaalgaleriisse: näituse lahtiolekuajal elasid nad eesriide taga, kuhu vaataja (pilk) ei pääsenud. Indrek Grigor

Kirke Kangro ja Tarvo Hanno Varrese näitus „Leegi vari“ Tartu Kunstimajas 26. IX – 18. X, kuraator Hanno Soans ja kujundaja Neeme Külm. Näitus toimus Tallinna fotokuu raames.

Kirke Kangro ja Tarvo Hanno Varrese ühisnäitusel esines vähe lööklauseid, selle keskmes oli olemine või Olemine. Vähemalt mulle varjutas selline tõdemus teised tõlgenduskatsed või vajadused. Kulgedes tsivilisatsioonis, mille juhtiv orientiir on tehnilised küsimused, on lõõgastav ja ka ärevusttekitav juurelda selle üle, mida kujutab endast üleüldse olemine, kuidas sellest mõtlemisele ülepea läheneda.
Kangro ja Varrese mid-career’i-positsioon oleva suhtes on isikupärane, delikaatne ja mitte väga konjunktuuriteadlik. Siiski piisavalt edev ja universaalne, et passida mõne filosoofiaklassiku tõlketeose kaanekujundusele. Iseenesest on ju skandaalne, et oleme siia maailma heidetud ja meie siin viibimine on seletamatu. Või tuleks skandaalseks pidada seda, et selle kohta nii vähe pärime? Oletades, et olevat on keeruline seletada, ent kas olla linn või kunstnik allub inimmõistusele paremini? Ilmselt küll, kuigi meil ei maksa vastustega laiata, näib näitus ütlevat.
Varrese teosed olid heli- ja videoinstallatsioon „Salvestav põrand“ väikeses galeriis, kus oli näha üht Tallinna vanalinna parkettpõrandat, mille öised raginad peegeldasid tagasi päeval sellesse talletunud samme; suure galerii peasaalis eksponeeritud videvikus pildistatud suureformaadilised fotod Brüsseli majanurkadest; kõrvalsaalides mõneti vastandlikud „Naer“ (videoteos, kus näeme modelli silmavaate kõrguse vaheldumisele tusa ja naeratuse sündi) ja „Leegi vari“ (näituse nimiteos küünlaleegist, mis asetatuna veelgi eredama valgusallika teele, tekitas seinale varju).
Kangro oli see-eest Monumentaalgaleriisse, kuhu ta oli ka varem ühe näituse raames kodu kohale toonud, seadnud sisse end koos sülelapsega: näituse lahtiolekuajal elasid nad eesriide taga, kuhu vaataja (pilk) ei pääsenud. Seega kuuluvad mõlema kunstniku „tööriistad“ (Varresel vari, peegeldus, nägu ja fassaad, Kangrol eesriie) varjamise, looritamise valdkonda.
Selline looritamine võib halvemal juhul päädida lihtsa salapäratsemisega, kuid siin kinnitavad kunstnikud, et igasugune eesriie on ennekõike üleskutse suhtlusele, mitte selle vastu. Näitus kui koketerii, mis avab end läbi looritamise, varjates end avamise kaudu. Enamikus kultuurides ei tähenda katteloor mitte enese eraldamist välismaailmast, vaid seda, et ülejäänud elust tõstetakse püünele enda ja Jumala intiimne side. Sellepärast on ka veetlev, et Kangro oli valinud seisukoha, et ta ei suhtle oma publikuga sõnu kasutades, vaid on üksi oma lapse ja keelega, olemise üsaga.
Kestvusperformance „Näitus“ oli nii hea, et kutsus esile lõputult allusioone ja tõlgendusi. Nii meenus üks ääretult intensiivne poolaasta Zürichis, kus 1916. aastal tegutses viie kuu jooksul igal õhtul (kestvusperformance!) Cabaret Voltaire. Dadaistide ninamees Hugo Ball väitis tol ajal, et nende provokatiivsed etendused peavad kinnitama maailmale, et veel leidub loojaid, kelle respekti alandav (sõja)aeg vähimalgi määral ära ei ole teeninud. Mulle sümpatiseerib, et Kangro kohalolu ei olnud mitte ainult kunstniku kohaolu (võrdluseks Marina Abramovići „The Artist is Present“ ehk „Kunstnik on kohal“), vaid inimese kohalolemine. Eriti neil päevil, kui avalikus arutelus kiputakse just inimest ära unustama. Üldinimlikkuse kõrval on oluline, et selle teose Kirke Kangro (olgu isik, nimi või kunstnik) on performatiivne ja tinglik – nagu kõik inimesed. Selle olulise tõdemuse adumine ja realiseerimine võiks aidata inimesi üleliigsete pingete leevendamisel.
Varrese loomingus oli tajuda kõverteeliku kunsti vanaisale Marcel Duchamp’ile omast lusti, mida, nagu varemgi märgitud, eesti kultuuris napib. Varrese hämaraid fotosid vaadates meenus Duchamp’i essee 1920ndatest „Mees peegli ees“, kus ta arutleb selle üle, kuidas mehed oma välimuse eest hoolitsevad või täpsemalt sellest teadlikud on. Öise Brüsseli või mis tahes muu suurlinna pimedad tänavad on laialdasest emantsipatsioonist paljuski puutumata jäänud, olles ohtlikult maskuliinsed ja vägivaldsed. Varrese linnafotodel seisab mees peegli ees.
Tegu oli rõhutatult aja-, mitte ruumitunnetusliku näitusega, mis on tore ja rikastav, sest meie kunst on tugevasti ruumilise sihiga. Sellised teemad nagu aeg, ajalugu ja vananemine esinevad meie näitustel märksa harvemini. Kuigi kortsus eesriie, linnaruum või näolapp ei pea tingimata olema nii sünge ja huumorivaene kui siinsel näitusel. Surma poole olemine on kaunis paratamatu ja seega ka pisut absurdselt naljakas, eks ju?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming