Valuline dramatism

KRISTA PIIRIMÄE

Maarja Nõmmiku „Minatu“ on selge kontseptsiooniga irriteeriv tervik.

Maarja Nõmmiku „Minatu“ on selge kontseptsiooniga irriteeriv tervik.

TÜ kultuuriteaduste ja kunstide instituut

Enamik selle aasta Tartu ülikooli maali­osakonna lõpetanute teostest on depressiivselt valulised. Kas see on Tartu eripära või on selle taga midagi üleilmset? Õhus hõljuvat depressiooni on raske sõnadesse panna. Ainult Elo-Mai Mikelsaarel on konkreetne põhjendus: talle ei meeldi maaliosakonna sulgemine, ta võtab seda isiklikuna, see ei ole ainult õppejõudude mure.

Elo-Mai Mikelsaare (MA) skisofreeniat käsitlev lõputöö „Ta ei näe üldse, kui ta ei näe iseennast“ on vaieldamatult lennu võimsaim ekspositsioon. Tema eesmärk on olnud õppida maalimisprotsessi ja kirjanduse abil (Michel Foucault’ „Hullus ja arutus“, Ronald D. Laingi „Jagunenud mina“, Vaino Vahingu „Vaimuhaiguse müüt“) tundma skisofreeniat kui spetsiifilist hulluse vormi, vaadelda normaalsuse ja hullumeelsuse piire ning iseennast selle haiguse kontekstis. Tema maalides korduvad mitmed hullumeelsust kui seisundit edasi andvad kujundid nagu värdjalik silm (silm inimfiguuri hambus, kahe pupilliga silm, silm kõrvuti üksteisesse haakunud kehaosade, taburetiks kägardatud inimgruppide, kätega), kätega kaetud nägu jne. Kaetud näo kujund on esinenud ka mitmete teiste kunstnike teostes: Enn Põldroosi maalides („Trellid“) võib seda vaadata musta huumorina, Kris Lemsalul („Fantoomlaager“) aga kaitsena võõraste pilkude eest. Mikelsaarel tundub see väljendavat iseenda eest põgenemist.

Ühe esimese kunstnikuna maalis hullumeelseid sihikindlalt Théodore Géricault XIX sajandi algul. Tööd tellis temalt hullumaja peaarst, kes arvas, et igal vaimuhaigusel on spetsiifilised välised sümptomid. Géricault’ maalides need küll ei ilmnenud. Elo-Mai Mikelsaar suutis Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis luua tõeliselt hullumeelse atmosfääri, mis väljus isiklikult tasandilt ja omandas laiema tähenduse.

Solveig Lille (BA) lõputöö „Igiliikujad“ kujutab eluringi, kus saavutatakse kirgastumisseisund. Autori enda sõnade järgi on helge hetk aga üürike ja „varsti leiame ennast jälle mülkas vintsklemas“. TÜ maaliprofessor Jaan Elken on näinud selles teoses generatsioonideülest elutahet, mulle mõjus maal aga tuima tumeda koloriidi tõttu depressiivsena, seda tunnet süvendasid näojoonte puudumine ja figuuride ebamäärane sugu.

Ka Anastassia Anikejeva (BA) tumedas koloriidis maaliseerias „Kosmos ja kaos“ ei ole ergastavaid momente. Figuurid mõjuvad mahapaisatuna, üks on jäänud kinni puutüvesse ja karjub õudusest („Karje“). Puu on kunstniku sõnul kosmose metafoor, igavese mälu, jumalikkuse ja tarkuse sümbol. Maalis „Melanhoolia“ vaatab naine üles kosmose poole, näos on aga lootus segamini hirmuga. Ekspositsioon on veenev ja seda ka El Greco jäljenduseta.

Anna-Liisa Kilki (BA) on huvitanud väärikuse ja väärituse probleem: mure, et praegusel ajal ei väärtustata alandlikkust ja tagasihoidlikkust. Ta käsitleb teemat Kaini ja Abeli tragöödia (esimene Moosese raamat 4:1-16) kaudu, kus väärikaks osutub alandatu ja just tema tõuseb üles. Hoolimata autori heast joonistus- ja komponeerimisoskusest, on Kaini ja Abeli lugu osutunud liiga keeruliseks, et adekvaatselt oma sõnumit edasi anda.

Maarja Nõmmik (MA) on enda näitel illustreerinud praegu väga levinud muutuva identiteedi kontseptsiooni: identiteet kipub ajast ja kohast niivõrd sõltuma, et seda lõpuks polegi. Tema Tartu kunstimuuseumis väljas olnud ekspositsioon algas maaliga „Sissevaataja“, kus roheliste kinnastega autor alustab eneseanalüüsi. Roheline värv on „Minatu“ sümbol ehk „identiteeditu pind“, see ei ole väljastpoolt peale surutud, vaid tuleb seest, näiteks kõrvast („Kõrv“), mille ümber on nahk kergelt roheline. Teisel maalil on keel roheline, kolmandal hambad. Selle visuaalse uurimuse kõige kõnekam taies on video, kus kunstnik määrib oma näole rohelist maski. Kui kunstnik on rohelise näo lõuendile kandnud, siis see ongi tema ise („Maskita“). Maarja Nõmmiku teos on tõesti hästi visualiseeritud ja selge kontseptsiooniga irriteeriv tervik.

Seitsmeteistkümnest TÜ maaliosakonna lõpetajast on käsitlenud kuus kriise ja konflikte inimeses, inimestevahelistes suhetes, inimese ja kosmose tasandil. Vaatamata mõnigi kord üle jõu käinud teemapüstitusele, on see üks tõsisem TÜ maalikunsti lend läbi aegade.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar